„Kosmonautikapäev” mõjub kui rakett rööbastel

Maiu Nurka

Vene teatri uuslavastus on kolme keskealise naise vaade möödunule: vaheldumisi kurb, koomiline ja õnnelik. Vene teatri „Kosmonautikapäev”, autor Jevgeni Ungard, lavastaja Deniss Husnijarov (Peterburi), kunstnik Nikolai Slobodjannik (Peterburi). Mängivad Ljubov Agapova, Larissa Savankova ja Jelena Tarassenko. Esietendus 8. IX Vene teatri väikeses saalis. Vene teatri „Kosmonautikapäev” tõotab tulla lärmakas ja alkoholiaurune kokkutulek, ühel hetkel on see aga hoopis nukker meenutusi täis naistepäev, kolme keskealise naise vaikne tagasivaade möödunule: vaheldumisi kurb, koomiline ja õnnelik. Etendus algab hoogsa lauluprooviga balalaika ja akordioni trimbeldava muusika saatel. Jõuliselt ja rangel ilmel rivistuvad lavale kolm vanemat külanaist Ljubov Agapova, Larissa Savankova ja Jelena Tarassenko kehastuses, et valmistuda iga-aastase kosmonautikapäeva pidustusteks ning ülistada Gagarinit ja Koroljovi. Neil on eesmärk ja neil on programm, millest hoitakse kinni ilmselt küll vaid etenduse esimestel minutitel. Haare lõdveneb, kui tõsimeelselt ette võetud ja välja kuulutatud minutise leinaseisaku ajal ilmub esimene noot koomikat: auavaldus kisub pikale ja kahe asjaosalise kinnivajunud silm tekitab kolmandas ebakindlust. Punaste kardinatega nelinurkse lavaplatvormi keskele ilmub seltskonna sekka imepisike pragu: kolme koostegevuses kaob ühel liikmel suund ja kahe tegevus on ühtäkki küsitav. Üsna pea on kõige keskmes aga hoopis lugu kolmest naisest, kes vaatavad järele seljataha jäänud armastusele ja meenutavad nii rõõmu- kui ka kurbushetki. Naised saavad järgemööda sõna ja jutustavad oma loo. Tulevad ilmsiks reetmised ja saladused, mille üle ei peaks uhkust tundma – ja mida siin ka tagantjärele ei tehta –, pigem toetubki lavastus jutustamisele ja kunagiste tegude põhjendamisele ning paneb paika faktid, mis olnud. Tegemist on nii ehk naa möödanikuga, ja sellega on õpitud elama. Üksteist materdatakse vihahoos korralikult ja laval on hetk hoogsat vägivallasähvatustki. Ilmneb, et ka üksteisega on kõigest hoolimata õpitud koos elama – just nõnda, aeg-ajalt ikka materdades.

Peamiselt on laval kõneaineks mehed, nende käest kätte käimine ning naiste omavaheline ürgset iseloomu reetmissuhe. Lõpuks taandub kõik aga inimlikule ja eeskätt naiselikule vajadusele olla armastatud ja tahetud. Elatud on hetkede nimel ja mööda on vaadatud naistevahelisest solidaarsusest, mida teatud vanuses justkui ei olekski. Ometi on laval kõigi nende aastate ja reetmiste järel siiski samad naised, kes tollel ajal olid valmis üksteisele halastamatult noa selga lööma, ent kellel peale üksteise pole praeguseks jäänud enam ühtegi seltsilist.

Nüüd on nad vanad, kottis ja lohvakates riietes, üleni katte all, sest näidata pole justkui enam midagi: kogu ilu nii neist endist kui ka nende ümbert on kadunud. Lubada võib vaid meenutusi, ent sellest jääb väheks. Mälestused, tundub, teevad küll rõõmu, ent kisuvad seejuures välja pisarad, mis panevad publiku kaasa tundma. Seda kuni järgmise koomikanoodini, mille laval ringlevad kolm pitsi ja tühjenev viinapudel ülevoolavate naerupahvakute ja kaotatud enesetaju vangis naistes esile toovad.

Vaataja tajub, et naisterahvad on jäänud mingil moel aega ja mälestustesse kinni, tammuvad kohapeal, nagu kipub seisma jääma ka lugu ise. Aeglane rütm uinutab etenduse esimesel poolel vaataja pulsi kriitilise piirini, ent see ületatakse muusikaliselt ja visuaalselt Gagarini kosmoselennuga. Lavalt tõusevad üles igapäevast lõhnatut õhku levitavad kardinad, lavaplatvorm helendab punaselt ja selle seest ühtäkki nähtavale toodud punased rakett-tuled sütitavad loo kiiresti, luues laval ajaloolise lennumasina stardini jäävate minutite taustal äreva ja kiireloomulise vabanemisootuse ja -lootuse. Raskete kudumite ja gravitatsioonile alluvate hiigelbotikute alt kooruvad välja ilusad noored naised, kes astuvad ükshaaval dialoogi oma loo peategelastega – siin ja praegu, minevik taustaks ja pidevalt meeles. Aeg, mis on nõnda palju kibedust ja kahetsust toonud, hüljatakse nüüd ometi.

Etenduse lõpuks tekitatakse lavale kaks aega ja kaks ruumi. Füüsiliselt on vaataja ees kolm naist, üheskoos publikuga selles hetkes. Lava tagaseinale projitseerub ajalooline ruum, mis mängib pidevalt nüüdse taustal, et side ja paralleel oleks kogu aeg kohal ja tajutav. Kahe aja juurde lisatakse nüüd veel üks ruum: publikuruumis tuuakse ükshaaval kuuldavale meeshääli, kellega naised suuril silmil kontakti astuvad, neile sellisel viisil õhkavalt järele mõtlevad ja neist siis lahti lasevad, justkui heatahtliku lehvituse saatel.

Etenduse keskpaigaks haleda vormi võtnud vaatepilt tõuseb raketikiirusel elujõudu täis lootuseks ja ohje haaravaks julgeks hoiakuks, kus mineviku lahtilaskmise vabastav seljatamisjõud hakkab laval kolme naise näol särama ja neid silmanähtavalt noorendama. Vaatajas tekitab see iseäraliku ja mugava turvatunde, ehkki lõpp ei ole mingilgi moel etteaimatav, vastupidi, see üllatab ja mõjub vaatajale mõnes mõttes kui rongisõit. Ette antud rööpad piiravad juhuslikke vahepealseid suunamuutusi, teekond on seega justkui sirge lõikena silme ees, ent siis, vedurijuhile väga hästi teada ja ette planeeritud hetkel, toimub see pööre siiski – jõnksuga, nii et seda ei saa kuidagi tähele panemata jätta.

„Kosmonautikapäevas” mõjus kõige enam just lavastaja värske viis sütitada see kustuma kippunud rakett, mis sulas lavastuse kui tervikuga hästi ühte. Sestap polegi enam oluline, kas see tarretuma kaldunud tekstiandmine etenduse esimeses pooles oli taotluslikku või juhuslikku laadi.

Silme ees on aga ka etenduse lõppedes publiku tänu vastu võtvad näitlejannad, just sellisena tajutavad, nagu etenduse lõpus eendunud meelelaad, mis nõnda aplausi ajal veel saalis ringles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming