Üks armastus müügiks

Margot Visnap

Viis aastat tagasi maikuu 16. päeval teispoolsusesse astunud Evald Hermaküla armastuskirjad, aastatest 1964 ? 1969 pärit erakirjad toonasele abikaasale Riina Hermakülale, on kaante vahele kogutuna jõudnud raamatukaupluste müügihittide edetabelisse. Avaliku elu tegelaste eraelu on kuum kaup. Elavad saavad ennast kõik-müügiks-meediaühiskonna mentaliteedi eest kuigivõrd kaitsta, siitilmast läinute olukord on keerulisem. Nagu on kolm aastat tagasi Sirbis kirjutanud ka Hermaküla põlvkonnakaaslane ja loominguline partner Jaan Tooming, kommenteerides Hermaküla müüdiladujate jõupingutusi:  ?Evald Hermaküla ei saa enda eest kahjuks enam kosta? (?Evald Hermakülast, endast ja muust? , Sirp 2. II 2002). Napilt kuu aega tagasi ilmunud raamatut ?Evaldi armastus. Kirjad? saadab tsitaadina Hermaküla kunagi oma noorele naisele öeldud lause: ?Hoia mu kirjad alles, kui ma ükskord kuulsaks saan, võid need avaldada.? Tegelikult ei tea meist paraku keegi, kas Hermaküla, eluajal sugugi mitte aldis ajakirjandusele intervjuusid andma, tahtnuks oma noorusaja erakirju, olgugi et väga kaunilt raamatuks kujundatuna, poelettidel näha.

Elavate tahte vastu aga ei saa. Nagu on valikuline, ikka rohkem koostajate nägu legendaarse teatrimehe elutööd kokku võttev mahukas artiklikogumik, 2002. ilmunud ?Hermaküla?, nii peegeldab ka vastüllitatud armastuskirjade valik pigem Evald Hermaküla pärijate (mida kinnitab copyright?i märk tiitellehe pöördel) soovi ja tahet  pakkuda lugejale vaid üht kildu Hermaküla vägagi kirevast elu-  ja loomingumosaiigist. Tõenäoliselt on niisugune erakirjade tira?eerimine kantud ikka siirast soovist Hermaküla isiksust avada, teda kui vaieldamatult suurt teatritegijat lugejale meenutada, lähemale tuua. Ent tulemus on kuidagi armetu, pisut õõvastavgi. Küllap ilmselt seetõttu, et ei saa raamatut kätte võttes Hermakülalt eneselt luba küsida, kas ma neid kirju ikka lugeda tohin.

Kui palju kuulsatest ja mitte kuulsatest oleks valmis oma noorusaja kirju-päevikuid publitseerima? Just nii kontekstivabalt, nagu see Hermaküla kirjade puhul on juhtunud. Lugeja saab teada Hermaküla suurest armastusest oma esimese abikaasa vastu, ent mida kiri edasi, seda lahjemaks lugedes need pöördumised oma armastatu vastu jäävad. Vaidlustamata siinjuures muidugi toonase Hermaküla siirust, igatsust oma noore kaasa järele. Kindlasti unistaks iga naine saada oma kõige lähedasemalt selliseid, tema ilu, tarkust ja headust ülistavaid kirju. Ent järjepanu lugedes hakkavad üha korduvad motiivid tüütuks muutuma. Paradoksaalne lugu. Liiga palju armastust?

Ega vist mitte. Armastusest ei saa ju kunagi küll. Pigem kahandab lugemiselamust kontekstivabadus, millega kirjad lugeja ette söödetud. Raamatu lõppu lisatud Hermaküla elu- ja loomelooline biograafia lõpeb aastaga 1973, mil Hermakülad oma abielu lahutasid. Seda täiendab pisut küll abikaasa Riina järelsõna, millest õhkub paraku rohkem skepsist kui armastust. Austusest Hermaküla vastu võinuks neile nooruskirjadele lisada pisutki põhjalikuma käsitluse, mis avanuks teatrimehe tollast ja hilisematki ajastukonteksti: Hermaküla edasine elu ja looming, miks mitte ka järgmised armastused-abielud jne. Vaevalt et nende armastuskirjade lugeja (tarbija?) tahab või oskabki otsida rohkem kui 500-leheküljelist artiklikogumikku ?Hermaküla?, mis sisaldab muuseas samast perioodist sisult ja stiililt hoopis põnevamaid Hermaküla kirju Kaarel Irdile, või ka 80ndatest pärit Hermaküla isiklikke märkmikumõtteid. Nii arvates kõneleb minus loomulikult teatriloost huvitatu, kes ma Hermaküla kui teatritegija kohta suurt üllatavat-avastuslikku kirjakogumikust ei leidnud. Vahest ainult detail, et Hermaküla isegi üritas näidendit kirjutada, lubades naist Saksa rinnahoidja puhul õnnitledes pesueseme ka oma näidendisse sisse kirjutada. (Mis näidend see oli, mis sellest sai, lugeja muidugi teada ei saa.)

Kunagi Hermaküla lavastuse naistegelastest kirjutanud Kadi Herkül on täheldanud: ?Tugevad naised! Just naised võimutsevad ja võidavad Hermaküla lavamängudes, ilma näilise pingutuseta seljatavad nad täisjõus mehed, et nad siis õrnalt naeratades taas põrandalt üles aidata? (?Hermaküla ja võimukad naised?, TMK 1993, nr 4). Ja ühes oma 1985. aastal märkmikusse poetatud mõttes ütleb Hermaküla ise: ?Kui armastus ei õnnestunud, siis maksta tuleb seda elu lõpuni.? Ei osanud siis kirjutaja ilmselt arvata: tegelikult kauemgi veel. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming