Krahli lummav dekadents

Valle-Sten Maiste

Inimese isekust tasub torkida isegi siis, kui nafta hommepäev ei lõpe.  

 

“Võluflöödi” Pamina (Tiina Tauraite). Alan Proosa

 

W. A. Mozart, “Võluflööt”. Kontseptsioon ja lavastus  Peeter Jalakas, tekst  Sigismund von Krahl, video- ja helikujundus

Ville Hyvönen, muusika esitus ja arranžeering  Eva Alkula, Sirje Mõttus, akvarellid  Ervin Õunapuu, kostüümid  Reet Aus ,

tantsud  Saša Pepeljajev, tehnilised lahendused  Enar Tarmo, valgus  Lauri Sepp, lava  Janno  “John” Jaanus, butafoor  Taavo “Jimmy” Tiko, rekvisiidid Anne-Mai Heimola, repetiitor  Annika Vamper, lauluõpetajad  Triin Ella ja Lea Peterson, konsultant  Tõnu Kaljuste, operaator  Mart Taniel, graafiline kujundus  Arbo Tammiksaar, grimm  Kersti Niglas, Anu Konze, Helen Ehandi, õmbleja Kersti Karro. Osades Tiina Tauraite, Riina Maidre (Draamateater), Maarja Jakobson, Taavi Eelmaa,  Erki Laur ja Juhan Ulfsak.

Esietendus Von Krahli teatris 8. III.

 

Von Krahli juures on mind aastaid võlunud see, kuidas mitte ainult lavastuste üldine sõnum, vaid iga pisimgi detail näib kogu trupi poolt läbi tunnetatud ja mõtestatud olevat. Tegu ei ole etendusasutuse, vaid teravdatud ühiskonna ja inimesetajuga kunstnike rühmaga, kes iga lavastusega oma elutunnetust manifesteerib. Küsimus ei ole ainult lavastuste pikas ja hoolikas ettevalmistuses, millega kaasnevad teoreetilised (Krahli akadeemia ja ööülikool) ning tegijate kunstikogemust avardavad tsüklid (asjaomaste filmide vaatamine jms). Lavastuste ülima orgaanilisuse tagab see, et alusmaterjalide ja lavastuselementide osas ei toetuta kultuuripärandi valmis varasalvedele-tekstidele, dramaturgiale, mõtte- ja kujutamismudelitele jne, vaid aluseks võetu viimistletakse ja kujundatakse kuni sinnamaani, et kogumulje kõlab pigem trupi liikmete ainukordse ja erinäolise avalduse kui mingi repertuaari etendamise või mängimisena.

Loomulikult ei ole selliseltki õnnestumine alati ja kõiges garanteeritud. “Võluflöödigi” puhul on läinud palju auru alustekstiga maadlemise ja intertekstidega suhestumise peale, millele on ohvriks toodud loo dramaturgiline pingestatus ning osalt ehk ka sõnumi kandvus ja kõnekus. Ometi on lavastus juba stilistiliste võimaluste demonstratsioonina ülipõnev ning vormilt ka väga väljapeetud, harmooniline ja ilus. Tegemist on muusika- ja tantsuteatriga inimesele, kelle nägemismeelt on kujundanud tele- ja arvutiekraanid ning maailmataju popkultuur. Von Krahl tõestab, et ooper võib olla huvitav ka pikaajalise Estonia kogemuseta vaatajale ning oma kõne- ja laulumaneeride poolest mitte ajast ja arust, vaid parimate popkultuuriliste mallide kohaselt huvitav, innovatiivne ja stiilne.

 

Postmoderni kukeaabits?

 

“Võluflöödi” tüüpi lavastuste puhul armastatakse kirjutada: jah teame  – stiilide segunemine, tsitaadilisus, erinevate tekstide ja kultuurikihistustega mängimine, kunstivaldkondade piiride kadumine jne – postmoderni kukeaabits. Peeter Jalaka lavastus on suurepärane näide, et vabadus stiilikasutuses ei ole paari kogemusega hõlmatav ja igavaks muutuv tehniline taidurlus, vaid siiski lõpmatu väljakutse ja üsna ammendamatu mängumaa esteetiliselt leidlike ja avastamishimuliste inimeste jaoks. Harmoonia ja ilu ning suurejoonelisus käsikäes New Age’ini ulatuva tehislikkuse ja kunstlikkusega ning heroilisus ja paatoslikkus koos nilbete detailidega sulandusid “Võluflöödis” rafineeritud tervikuks. Krahli näitlejate loomuomane ning teise plaanina alati kohal olev punkstiil eemaldas lavastuse arvukate kunstlike elementide ümbert võõristava kesta ja ülespuhutuse, muutes asja postindustriaalselt uulitsalt pärinevale pilgule maapealseks ja sisseelatavaks. Vormiliselt oli “alkeemiline printsiip” – nii on tegijad “Võluflöödi” ülesehitust nimetanud – igati õnnestunud. 

Struktuuri poolest järgib Krahli “Võluflööt” ehk liigagi algupärandit, kuid sisuliselt on Peeter Jalaka vaade Mozarti rollile kultuuriloos muidugi ekstsentriline. Peter Schafferi näidendit või Milos Formani filmi “Amadeus” mäletavale vaatajale ei ole aga Jalaka valitud suund küllap väga pöörane midagi. Geeniusena par excellence ning kanoniseeritud inimliku suuruse apoloogina võib Mozartit ju näha ka kui individualismi, romantiliste liialduste ja humanismi taha peituva eneseimetluse hällilauljat ja märki tänase inimese ja inimkonna kriitilise isekuseni ulatuval teeotsal. Lisanduvad tülid Salzburgi piiskopiga ja  Beaumarchais’ skandaalse valgustuspoliitilise “Figaro pulma” viisistamine, mis teevad Mozartist mõneti lausa uusaegse inimese ja mõistuse eest seisnud revolutsionääri. Helikeele osas, eriti kui kõrvutada varasemate ajastute muusikaga, võib Mozarti kaasusesse lisada ka efektidest innustuva instrumentaalse mõistuse kultuse ja tehnilise pimestamise janu. Mäletame, mida ütleb Jeffrey Jonesi mängitud Joseph II Formani filmis Mozarti kohta – “liiga palju noote”.  Andres Laasik on juba tabavalt osutanud (EPL 14. III), et suurvormi esitamine rahvamuusika “äärealadele” tõrjutud pillidega (kannel, akordion) mõjub toreda tähendusliku kontrastina.

 

Kunstiliste vahenditega

emotsiooni üle ei trumpa

 

Krahli lavastuses mõjub Mozartist lähtumine uusaja ja inimliku isekuse ning valgustuse ja progressi probleemidega tegelemisel siiski vähem ehmatava ja raputava kui uinutavana, rääkimata mingist alkeemilisest mitteuusaegsele täiusetasandile tõusmisest. Kuigi lavastuste ülejäänud elementidega püüti vaatajat rahulolust igati võõrutada ja mugavusest välja rebida, jäi publik esmalt küllap soomlanna Eva Alkula kandle- ja Sirje Mõttuse akordionihelide võrku, millele sekundeerib draamanäitleja kohta üliimponeerivalt öökuninganna Riina Maidre laul. Pigem stiilselt lummav kui õõvastav oli ka teiste näitlejate mäng. Taavi Eelmaa jätkas kinovaatajale tuttavas kõrgvormis. Erki Laur oli ühtaegu rafineeritud ja groteskne ning Juhan Ulfsaki soolot peab iga teatrisõber nägema. Vähem oli väljapaistmisvõimalust antud kahjuks Tiina Tauraitele ja Maarja Jakobsonile. Seda, et “Võluflöödi” dekonstruktsioonile annaks mingit ökokriisi või maailmahävingu suhtes hoiatavat,  kõnekat või koguni teistsugust elutunnetust inspireerivat sõnumit ülesse ehitada, Jalaka lavastus aga veenvalt ei ilmestanud.

Küllap ongi lootusetu püüda kunstiliste vahenditega üle trumbata emotsiooni, mille tekitasid nukrate silmadega naftamustad linnud läänerannikul. Globaal- ja ökoprobleemidest ning kriisidest kõnelemine on täna ka kahjuks väga devalveerunud. Rachel Carsoni isiklikust vähikogemusest võimendatud “Hääletu kevad” ja Rooma Klubi “Kasvu piirid” erutasid veel valitsusi ja andsid võnke ka suurele poliitikale. Tänapäeva inimese kogemust, et heitgaaside, tarbetu tehiskeskkonna ja surrogaatide maailmas heaolu ja eluiga pigem kasvavad jne, on raske kõigutada. Vaevalt et Jalakas lootis, et ta lavastuse paar mürarohket publikupimestust ja anekdoot maakera palavikust konkureerib kõigi nende surnud lindude, Katariinade ja Ritade, Auschwitzi ja langevate tornidega ning vaatajat šokivõtmes raputab.

Kardetavasti mõnekordne fabritseeritud erepimestav valgus silmi ei ava, kui ei avanud sadu tuhandeid tapnud tsunami jt looduskatastroofide subliimsus, mis on võrreldamatult õõvastavam kogemus kui kõik see kokku, millele traditsiooniline esteetika mõtles subliimse mõistet luues ning Kant oma dünaamilise üleva ja loodusrahvad fetišite jms puhul. Kuigi vasakpoolsed üritavad võimendada seoseid süsiniku, kliima soojenemise ning orkaanide ja tsunamite vahel, pidades neid fenomene võrdseks tuumaohuga (Bill McKibben, “The Coming Meltdown” New York Review of Books 12. I), leidub samal ajal küllalt ka tõsiseltvõetavaid uurijaid, kelle arvates on  inimtegevuse osa soojenemises tühine või pole kliimamuutustes üldse midagi murettekitavat (Andrei Hvostov, “Ilmast, murelikult”, EE 12. VIII 2003). “Kliima soojenemine on tühiasi” kuulutasid hiljaaegu meiegi ajalehtede päised, viidates Anto Raukase “olümpiavõidule” Science’isse pääsemise näol, jättes mulje, et “teaduslikud olümpiavõitjad” moodsa inimtegevuse tagajärgi märkimisväärseks ohuks ei pea. Targu oli jäetud lisamata, et Science on vahendanud ohtrasti ka risti vastupidise sõnumiga uuringuid. Tagantjärgi on selgunud, et Raukase sõnumit oli üldse moonutatud. Kunstiliste vahenditega ei ole aga antud vaidlusse küll mõtet midagi lisada või ühe poole seisukohti võimendada.

 

Välja mängiti apokalüptiline

ekspressioon, ilus surm

 

Krahlilik pure art, mis tahes siduvast väärtusilmast lahutatud kunst, on ju tegelikult ise osa samast loogikast kui loodust hävitav instrumentaalne mõistus. Kiirus (tempo), intensiivsus, mõjuvus (efektiivsus), originaalsus, vabadus, individualism, areng, esileküündivus jne on märksõnad, mis iseloomustavad suuresti nii Jalaka “Võluflöödis” käsitletud probleemide eeldatavaid põhjusi kui ka lavastuse kunstikeelt ennast. Üritades stiliseerida ohu- või šokikogemust, muutub pure art’i keel kergesti ise samasuguseks naftat kulutavaks gadget’iks, millest “Võluflöödi” lava oli üle ujutatud. Tegijate kuulutatud “alkeemiline printsiip”, mis positiivses mõttes ei tähenda ju mitte kõrvaltvaatajatele imestusväärseks ja suletuks jäävat veidrate elementide sulatust ega ka newage’ilik-tehislikku ökomõtlemist, vaid eeskätt pigem vaimse täiustumise ideaalist kui tehnilisest efektiivsusest lähtuvat tegutsemist, ei sobitu sisuliselt paraku eriti pure art’i esteetikaga.

Lootsin, et dramaturgiline pinge ja mõõde, mis lavastuse sisuliselt kõnekaks muudab käivitub dialoogist, kus Taavi Eelmaa kapten ütleb Erki Lauri kehastatud seersandile, et, noh, solva, pane mulle veel maailmalõpu viimasel minutil ära, kehtesta ennast, lase individualismivolüümil ja power’il lõpuni kõlada, et ei oleks resigneerumist luigelauluski, kuid need alatoonid jäid kahjuks tagaplaanile. Välja mängiti estetiseeritud dekadents, fin de siècle’i laadis apokalüptiline ekspressioon, ilus surm. Tõeliselt ilus surm, mille mugavast nautimisest ei suutnud lahti raputada ka ebamugavust tekitanud eredad valgussähvatused. Võimalik, et inimkonna kui nautlevate surmaminejate estetiseering oligi Jalaka lavastuse olulisim sisuline telg.  Sõnum, mis on naiivsusega mitte äparduda tahtva kunsti käepärane võimalus.

Ajal, kus õhtumaa elutavades näib olevat siiski rohkem kui küllalt küsitavat ja kahtlast ning on piisavalt põhjust karta, et ka iseenda oksa saagimisega on kaugemale mindud kui kunagi varem, oleks oodanud, et ebamugavustunnet põhjustatakse vaatajale enamgi, kui “Võluflöödist” kummitama jäi. Inimisekust tasub torkida isegi siis, kui nafta hommepäev ei lõpe ja inimtegevus kõikides loodusprotsessides süüdi ei ole. Halb teater see vormiliselt ülihuvitav ning inimese illusoorse mugavuse üle dekadentlikult ironiseeriv “Võluflööt” aga kahtlemata ei olnud.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming