Kõverteid pidi valguse poole

Kaarel Tarand

Pole midagi uut ja üllatavat tõdemuses, et otsetee pole enamasti kohalejõudmiseks parim ja kiireim. Maailmas, kus ökoloogia esimese seaduse järgi kõik on kõigega seotud, võib iga konkreetse osalise jaoks süsteemi tasakaaluasendisse  viia mingi näiliselt hoopis kauge ja kõrvalise elemendi liigutamine. Tunnistades, et olen teatrimajanduses eemaltvaataja ja amatöör, tahan siiski esitada paar mõttekäiku, toetudes asjatundjate esitatud ja ka muidu avalikult kättesaadavatele faktidele.   

Esiteks, me teatrisüsteem on peaasjalikult riiklikult finantseeritav ja me oleme harjunud  seda pidama ainuvõimalikuks. Ent eelarvelise rahanirekese vool on aasta-aastalt vaevalisem ja näitab vähemasti suhtarvuna üldistesse võimalustesse kõigil tegevusaladel allakäigu märke. Teiseks, riigil on teatreid palju, mistõttu neid ka lihtne „võtta või jätta”. Lõppevast majanduslangusest pääsesid riigiteatrid küll ainult kärbete, mitte likvideerimisotsustega. Aga kust peaksime teadma, et see järgmisel korral ka samamoodi läheb. Sõltub ju  valitsuse koosseisust. Ja kui projekteerida riigivalitsemisse üheparteivõim, nagu seda praktikas näeme Tallinna linnavalitsuses, siis pole ju midagi võimatut ka väikeses lihtsas netihääletuses mõne teatri sulgemiseks. Seega, riik ei pruugi olla teatri igavikulisuse tagaja ei rahalisest ega juriidilisest küljest, sest käega püüdmatu asi nimega poliitiline tahe on muutlik nagu aprilli-ilm.       

Meedias kahjuks poliitiliste skandaalide varju jäänud, kuid kultuurielu seisukohalt üliolulises, aasta lõpupäevil avaldatud riigikontrolli auditis „Investeeringute jaotamine kultuuriministeeriumis” nenditakse: „Uute hoonete ehitamine või olemasolevate laiendamine peab toimuma ülejäänud valitsemisala kulude arvelt, sest investeeringutega kaasnevad finantskohustused ja tegevuskulude juurdekasv  on suuremad kui Kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve kasv ja edasised kasvuprognoosid.”     

Riigilt pole raha juurde loota. Heitkem pilk tagasi iseseisvuse kahele aastakümnele. Millised on olnud teatrirahva, -üldsuse ja -juhtide soovid? Põhiliselt on püütud finantseerimist kindlustada juriidiliste abinõudega. Estonial ongi õnnestunud saada „oma  seadus” ja avalik-õiguslik staatus. See oli eriti 1990ndatel parim õlekõrte hulgas, mille poole püüdlesid paljud. Loogika järgi, et kui sa ikka oled parlamendi, mitte valitsuse rahastamisel ja kui sul on nõukogus mõjukad poliitikud, ei siis rahata jää. Mõnel, nagu kuulda, ei ole usk sellesse, et avalik-õiguslik imevits toob raha ja õnne, siiani kadunud ning pinnaalune võistlus rahvussõnateatri tiitli (ja seaduse) pärast pole lõpuni võisteldud.     

Nagu teatristatistika kogumikes selgelt kirjas, elab avalik-õigusliku kõrval veel paar riiklikku teatrivormi. On riigi asutatud sihtasutused ja hallatavad riigiasutused. Ma ei julge detailideni öelda, kas üks või teine vorm annab mingeid rahalisi eeliseid, oletan, et sihtasutustes on juhtkonna vaba otsustusõigust napi raha kasutamise üle pisut rohkem. Aga üldiselt  on ikka nii, et katla ühes servas rammusamat suppi ei keedeta ning kõik saavad oma pisku kätte. Nagu Jaak Allik on hiljaaegu korduvalt meedias osutanud, ei aitaks näiteks ühe väiksema kuni keskmise teatri sulgemine teatrielu finantskülge märgatavalt parandada, sest viimase paari aasta kärped on hoopis suuremad kui ühe teatri 1–1,5 miljoni euro suurune aastaeelarve. Järelikult, kuni kultuuriministeerium eelistab võrdsustamist vaesuses ehk igaühele pisku  jagamist tõsisematele ümberkorraldustele ning teatrid või nende juhid kalduvad ka ise pigem solidaarsuse kui hundimoraali poole, olukord riiklikus teatrisüsteemis paraneda ei saagi. Ja kui uskuda riigikontrolli arusaama, siis pigem läheb vaba rahaga lähiaastatel kitsamaks, kuna halduskulud suurenevad ning tulud (eriti eelarvelised) mitte. 

See kõik viib vägisi mõttele, et ehk oleks mingi muu juriidiline vorm kui riigi omanduses olemine (ainult taristu osas, Kotzebue pärisorjad  enam truppides kaasa ei löö) teatrite tervisele parem. Ajalooliselt on teatrid kuulunud kodanike asutatud seltsidele ning parematel päevadel saanud tuge ja soodustusi omavalitsustelt. Nagu Eesti mittetulundussektori olukorrast üldiselt teada, ei ole praegu maksujõulisi seltse just palju. Või mis seal rääkida, valdav osa seltsidest saab toimetulekuks veel eelarvelist või projektitoetust, seega ei tule nad ühiskonna praeguses arengujärgus tõsiselt  võetavana kõne alla. Põhimõttena tasub aga meeles pidada, et mida lähemal ka organisatsiooniliselt ollakse oma publikule, seda turvalisem elu. Sest riik on kaugel-kõrgel ja tema tahe äraarvamatu. Ja omavalitsus on riigist igal juhul lähemal.         

Poodu majas (Linnateatris) ei sobi muidugi munitsipaalomandi voorusi ülistada, aga teen seda siiski. Ja nimelt seetõttu, et meil on omavalitsuse asjus õige teooria, kuid kahetsusväärselt vigane praktika. Omavalitsus ja talle kuuluv omand ei ole halb juriidilise konstruktsioonina, vaid ainult kurjategijate käsutatuna. Kujutlegem vaimusilmas üht tõelist omavalitsust,  millel on vana-euroopalik tulubaas, piisavalt elanikke ning nende ühishuvi väljendamiseks valitud ausameelsetest inimestest volikogu. Ja omavalitsusele kuuluv teater.       

Kuidas ka praegu haldusjooni ei tõmbaks, rohkem kui üks teater omavalitsuse kohta on põhjendatud Tallinnas ja ehk ka Tartus, mujal  vaevalt. Teater on omavalitsuse üks vaimsuse keskpunkte, samas ka siseturismi soodustaja ehk kaudne tuluallikas, prestiižist rääkimata. Pea võimatu on ette kujutada, et üks volikogu majanduslikult kehvemate aegade tulles võiks otsustada teatri kaotamise kasuks. Seda on ju ainult üks. Tähendab, munitsipaalomandis oleks teater praegusest hoopis kindlamates kätes.       

Mõnes mõttes on kutseline teater võrreldav üldhariduskooliga. See viimane on teatavasti munitsipaalasutus, kooli pidaja on linn või vald. Ja üldjoontes saab ta sellega ka hakkama. Osa koolirahast tuleb muidugi riigieelarve siirdena, kuid eks oleks loogiline jätkata ka teatri puhul kehtiva aita-süsteemiga, kuni millegi parema peale kokku ei lepita.  Väidan, et sarnaselt koolipidamisele ei ole teatripidamises midagi sellist, mis normaalsel omavalitsusel üle jõu võiks käia. See oleks turvaline majanduslikult ja soodustaks teatri üleriigilise mitmepalgelisuse suurenemist. Kõige juures on vaid üks aga: kust saada see normaalne omavalitsus? Vastus on tuttav ja kulunud: vajatakse haldusreformi. Naljaga pooleks võiks ühe omavalitsuse piirideks määrata teatri põhilise teeninduspiirkonna. See sobiks ilmselt  üsna talutavalt nii Pärnu, Viljandi, Rakvere kui ka Tartu puhul.   

Tõsisemalt olgu põhimõtteks siiski see, et teater ei ole ühe linna, vaid ikka terve ümbruse omavalitsusliidu asi. Ülalpidamiskulude katmise osades on alati võimalik valemi järgi kokkuleppele jõuda. Sarnaselt hariduspiirkondade ideega, mis on küll juba aastaid tagasi  üldise heakskiidu leidnud, kuid mitte rakendatud, oleks üsna lihtne jagada Eesti „teatripiirkondadeks”, mis paneks kõik omavalitsused osalema mingi teatri ülalpidamises ning sellest kasusaamises. Teatriala katusorganisatsioonid on pidanud riigiga vintskeid võitlusi etendusasutuste seaduse teemadel. Ja reeglina kaotajaks jäänud. Otseteed ei vii tihti sihile. Seepärast soovitan kaaluda mõtet asutada hoopis liikumine „Teatrid haldusreformi eest”, sest  selle käänulise tee otsast paistab siiski väheke valgust ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming