Kremli täht suitsupääsukese nokas

„Hipide revolutsioon“ pole ühelegi näitlejale põhjapanev õnnestumine, ent on suur võit Ugalale kui loomingulisele kollektiivile.

VEIKO MÄRKA

Ugala teatri ja R.A.A.A.Mi „Hipide revolutsioon“, autor Mihhail Durnenkov, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Juri Kvjatkovski, kunstnik Ksenia Peretruhhina, kostüümikunstnik Aleksei Lobanov, muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Juri Kvjatkovski, koreograaf Olga Privis, valguskujundajad Rene Liivamägi ja Juri Kvjatkovski, videokunstnik Katre Sulane, lavalise võitluse seadja Dmitri Kordas. Mängivad Ott Aardam, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Rait Õunapuu, Marika Palm, Vallo Kirs, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Sergei Teppan, Siim Villem Vester, Ringo Ramul, Martin Niklus, Kiiri Tamm, Vilma Luik, Adeele Sepp, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide ja Elari Ennok. Esietendus 3. II Ugala suures saalis.

„Hipide revolutsioon“ kuulub formaalselt projekti „Sajandi lugu“, kus meie kutselised teatrid valgustavad kahekaupa läbi kõik lähiajaloo kümnendid ajalises järjekorras. Viljandi Ugala ja R.A.A.A.Mi koostöös on jõutud välja seitsmekümnendatesse. Täpsemalt aastasse 1972, kui toimub kogu näidendi tegevus, välja arvatud proloog ja epiloog, kus endised hipid oma kuldajale peaaegu kakskümmend aastat vanematena tagasi vaatavad.

Tegelikult on „Hipide revolutsioon“ aga hoopis hooaja alguses Ugalas esietendunud „Nagu Soomes, aga veel parem“ lähisugulane: viimane on vaade eestlastele ja Eestile meie lõunanaabrite silmadega, esimene esitab idanaabrite nägemuse. Mõlemad näidendid on kirjutatud, lavastatud, kujundatud ja helindatud eestlaste tellimusel, kuid vastavalt Läti ja Venemaa loomekollektiivi poolt.

Erinevalt eelmistest sajandi lugudest ei edasta „Hipid“ niisiis eestlaste seisukohti. Kõige huvitavam ongi vaadata, milline on Eesti kuvand Venemaa (täpsemalt Moskva ja Peterburi) haritlase silmis. Osaliselt seda, milline see oli seitsmekümnendatel, aga kuna autor ise on sündinud 1978. aastal, siis veel rohkem tänapäeval. Võrdluses näeme, et kui lätlastele seostub Eesti Skype’i ning rikka naabri ja sugulase Soomega, siis venelastele lääne mõjude aktiivse sissetoojana nõukogude ühiskonda ning ühtlasi selle ühiskonna lammutamisega.

Ühe tegelase (Ott Aardam) pähe asub elama John Lennoni vaim. Sünnib see mängult või päriselt – vahet pole, ei mehele endale ega tema kaaslastele.

Gabriela Liivamägi

Lavastus ei pretendeeri ajastu olustiku edasiandmisele (kui kostüümid välja arvata), vaid on muinasjutuline, tinglik ja üldinimlik. Seetõttu pole sügavat mõtet võrrelda lavastust Terje Toomistu teemalt sarnase filmiga „Nõukogude hipid“ (2017): viimases valitseb nostalgia, esimeses energia.

Lavastus on ühtaegu lihtne ja ere, stseenid on lahendatud efektselt, puänteeritult. See ei tähenda terviku mõranemist. Peategelased ja keskne idee jäävad ju samaks: kuus Tallinna hipit hakkavad Burjaatia budistlikust kloostrist kingiks saadud Ian Andersoni (Jethro Tull) raud­flöödiga nõukogude võimu kukutama. („Meie peame lagundama impeeriumi selle flöödiga.“) Nii löövad selle püha ürituse nimel käed müstiline orient ja pragmaatiline lääs. Lavastuse üldmuljet ei kujunda siiski ainult narkootikumid, Woodstock ja budism. Täiesti omapärane, kuid sama ere on kas või Ülle (Klaudia Tiitsmaa) ja tema nelja esiema stseen, mille telje moodustab üksik­emade kurb saatus.

Fiktiivsus ja mängulisus on lavastuses tähtsal kohal. Tallinlaste sattumist Burjaatia datsanisse võib tõlgendada nii tegelikkuses toimununa kui ka Läti päritolu puhastusvahendi Sopals aurude sissehingamisel saadud kollektiivse hallutsinatsioonina. Ega sisuliselt vahet olegi. Juba Lenin võrdsustas religiooni ja oopiumi ning selles osas pole tänapäevani midagi muutunud. Sama kehtib süžee selle lõigu kohta, kus ühe tegelase pähe asub elama John Lennoni vaim. Sünnib see mängult või päriselt – vahet pole, ei mehele endale ega tema kaaslastele. („Miks John Lennon valis välja selle idioodi pea, aga mitte minu oma?“) Peaasi on usk. Või siis oopium. („Inimesed on vaid nurgad, kuhu tuul on kandnud reaalsuse prügi.“)

Kuna tegelased on väga noored, poistel veel sõjavägi ees, leidub näidendis küllaga noorusuljust. Näiteks endale naela pähe löömine, et vabaneks kolmas silm. Kui ähvardabki mingi tõsisem täiskasvanute repressioon, näiteks KGB lõks, jõuab Lennoni vaim õigel ajal vahele segada. Pedaalidega mänguauto on rekvisiidina igati omal kohal.

Nagu hipidelt oodata võibki, pole nende mäss seotud poliitikaga. Sopals, tsüklodool ja muud mõnuained on neile paralleelreaalsus masendava ja üksluise nõukogude elu taustal. („Persse niisugune reaalsus! Elagu ebareaalsus!“) Kusjuures mõlemad võivad puhuti omavahel klappida. Näiteks Anu (Marika Palm) kompliment miilitsale (Ringo Ramul), kes ta narkouimas surnukskülmumisest päästab: „Aga sina oled kõige ilusam hallukas maailmas.“ Oluline on oma astraalse välja kaitsmine psühhonautide eest, mitte iseseisva Eesti taastamine de facto. Andersoni flööt aga kaotatakse pikemaks ajaks üldse ära. Lillelapsed on eeskätt lihtsalt lapsed. Armsa ema eest on neile biitlid ja kanep, range isa eest miilits ja KGB. Ka omavahelistel suhetel ei lasta end rööpast välja viia.

Ülle: „Kes ma sulle olen?“

Lennon: „Me oleme hipid.“

Dramaturgiliselt on endise tallinlase, praeguse maailmakodaniku Vladimir Wiedemanni raamatute põhjal kirjutatud „Hipide revolutsioon“ hästi üles ehitatud. Kui lavastuse esimeses vaatuses on asjad segaseks aetud, siis teises asutakse neid harvanähtava halastamatuse ja järjekindlusega sirgeks väänama. Eelkõige iga peategelase saatuse määramisega. Ükskõik kas mõni neist sureb vanglas tuberkuloosi või abiellub miilitsaga – kõigi tee on omanäoline ning paljuütlev. Vaataja veendub, et hipi olla on erakordselt raske ja kurnav: sa kas loobud sellest väikekodanliku elukorralduse kasuks, lähed hulluks või käid põhja. („Kõik lõpeb alati pohmelliga.“) Väärtushinnanguid tuleb muuta, muidu muudavad nemad sind. („Võib-olla sellepärast ma hakkasingi hipiks, et ma olen lõhestatud, pinges?“) Vabadusvõitlus jätkub vaid hullumaja müüride vahel. („Tehke see ära!“)

Kunstnike ja grimeerijate töö on kõrgel tasemel. Proloogis on neil õnnestunud muuta täiesti tundmatuks Klaudia Tiitsmaa, põhiosas Ott Aardam (Lennon). Sama leidlikud on ka Kalle (Rait Õunapuu), Anu ja Arlekiini (Janek Vadi) muutumised. Kuues keskne tegelane Aivar (Vallo Kirs) sureb liiga noorelt, et tema imago muutmise kallal oleks pidanud vaeva nägema. Visuaalsed muutumised on lavastuses sama olulised kui karakteersed.

Kuivõrd tegu on lillelaste ajastuga, on lavastuses suur tähtsus selleaegsel popmuusikal. Nii globaalne kui ka kodumaine, nii taustana kui ka lavategevuse osana. Sisuliselt midagi üllatavat see ei paku, kuid „Pesen oma hambaid verega“ Ringo Ramuli ettekandes, mis hõlmab ka publiku esimesed read, on suurepärane soolonumber.

Nagu dramaturgilise arenguga, on lavastuses kõik hästi ka emotsionaalse rikkusega. Rõõm ja mure on siin kaksikvennad: Sopalsi nuusutamisest miilitsasse sattumiseni on üksainus samm, vastupidi õnneks samuti. Üks tegelane peab miilitsaid üleüldse ränga poh­melli sümptomiks, reaalsus ja hallutsinatsioonid põimuvad harmooniliselt. Atraktiivse mängulisuse kõrval pole ka dialoog jäänud vaeslapse ossa. Seegi pakub läbivalt vaimukust ja üllatusi. („Mul on kõigest kõrini. Välja arvatud rahu maa peal.“)

Olen pidanud Ugalat talentide poolest vaeseks teatriks. „Hipide revolutsioon“ seda arvamust ei muutnud. Küll aga vapustas trupi koostöö uue kvaliteediga – nagu oleks tegu mõttekaaslaste rühmitusega, kus igaüks jagab ühe erakordse lavastuse huvides parimat, mida tal pakkuda. See ei kehti ainult kuueliikmelise hipikoosluse kohta, vaid hõlmab ka fragmentaarsemate rollide täitjad: Tarvo Vridolin, Andres Tabun, Kiiri Tamm jt. Rühmituse-illusiooni võimendab fakt, et lavastuse tegevusaeg langeb kokku Eesti teatriuuenduse kõrgajaga. Nii et miks mitte samastada Lennon Mati Undiga ja Arlekiin Vaino Vahinguga? „Hipide revolutsioon“ pole ühelegi näitlejale põhjapanev õnnestumine, ent on suur võit Ugalale kui loomingulisele kollektiivile.

Hipid ENSVs ja hipid Moskvas on kaunis eri teema. Viimaste roll oli tunduvalt murrangulisem ja kestis kauem. („Nõukogude hipide“ tutvustusest: „Moskvas tähistatakse siiani lillelaste püha, kuhu sõidetakse kohale ka Eestist“.) Iseloomulik on juba see, et näidendi hipid nimetavad oma kogukonda „süsteemiks“ ning vastandavad selle teadlikult võimusüsteemile. Aastal 1983, kui (ilmselt Juri Andropovi korraldusel) hakati punkareid Tallinna tänavatel arreteerima ainuüksi välimuse pärast, nimetasid umbkeelsed vene miilitsad neid üksmeelselt hipideks, ehkki haaknõelad, ketid ja nahktagid lillelastega kuidagi ei haakunud. 1986. aastal kohtusin hullumajas Moskva sürrealistliku kunstniku Sašaga, kes kuulus hipikommuuni. Olin vapustatud, sest minu meelest surid viimased hipid välja umbes aastal 1975 disko ja glam rock’i rütmide saatel.

Kui eestlastele seostub Nõukogude diktatuuri lõhkumine laulukaare alla kogunemiste, sinimustvalge lehvitamise ja Arnold Rüütli Moskvas-käiguga, siis venelastele lääne popmuusika, firma­teksaste, Marlboro suitsude ja muude lääne elulaadi vastupandamatute võlude sisseimbumisega. Eestil oli selles kahtlemata tähtis osa.

Lavastuse paljudest efektsetest sümbolitest üks kesksemaid on see, kui Eesti hipid võikale kolossile (nõukogude võimule) silma sülitavad. Iseenesest ju solvav, kuid mitte piina ega tüsistusi tekitav aktsioon. Aga mis juhtus? Silm hakkas pikapeale siiski mädanema ning lõppude lõpuks jäi koloss pimedaks.

Anu: „Me oleme liiga nõrgad. Me ei oska sõdida. Me oleme lillelapsed.“

Ülle: „Aga see ongi meie jõud, Anu.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht