Kuhu küll kõik munad jäid?

Kas „sugu: M“ jookseb lavastusena teadlikult ja eesmärgipäraselt sirge seljaga lati alt läbi?

ALVAR LOOG

Vaba lava „sugu: M“, lavastaja Jürgen Rooste, dramaturg Sveta Grigorjeva, helilooja ja helikunstnik Siim Aimla. Mängivad Jürgen Rooste, Kaur Riismaa, Ivar Sild, Marko Martinson, Siim Aimla ja Meelis Tasur. Esietendus 19. IX Vaba Lava teatrikeskuses.

Seksuaalnõustaja Meelis Tasur.

Seksuaalnõustaja Meelis Tasur.

Mats Õun

Aastake tagasi Vabal Laval esietendunud „sugu: N“ oli üks mulluse teatrihooaja enim kõne- ja kiiduainet pakkunud lavastusi. Põhjusega. See nelja noore naisnäitleja kodanikualgatuse korras valminud draamategu vahendas isikupärasel ja meeldejääval moel teatrikeelde tegijate personaalseid tundeid, tähelepanekuid, üleelamisi ja tõekspidamisi. Hoolimata sellest, et šovinismi vastu võideldi šovinismiga – või just selle tõttu? –, sisaldas „sugu: N“ kandvat autorihoiakut, stiili, hoogu ja sisu. See oli munadega kunst: julge ja terav ning oma kirglikus kompromissituses ühtlasi mõõdukalt ebaõiglane.

Mispeale kirjutasin Sirbi teatriküljele (8. I 2016) muu hulgas sellist hala: „Mees kui selline on lavastuses kogu aeg kohal, aga mitte laval. [—] Mees ilmub publiku ette üksnes valusa – või parimal juhul tühja – kohana naise kehas ja teadvuses: ta jääb saabumata pidulikule romantilisele õhtusöögile, lõpetab õhtul voodis kolme sekundiga, annab oma olemasolust tagantjärele märku verena naise näol ja pulmakleidil. [—] Naistele kaasamõtlemise ja -tundmise asemel hakkasin mehena kohati hoopis ennast sümboolse vägivalla ohvrina tundma, otsisin mõttes tuttavate dramaturgide ja lavastajate hulgas advokaati. Kes kirjutaks ja lavastaks, näitaks, et mees on samuti inimene?“

Minu soovil oli määratud täituda. Jürgen Rooste eestvedamisel valmis Vaba Lava tänavuse hooaja avalavastuseks „sugu: M“. Ambitsioonikas pealkiri ja eelreklaam lubasid loota, et tegu saab olema ühtaegu nii järje kui ka parafraasiga lavastusele „sugu: N“; et meesugu annab nüüd kunstilises vormis väärika vastulöögi mullu samas saalis kogetud sümboolse knockdown’i eest. Ootasin sellelt lavastuselt umbes sama, mida advokaadilt, ametiühingult, rahvasaadikult või kodukoha jalgpallivõistkonnalt: et ta mind esindaks. Lootsin, et „sugu: M“ võtab fantaasia ja leidlikult valitud kunstiliste võtete kaasabil sportliku võidu ning tõestab seeläbi, et mehed – need igas mõeldavas mõttes matslikeks tembeldatud olevused – suudavad samuti kamba peale midagi mõjusat ja maitsekat valmis teha.

Kuna panused paisusid suureks, kippusin pelgama, et äkki saab „sugu: M“ olema üks suur maskuliinsuse pühitsemine ja testosterooni väljanäitus, post­dramaatilise elulooteatri võtmes tehtud „Klassikokkutulek“ või „Eesti meeste kaitseala“. Kus lüüakse munad suure pauguga letti, tehakse rivis vändaringe ning hööritatakse bassihäälega joigumise ja ropendamise saatel karvaseid tagumikke: „Võtke või jätke, neiukesed! Vaadake ja minestage, mutikesed! Minge perse, peded ja pedekad!“ Kuid selle hirmutava nägemuse asemel realiseerus hoopis midagi teistsugust, midagi palju-palju pehmemat. Midagi päris pedekat.

Etenduse algus oli oma poeetilisuses ja ambivalentsuses paljulubav. Kaur Riismaa kirjutatud ja esitatud avaluuletus rääkis „põgus viiv enne katastroofi“ tänavanurkadele kogunevatest „mõtlikest, traagilistest ja murdumise äärel olevatest“ meestest, kelle „pealagedel säravad läheneva tormi esimesed piisad“ ning kes „soovivad, et torm tuleks suurem“, sest „vaid tõelises laoses võivad karastuda nende pehmotuultes võbelema kippuvad enesehinnangud“.

Tsiteeritud preapokalüptiline visioon kulmineerus postapokalüptilise fantaasiapildiga, milles oli ühtaegu nii resignatsiooni, ähvardust kui ka halvasti varjatud kahetsust: „aga siis pole enam mehi – rinnahoidjatega tassitakse telliseid uue maailma tellingutel“. Mis jättis õhku kimbukese vastamist ootavaid küsimusi. Kes need mehed sellised üldse on? Miks on need mehed murdumise äärel? Mida maailm nende kadumise korral kaotaks? Kas nad vajavad selgitust ja eneseõigustust? Kas nad väärivad kaastunnet? Milline on see eesootav katastroof ja milline on selle seos meestega? Kas seda katastroofi on võimalik ära hoida? Kas seda katastroofi on vajalik ära hoida?

Meesküsimust hakkasid laval erisuguste teemade ja tehnikate kaudu lahkama kolm varajases keskeas luuletajat: Jürgen Rooste, Ivar Sild ja Kaur Riismaa. Nende suhe oma rolli nii elus kui ka laval paistis olevat kunstipäraselt ambivalentne ning teataval määral isegi konfliktne. Seda kinnitas leidliku kujundikasutuse kaudu ka üks Riismaa etteloetud luuletustest: „meie ei ole näitlejad, meid võeti sellesse ellu – see tähendab: sellesse lavastusse – otse tänavalt ja just selle pärast on meie eksistentsiaalne vigin kuidagi eriti aus, kuidagi eriti siiras“.

Seda lubatud ausust, siirust ja viginat sai etendusel kokku umbes 70 minuti jagu. Kui aastakümnete eest oleks analoogse pihtimusliku vormiga elulooainelise meesteka teemaderingis ilmselt keskse koha hõivanud sõjas ja/või sõjaväes käimine, raha teenimine, joomine, kaklemine, autod, sport ning naiste selilisaamine, siis selle seltskonna valikul ja esituses püüti mees olemise küsimust avada peamiselt läbi järgmiste valdkondade: homoseksuaalsus, meestevaheline sõprus, toidutegemine, abielu, seksuaaltervis, kirjanik olemine, teatritegemine, koristamine ja hirm tulirelvade ees. Osa nähtusi (nt feminism, antifeminism, homovastane propaganda, trenn ning rassipuhtuse ideaal) võeti jutuks iroonilises võtmes.

See kõik oli mitte üksnes natuke liiga pehmo ja pussy (andes vähemalt sellel õhtul meestele esikoha mõttelises võistluses õrnema sugupoole tiitlile), vaid ka sihitu ja fookusetu, sest teemade popurrii taga näis puuduvat selge autorihoiak ja sõnum. Kõik katsed meest kuidagi üldistavamal moel portreteerida või määratleda jäid poolele teele, kuna ühele mehele pakuti võrdlusaluseks peamiselt üksnes teisi mehi (enamasti homole heteroid ja vastupidi).

Kui „sugu: N“ sai oma hoo ja selguse sugudevahelise antagonismi jõulisest ekspluateerimisest ning naiste printsipiaalsest ja kohati ebamõistlikult jõulisest vastandamisest meestele, siis „sugu: M“ läheb naissoost ja kogu sellega kaasaskäivast temaatikast kas tahtlikult (sest sugudevaheliste erinevuste rõhutamine ei teeni sugudevahelist suhtekorraldust) või tahtmatult („näed, lihtsalt ei tulnud jutuks!“) peaaegu täielikult mööda. Suhtumine naistesse (kui feministid välja jätta) on lavastuses pigem neutraalne, tugevamat sugupoolt esindab laval üks kokkukäivate kehaosadega plastmannekeen, mille semiootiline potentsiaal tähistajana ulatub vastavalt interpreteerija vaimuomadustele ja -oskustele nullist absoluudini. Minu puhul semioosise starter seekord ei käivitunud.

 

„sugu: M“. Meesküsimust lahkavad kolm varajases keskeas luuletajat: Jürgen Rooste, Kaur Riismaa ja Ivar Sild.

„sugu: M“. Meesküsimust lahkavad kolm varajases keskeas luuletajat: Jürgen Rooste, Kaur Riismaa ja Ivar Sild.

Mats Õun

„sugu: M“ kandis lavastusena korralikult esimese poole oma kestusest, tekitades ootusi ja lootusi edasise suhtes. Avaveerandtunni sisustas luulekava muusika saatel, nagu kohalikud luulesõbrad neid Cabaret Interruptuse õhtutest tunnevad, seekord ainult natuke rohkem kostümeeritumas ja sünkroniseeritumas vormis. Luuletekst sobis teatrilavale suurepäraselt, kava oli hästi koostatud, poisid said üksteist nii tekstide teemade, kirjandusliku käekirja kui ka esitusviisi osas täiendades olla omas elemendis. Korralik poeetide boyband. Sellele järgnevast on mul positiivse poole pealt meeles vaid kükitamise etüüd („mitu kükki peab tegema mees, et olla surres õnnelik?“), ringtants („aga lillepood oli kinni“) ning ilmaasju arutav laudkond („27aastane lasteta naine on ühiskondlikult kahjulik element!“ jms).

Viimase puhul oli minu meelest tegu lavastuse vaieldamatu kõrghetkega: mitmed meie avalikus meediaruumis ja ühiskondlikus alateadvuses ringlevad seisukohad leidsid ühtaegu valusal ja vaimukal moel väljanaermist. See oli hea teraapia, see oli hea meelelahutus, see oli hea kunst. Ning ühtlasi lavastuse ainus stseen, mis suutis nii dramaturgiliselt kui ka teostuslikult tõusta end paratamatu ja möödapääsmatu võrdlusalusena välja pakkuva „sugu: Ni“ parimate piltide tasemeni.

Umbes pooltunni kuludes lagunes „sugu: M“ lõplikult ning muutus lodevaks, ennastnautlevaks ja avantüristlikuks malevateatriks. Selle asemel et pöörduda lavastuse teises pooles näiteks tagasi luulekava juurde, mis olnuks igas mõttes toimiv valik, anduti kirglikult ja peaaegu täiesti ideevabalt tänapäevase postdramaatilise teatri käibeklišeedele. Nii näiteks toodi kordamööda mängu kolm „elulist“ kõrvaltegelast – kokk Marko Martinson, seksuaalnõustaja Meelis Tasur ning muusik ja dirigent Siim Aimla –, kelle lavalolek oli teose kunstilise terviku seisukohast täiesti mõtestamata ja lavastamata.

Martinson ja Aimla pääsesid lühikeste ning suhteliselt sõnatute „rollidega“, kuid Tasuril tuli pidada ülejäänud trupiliikmete lapselik-loomalikke vahelehõikeid ignoreerides ligemale kümmekond minutit kestnud püstijalakomöödia sugemetega tõsimeelne loeng meeste seksuaaltervisest ning selle parandamise võimalustest, mille tegi esiridadest tagapool istuvatele publikuliikmetele peaaegu kuuldamatuks tagalavalt samal ajal kostev lihapraadimise hääl. Selles stseenis läksid iroonia, paroodia ja didaktika kihid lootusetult lappama – tegu oli valusa läbikukkumisega nii lavastus­tehnilisest, kontseptuaalsest, pedagoogilisest, esteetilisest kui ka meelelahutuslikust aspektist. Kogu stseen meenutas pretensioonikat, kuid potentsita kooliteatrit, milles esitatud peaosa Tasur millegagi ära polnud teeninud.

Kooliteatri halvimate traditsioonide vaimu ja stiili järgis ka täiesti läbikirjutamata ja lõpuniviimata stseen kujutluslikust telesaatest „Sugude surmalahing“. Etenduse finaali eel esitatud mõtisklused koristamisest ja kohvitassidest (nt „mulle meeldib koristada, aga ma ei ole pede“) olid justkui kohapeal sündinud vaimuvaese improvisatsiooni vili. Ajapikku lagunes laiali ka kolme luuletaja autobiograafiliste portreede galerii, mis vahepeal oli hakanud justkui kuju võtma. Kõige järjekindlamalt ja veenvamalt joonistus välja lavakuju, keda kehastas Ivar Sild. Tema pihtimuslikkus kandis ja räägitud lood moodustasid väljendusliku terviku, Rooste ja Riismaa omad mitte. Kõik kolm olid laval näitlejatena kordades paremad kui ma oleksin osanud arvata või loota, kuid lavastuse dramaturgilise algmaterjalina ei vedanud nende isikud (või siis karakterite edastamiseks valitud kujutamisviis) lihtsalt välja.

Esietenduse ajal saalis istudes ning aja möödudes üha enam igavuse ja tüdimusega võideldes tabasin ühtäkki lavastuses ühe mustri: kogu see värk läheb ju peaaegu stseen-stseenilt kogu aeg järjest kehvemaks! Kas tõesti on halb ja küündimatu teater siin teatav esteetilis-kontseptuaalne ideaal ning lavastus jookseb teadlikult ja eesmärgipäraselt sirge seljaga lati alt läbi? Tõepoolest, sest kuidas muidu peaksid tegijad oma rahastajatele ning piletiostjatele selgitama kogu seda lavastuse teises pooles teatri pähe esitatud sisulist ja vormilist jama, mille hulgas andsid tooni üks vemmalvärsiline luuletus („ärkasin sõbra juures laua all“), küündimatu, ent see-eest pikalt kestnud koorilaulmine ning kõik need laval ükshaaval läbimängitud nüüdisaegse etenduskunsti kaanoni füüsilise eneseväljenduse klišeed (kükitamine, võimlemine, maadlemine, tantsimine, poolalasti kakerdamine, publiku küsitlemine, ahvi mängimine, söögitegemine jne). Kõige lõpus tuli veel „lavastaja kiri“, mis oli nii kunsti kui ka vaimukusena täielik lasteaiatase.

Selgus saabus, aga kahtlus jäi. Kas see oli ikka kontseptuaalselt põhjendatud küündimatus? Kui jah, siis kui halb peab olema, et oleks ühemõtteliselt aru saada, et peabki halb olema? Kui halb peab olema, et oleks hea? Kui halb, et oleks geniaalne? Teise etenduse järgsel õhtul lavastuse trupiga Vabal Laval peetud avalikku vestlust kuulates sain teada, et poisid tegid selle tulemuse nimel kogu suve regulaarselt proovi ning läksid sealjuures põhjalikult (ehkki küll õnneks mitte pöördumatult) tülli nii üksteise kui ka oma elukaaslastega. Seda kõike selle nimel, et dramaturgia ja lavastus oleks väljapeetult halvad? Tuleb välja, et – õnneks või kahjuks? – vist siiski mitte …

Vabastatud teater? Tänapäeva post­dramaatilise teatri ja etenduskunsti kaanoni kohaselt pole teadupärast võimalik enam teatrilaval midagi valesti või halvasti teha. Hoopis vastupidi: kõigele, sealhulgas ka täielikule tegematajätmisele, leidub otsimatagi teoreetiline õigustus. Kaanon teeb kõigest kunsti ning kaitseb seda harimatute, vanamoodsate ning pahasoovlike publikuliikmete võimaliku vigina eest. Tänapäeva etenduskunstnik seisab koos oma loominguga väljapool kriitikat nagu emakene loodus – ka näiliselt suurima võimaliku stiihia ja kaose taga peitub alati Puutumatu Demiurgi Visioon, Jumalik Kord ning Transtsendentne Tähendus! Postdramaatilise ajastu teatriteos on nagu pühakiri: tõlgendustele lahti, kuid alati a priori igast võimalikust tõlgendajast targem.

Tean ja tunnistan seda kõike, kuid inisen inertsist veel ühe lõigukese. Vana kooli kriteeriumide kohaselt (millest paremaid mul vana mehena kuskilt võtta pole) on „sugu: M“ lavastusena läbi kukkunud. Selle osad ei moodusta mõttekat ja mõjusat tervikut, dramaturgia ja režii jäävad kõiges parimal juhul poolele teele, kuhugi kohale jõudmata. Katse pakkuda üheaegselt ühe sugupoole autobiograafilist koondportreed, eneseiroonilist nalja, moodsat lavakunsti, seksuaalkasvatust ja lõikavat satiiri on andnud piinlikkuse piire kompava fopaa. Tugevas testosterooni defitsiidis „sugu: M“ ei esinda meessugu, kuna selles puudub autoripositsioon ning soov ja/või suutlikkus hõlmavusele ja üldistusele. „sugu: M“ ei vääri oma pealkirja, ei kanna välja võrdlust oma eelkäijaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming