Kriisikoldeid kustutab (teatri)mäng

Rait Avestik

Esmapilgul võib tunduda, et VAT-teatri lavastusel „Robinson & Crusoe” pole Daniel Defoe romaaniga „Robinson Crusoe” muid paralleele kui mänglemine pealkirjaga. Tegelikult puudutatakse samu üldühiskondlikke ja permanentselt päevakorral probleeme, küll aga tuttavas, võib isegi öelda, et vanas heas vatteaterlikus võtmes, eht toikkalikus laadis. Euroopa riigid tegid hoogsalt algust asumaade anastamisega XVII sajandil, XVIII sajandi  algul ilmunud romaani peategelane oli kui tolle aja üldistus, ajastu kontseptsioon.

Selles allegoorilises ja utoopilises kasvatusromaanis oli Crusoe eraldatud ühiskonnast – vaadati, mis juhtub, eelkõige inimese ja ühiskonna suhetes, inimese enesekontrolliga, inimese ja looduse suhetes. Jõuti järeldusele, et inimesel on varjatud võimed: ta on võimeline enamaks, kui keskeltläbi seni arvatud. Eesmärgipäraselt ehk kasvatuslikult olid Crusoe suhted Reedega  humanistlikud ja respekteeritud. VATi tänapäevaselt iroonilises lavastuses eraldatakse samuti kaks tegelast ühiskonnast. Ilmselt kliima soojenemise põhjusel või tingituna mõnest muust ebamugavusest on maa katusteni vee all. Ilmselt käib ka üleilmne sõda, sest ühele katusele jõuavad allatulistatud lendurid, kes ei tunne teineteist ega teineteise keeltki. Jääb mulje, et nad ei tea, kus, miks ja kelle vastu nad sõdivad.

Aare Toikka ei valuta  oma lavastustes pead ja südant üleilmsete probleemide pärast, pigem vaatleb inimesi, kes on nendest teadlik. Teda huvitab, kuidas saavutada või säilitada inimlikkus, seekord siis kriisisituatsioonis, suletud ruumis. Selles utoopilises loos ei teki konflikt erinevate kultuuride ja märgisüsteemide põrkumisel, vaid küsimus on keeles, seega ka mõtlemises. Tänases infosse uppunud ja saladustevabas maailmas ei tundugi suvalise muulasega lifti  kinnijäämine teab mis inimese mikrokosmost muutva elamusena, kuid märksa keerulisem ja ka põnevam oleks, kui need kaks sealt kunagi tervena, rõõmsalt ja targemana väljuvad. Sealjuures mõlemad mingis mõttes võrdsena.

Kuigi nende „teistega” tuleb meil iga päevaga järjest rohkem arvestada, tuleb õppida arvestama, on selge, et ei oleks olemas tolerantsust, kui sellel poleks piire. Aga see selleks. Mis juhtub VATi lavastuses kahe ühiskonnast  eraldatud inimesega? (Iroonilis-utoopiline on muidugi see, et kui tahetakse tänapäeval ühiskonnast välja astuda, tuleb tekitada veeuputus või peab vähemalt lift käepärast olema.) Robinson Crusoe lükkas tegutsema elutahe, samamoodi ka VATi lendurid Meelis Põdersoo (rääkis eesti keelt) ja Ago Sootsi (muulane). Niisiis üritavad ühel katusel keset vett kuidagi ellu jääda kaks vaenlast, õigemini arvavad nad, et on vaenlased – ikkagi erinevad  keeled suus ja eri värvi riided seljas.

Kui pärast pikka ja efektselt esitatud (lava)kaklust (juhendaja Tanel Saar) oleks üks meestest hukkunud, oleks ülejäänud lavastuses kostnud ilmselt ellujäänu eneseõigustus ning seejärel, enne enesetappu, kahetsus. Pinge jääb, kuid Robinson ja Crusoe sunnivad end koostööle, õigemini sunnib küll üks suurem vägi ja jõud. Sisuliselt nii ongi ning lavastaja sõnum on klaar. „Mis teeb inimesest inimese?” küsib ta  retooriliselt. Alahindamata selle lavastuse sisulist kaalukust ja eesmärki, on selge, et lavastuste vorm on ikka Toikka kõrgendatud tähelepanu pälvinud. Teatris poleks teistmoodi mõeldavgi, sest mis asi on üldse teatris ilma vormita sisu!?

Lavastus toimub nii sisuliselt kui vormiliselt piiratud alal, seda ka metatasandil. Katusel püsimine nii vaatajate fantaasiat silmas pidades kui ka puht füüsiliselt sõltub otseselt näitlejatest. Selles mõttes on tegemist suuresti näitlejatest sõltuva lavastusega, sest me peame nägema ikkagi kahte võõrast, kes on nugade peal (sõnast Noa) keset vett. Kui ei nähta vett ja nähakse ikkagi seda, et Soots saab tegelikult Põdersoo eesti keelest aru, on  asi vesine. Tuleb tunnistada, et näitlejad petsid hästi ära. Oleks ju kohutav, kui jäänuksin uskuma, et see, keda ma Sootsina teadsin, ei olegi Soots, vaid välismaalane, kelle glossolaalia on perfektne. Küllap selle lavastuse kontekstis väheoluline tähelepanek, aga „esimesena maale jõudnud” Põdersoo eestikeelne (ehk arusaadav) tekst (tihtipeale tegevust seletav) tõi ilusti välja teksti ja tegevuse imeliku vahekorra teatrilaval. Ehk kui teksti esitamine pole  just omaette eesmärk, kihk ja kirg, on teatritegevuses selleks huvitavamaks pooleks siiski tegevus, millega seoses meenuvad mõned Artaud’ mõtted. Arvestades öeldut ning seda, et lavastuses rakendavad näitlejad eri teatrižanrite võtteid, ja sedagi, et eesmärgiks on noored teatrisse saada, võime seda vaadata kui tundmatu maa avastamist teatrispetsiifilises ja -pedagoogilises kontekstis. Sel juhul oleksid pealtvaatajad  Reeded.

Kogesin seda, et laval toimuv kütkestas saalitäie teismelisi poolteiseks tunniks. Millega? Küllap sellega, et peteti hästi ega loodetud, et kõik uskuma jäävad. Erimeelsused lahendati samuti teatrivahendite ehk mänguga, alguses prooviti küll sporti, aga ettekujutamismäng tundus efektiivsem. Väikses teatriruumis paneb suurema ringi mahutamine väiksemasse ringi tihti mõtlema audiovisuaalsetele (abi)vahenditele. Iseküsimus  on, kas abivahend peab jääma märkamatuks ja kas see on just hea või vastupidi. Kas valguskujundus või muusikaline kujundus võiksid meelde jääda, võiksid need iseseisvuda?! Sellise lavastuse puhul, kus psühholoogiale pole palju ruumi jäetud, võiks küll ning Sootsi muusikalise kujundusega umbes nii läkski ehk valik nihestas tegevust. Seevastu valguskunstnik Triin Hoogi töö oli vahest liigagi toetav, see on ideega „et kõik oleks kenasti näha”.

Võibolla  on see ruumispetsiifiline küsimus, aga nii nagu vaatenurk muudab nähtavat, teeb seda nähtavaga ka valgusnurk. Toikka on ikka oma lavastustesse „peitnud” midagi, millel pole esmapilgul kontseptsiooniga nagu suuremat seost või tähtsust. On need nüansid siis märgatavad või mitte. Lavastaja küsib kavalehel retooriliselt: kumb meestest on Robinson ja kumb Crusoe, kes või kus on Reede, mis värve värvipime ei erista,  mitu auku on kookospähklis, kui kõrgele peab hüppama? Aga selliseid küsimusi ei tekkinud, kuigi vastused on teada. Pigem kerkis küsimus: kuhu need inimesed said, kelle katusel vaenlasedsõbrad kohtusid? Ja kui kõik oli vee all, kuidas see hiir siis seal elada sai …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht