Kui iidolid langevad

Ott Karulin

„Armastus ja informatsioon” on infoühiskonna peegeldusena paraku vanamoodne. Vene teatri „Armastus ja informatsioon”, autor Caryl Churchill, lavastaja Adrian Giurgea, kunstnik Nikolai Simonov, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov ja valguskunstnik Igor Kapustin. Mängivad Alina Karmazina, Anastassia Tsubina, Natalja Dõmtšenko, Liilia Šinkarjova, Aleksandr Okunev, Ilja Nartov, Aleksandr Kutšmezov, Ita Ever, Elina Reinold, Kati Ong, Külli Reinumägi, Tõnn Lamp, Marko Leht, Egon Nuter, Margus Prangel, Bogdan Kolmõtševski, Natalia Kristensen ja Jaan Karaulov. Esietendus 18. III Vene teatri suures saalis.

Caryl Churchill on olnud inglise nüüdisdramaturgia raskekahurväelane juba neli aastakümmet. Eesti teatripublik on saanud Churchilli loominguga kohtuda vaid korra, kui Mati Unt lavastas tema „Tipptüdrukud” (Eesti Draamateater, 1998). Churchilli näidendite lavastusteta on meie pilt inglise näitekirjandusest sama auklik, kui on kiivas Eesti teatripubliku teadmised iiri dramaturgiast Enda Walshita.
Churchilli loomingu käivitajaks on ühelt poolt vajadus näidata, kuidas naised kaotavad ühiskonna peale surutud maskuliinsetes võimumängudes oma inimlikkuse (nt „Tipptüdrukud”, aga ka autorile 1979. aastal kuulsuse toonud „Cloud 9” ehk „Seitsmes taevas”), ning teiselt poolt püüe hoiatada tehnoloogilise arenguga kaasneva moraalilõtvuse eest (nt 2002. aastal kirjutatud „Number”, kus peategelane peab vastust andma oma järglastele, kellest kaks on esmasündinu kloonid). Lisaks viidatud teemade kompromissitule käsitlusele paeluvad Churchilli näidendid ka autori oskusega kirjutada dialoogi, kus ühe stseeni tegelaste repliigid sünnivad justkui eri aegruumidest, et siis pealtnäha vestluskaaslasi ignoreerides aina enam omavahel põimuda ja siis sama äkki katkeda.
Tehnoloogiamaailma probleemistikku käsitleb ka Churchilli värskeim näidend „Armastus ja informatsioon”, mille kriitikud võtsid ühtviisi suure elevusega vastu nii Suurbritannias (Royal Court, 2012) kui ka Ameerika Ühendriikides (Minetta Lane, 2013). Seetõttu olid ootused enne Vene teatri ja R.A.A.A.Mi koostöölavastust suured. Seda suurem oli ka pettumus.
Probleem algab näidendist, mis koosneb enam kui viiekümnest lühistseenist, mille puhul pole autor andnud ühtki lavastusjuhist; ka seda mitte, millised repliigid täpselt iga tegelase kõne peaksid moodustama. Põhjus, miks stseenid tervikpildiks ei koondu, pole siiski näidendi vormis, mis pigem võimaldab tekstile esituspaiga publikule tuttava konteksti luua (Vene teatris kõlab laval nii eesti kui ka vene keel), vaid näidendi lihtsustavas, paiguti näpuganäitavas ühiskonna käsitlemises. Näidendi tegelased eelistavad raamatute lugemise asemel istuda Facebookis, armuvad vaid virtuaalselt eksisteerivasse naisesse või kaklevad klantsajakirjadest tundma õpitud poppiidoli armastuse pärast, teevad loomkatseid, hämmastuvad televiisori puudumise üle, tunnistavad üles oma teismeliseea raseduse …
„Armastuse ja informatsiooni” tegelaste ja probleemide galerii on kirjumast kirjum, võiks isegi öelda, et kirju nagu elu ise, aga sellisest manitsemisest, nagu Churchill seda teeb, väsib üsna ruttu ära. Autori kavatsuse kohaselt peaks näidend ilmselt panema lugeja-vaataja oma väärtushinnanguid üle vaatama, kuid praeguses ammugi hõlmamatuks arenenud maailmas reaalselt elav inimene teab nii seda, et ellujäämiseks peab ta kogu aeg oma põhimõtteid kiiresti muutuvate oludega kohandama, kui sedagi, et tal pole nende otsuste tegemiseks mitte kunagi kogu vajalikku informatsiooni käepärast. Seetõttu on Churchilli näidendi suurim väärtus ikkagi selle meisterlikult kirjutatud dialoog ning näidendi mõjusus peaks ennekõike avalduma lavastaja tõlgenduses, selles, millistena ta loob repliike lausuvad tegelased.
See, et Adrian Giurgea lavastuses kõneldakse nii eesti kui ka vene keeles (enamjaolt kasutavad näitlejad laval oma emakeelt, ajuti siiski mitte), eriti tähenduslik ei ole ning kobavad katsed lavastuse kakskeelsusest mõnes stseenis nali välja meelitada mõjuvad näitlejate proovilusti jäänukitena, mitte sisuliselt põhjendatud tõlgenduse osana. Publikult saavad need soovitud reaktsiooni kätte sellistenagi. (Lavastusele lisatud lõpurepliik ja -muusikapala tahtsid kindlasti jõulise sõnumina mõjuda, aga klišeed suudavad seda haruharva.) Ka Nikolai Simonovi lavakujundus – lumivalges lavakarbis kaks lumivalget pöördseinte komplekti – lähtub ennekõike pragmaatilisest vajadusest luua võimalikult nulltähenduslik dekoor, mida saaks lihtsate vahenditega iga stseeni aegruumile iseloomu andmiseks täiendada ning kiiresti uusi mängupaiku tekitada (Londoni ja New Yorgi lavastuses kasutati ruudumustriga kaetud valgete seintega kuupi). Viimast saavutada ei õnnestunud (mitmel korral kestis seinte paikapööramine kauem, kui sellele järgnev stseen) ning aegruumi loomise ülesande täitsid korralikult ära Reet Ausi kostüümid ja Aleksandr Žedeljovi tähelepanu hoidev muusikaline kujundus.
Seega avaldus tõlgendus ennekõike situatsioonides, kus dialoog ette kanti, ning tegelaste taustalugudes. Oli nii stampvalikuid (pruut peiu saladuse jahil, naised trennis meestest rääkimas, põgenikud turvakaamerate fookuses), paljukasutatud, aga ikka naljakaid (ootamatu kohtumine pissuaari ees, võistlustantsupaar) kui ka nutikaid lahendusi (intervjuu loomkatseid tegeva teadlasega kui flirdisessioon või paarike kalal), kuid mõtlemapanevaid selgelt liiga vähe (lavaruumist välja, eeslavale toodud stseen poisist, kes valu ei tunne; lahinguvormis liitlasväelased kive loopimas), et panna uskuma lavastuse soovi pakkuda enamat stseenide ettemängimisest.
Võimalik, et nimetatud lihtsad otsused saab andestada, kui näitlejate lavaline energia etenduste käigus soojast kõrvetavani kasvab ning iga stseen jõuab vaatajate ette, justkui oleks see juba ammu kuskil mujal alanud. Pöördseinte vahel laveerides ja muuseas stseeni jalutades lihtsalt pole võimalik end mõne sekundiga kehtestada. Kuna publik peab kahe tunni jooksul saama tuttavaks sajakonna (!) tegelasega ja alati pole näitlejat toetamas kõnekas kostüüm (mungarüü) või kelmikas situatsioon (tantsuproov), tuleb stseeni tõlgendamiseks vajalik info anda vaatajale näitleja väljendusvahenditega, nagu seda teeb oma kehahoiaku ja häälega Margus Prangel pinges rahulikkusega istuva mehena.
Kardetavasti ei suuda siiski ka näitlejate intensiivsem mäng peita tõika, et „Armastus ja informatsioon” on infoühiskonna peegeldusena vanamoodne. Brittidele ja ameeriklastele võib Churchilli
näidendimaailm ehk mõjudagi lähituleviku ettekuulutusena, kuid e-riigis mõnuga toimetava eestlasena polnud mul autori hoiatustega enam midagi pihta hakata. Kahju, kui iidolid langevad.