Kui hingel on hemorroidid

Tambet Kaugema

Enne kui siit ilmast lahkume, peavad võlad olema makstud. Võru Linnateatri „Üürnikud”, autor ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Tuuli Tubin, muusikaline kujundaja Taisto Uuslail ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Peeter Volkonski, Tarmo Tagamets ja Kärt Johanson. Esietendus 10. XI 2012 Võru Kandles. Barack Obama valiti presidendiks tagasi ja kohe läks lahti harjumuspärane jutt, et nüüd, teisel ametiajal, saab ta teha oma tööd tagasivalimise taagast vabana ning ilmselt hakkab ka mõtlema rohkem sellele, kuidas ja millise presidendina ta ajalukku jäädvustub. Küllap see nii ongi, aga veider, et seda sorti võrdluspilt hiilis salamisi pähe just Võru Linnateatri „Üürnikke” vaadates. Kaugel sellest, nagu meenutaks USA praegune päevitunud jumega president mingilgi kombel Tarmo Tagametsa kehastatud keskealist kiilaks pöetud pea ja väikese õllekõhuga eesti meest, ent mingi varjatud seos siin siiski susiseb. Kui nüüd optimistlikult mõelda, siis on see mees oma eluga enam-vähem poole peal: 40 aastat on ära elatud ning kui hästi läheb ja tervis ikka vastu peab, ootab vahest teist samapalju veel ees. Tõsi, lavastuse avastseen selliseks optimismiks just põhjust ei anna: silmini täis mees vedeleb oimetult põrandal, norskab ja hakkab seejärel kahtlaselt mulksuma. Ei pea vist eriti kahtlema, et kui poleks olnud saladusliku vana mehe päästvat telefonikõnet ja seejärel tema külaskäiku, oleks mees lihtlabaselt lämbunud oma oksesse ning lahkunud siitilmast samamoodi nagu suur hulk rokkstaare ja lugematu hulk niisama joodikuid enne teda. Mõistagi nii siiski ei lähe, sest ühe peategelase surm kohe avastseenis oleks dramaturgiliselt üldjuhul nonsenss. Hing jäi küll mehel sisse, ent tema seis pole kiita: pole naist ega peret, pole tööd ega kodusoojust, küll aga harrastab ta kaunis korratuid eluviise. Niiviisi teist ametiaega juba lõpuni ei venita. Või nagu näidendis räägib vana mees keskealisele: „Sul on veel ees üks öö või kaks kuud või pool elu, sõltuvalt sellest, kui ökonoomselt sa edasi sõidad. Lülita turbo välja ...”.

Mis siin ikka keerutada, mees vaevleb keskeakriisi küüsis. See on iga, kui vaadatakse tagasi oma esimesele ametiajale, tehakse sellest kokkuvõtteid, ning kui julgust ja tahtejõudu jagub, mõeldakse sellelegi, mis võiks edasi saada, milliseks kujuneda elu teine pool. Kahtlemata on see inimese elus ka aeg, kui salamisi hakkavad pähe siginema mõtted kunagi – nii või teisiti, varem või hiljem – saabuvast surmast ning sellestki, mida tal on endast siia ilma maha jätta. Kõik see ei ole kuigi lõbus. Seda enam, et mehe kontol vihiseb tuul (vist nii otseses kui kindlasti ka kaudses tähenduses) või nagu ütleb vana mees (tal on üldse kõige kohta ikka neetult tabavad ütlemised) keskealisele: „Sul ei ole sittagi. Kaks mööblitükki – taburet ja sina. […] Midagi on valesti läinud.”

Kriisipsühholoogiast teame, et keskeakriis on oma olemuselt arengukriis ehk siis kogu selle kammaijaa mõte on sundida inimest minema vastu muutustele, olgu see nii vastumeelne kui tahes, ning kui need muutused saavad lõpuks läbi valu ja vaeva tehtud, liigutakse rahunenult nõksa kõrgemal arengutasemel eluga edasi. Kuni järgmise kriisini. „Üürnike” mehe olukorra teeb iseäranis kibedaks see, et tema senise eluga on tõepoolest midagi valesti läinud. „Noore inimese elu on nagu joove. Tõmbad ennast elust täis, möllad ringi, naudid täie rinnaga, nii et pilt on eest läinud. Ei saa enam ise ka aru, mis toimub,” vaatab mees olnule tagasi. Karta on, et see joove (jällegi nii otseses ehk alkohoolses kui ka ülekantud tähenduses) on jäänud liiga kauaks mehe vereringesse tiirlema, nüüd on hoog maha käinud ja elu kaotanud värvid. Nii ta siis molutabki niisama, vedeleb nagu koer oma kuudis, lohiseb läbi elu.

Ilmselt sai vist juba selgeks, et mees käis tol ööl ära üsna elu ääre peal. Tegelikult oli ta sinna ääre lähedusse jõudnud juba märksa varem, kuid sellel ööl lahutas sügavikust tõepoolest vaid samm või paar. Raske öelda, kes täpselt oli see vana mees (Peeter Volkonski), kes sattus täitsa viimasel hetkel päästma tema elu ning nagu pärast selgub, vist ka hinge. Ehk mehe kaitseingel (halli habeme ja kepiga kujutaks ette pigem vist küll peainglit, kaitseinglilt ootaks tema ameti tõttu rohkem nooruslikkust ja mobiilsust) või „Tuleproovi” võtteilt putku pannud selgeltnägija (kuidas ta muidu teadis, et akendeta pööningutoas lebab põrandal see õnnetu mees) või hoopis Hamleti isa vaim, mine võta kinni. Välistada ei saa võimalustki, et kõik laval toimuv on mehe deliiriumist tingitud hallutsinatsioon, kuid see oleks ilmselgelt liiga labane selgitus. Tegelikult pole vana mehe päritolu ja tuleku üksikasjade kohta mingit ühest loogilist selgitust vajagi, sest see töötaks vastu nii näidendit kui ka lavastust iseloomustavale salapärale ja tinglikkusele. Ei ole tähtis, kust vana mees tuli ja kes ta on, vaid miks ta tuli.

Pealkiri „Üürnikud” viitaks esimese hooga nagu kommunaalteemasid käsitlevale teatrile, noh, sundüürnikud, elektripaketid ja muu selline värk, kuid see eelarvamus on küll sügavalt ekslik. Praegu aktuaalset elektriteemat, tõsi, üks kord käsitletakse, kuid seda väga vaimukal kombel: kui juhet otsapidi püksi pistes saaks nõnda lihtsalt elektri kätte, siis küllap oleks „püksipakett” tarbijate seas konkurentsitult populaarseim. Üürnike all on peetud silmas siiski kedagi muud. Vana mehe teooria kohaselt oleme me kõik oma hinge üürilised ehk hingeüürnikud – ja nagu eesti kirjandusklassikast teame, peab inimene oma hinge eest ikka hoolt kandma. Muu hulgas tähendab see ka seda, et enne kui siitilmast lahkume, peavad võlad olema makstud, olgu need siis kaasinimeste või iseenda ees, ning sellele, et see kõik ikka nii läheks, tuleb hakata aegsasti mõtlema. Ilmselt oli see üks asju, mida vana mees ütlema tuli. Nagu sedagi, et keskeakriis on otsekui puhastustuli: „On su enda valik, kas sa võtad selle puhastuse vastu või pigistad silma kinni lootuses, et see läheb mööda. Lähebki, aga sina ei puhastu, vaid jääd sellesse tardunud tiksumisse kinni. Vegeteerid kuidagi lõpuni”.

Leino Rei kirjutatud ning lavastatud „Üürnikud” on märkimisväärne saavutus nii teksti kui ka lavastusena. Võru Linnateater on ennast ju varemgi meeldivast küljest näidanud, ent siiski tuli sellelt ääreala teatrilt selline kopsakas lavastus pisut üllatusena. Meeldiva üllatusena, sest mida mitmekesisem – nii sisuliselt kui ka geograafiliselt – on meie teatripilt, seda parem. Eraldi väärib äramärkimist paraku üsna harva teatris mängiva Peeter Volkonski osatäitmine – kaugele näha, et elutark mees teab, mida ta räägib ja mängib –, mille valmisvoolimisele aitas kindlasti kaasa ka näidendi eriti just tema mängitud vana mehe osa sisukas tekst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming