Kõrtsielu apoloogia mitme autorimina vahel

Prosaist Kivastik on Gunni maailma sugestiivselt dramaturgiasse tõlkinud, kuid dramaturgist lavastajaks kehastudes on ta mingi osa teose algjõust ometi kaotsi lasknud.

MADIS KOLK

VAT-teatri „Gunn, Gunn, vana …“, autor ja lavastaja Mart Kivastik, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Tõnu Oja ja Tiit Sukk. Esietendus 14. IX rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Raske on kujutleda näitlejat, kes tooks Tõnu Ojast veenvamalt konfliktitu eepilise monoloogilisuse teatrilavale.

Raske on kujutleda näitlejat, kes tooks Tõnu Ojast veenvamalt konfliktitu eepilise monoloogilisuse teatrilavale.

Mats Õun

Mart Kivastiku debüütlavastus „Gunn, Gunn, vana …“ jõudis lavale peaaegu samal ajal, kui 1980. aastatel Nõmme restoranis kelnerina töötanud Mägi Jürka andis välja oma mälestusteraamatu „Hoiab oma leib“. Teemad justkui kattuksid, andes alust arvata, et kelnerinostalgiaga seoses on praegu midagi „õhus“ (meenutagem siinkohal ka „ENSV“ ülipopulaarset Illari tegelaskuju Raivo E. Tamme kehastuses).

Ka Kivastik heidab baarimees Gunni (Tõnu Oja) silme läbi tagasipilgu nõukogude ajale ning ilmselgelt ei kuulu Gunn n-ö võitjate hulka, kes kapitalismi saabudes kelneriametist pankuriks tõusnud. Pigem väljendab ta vana kooli tarkusi, mis sunnivad ühtpidi justkui pisut elule allajäänu vaatepunktist sõnastama just teatavat härrasmehe eetikakoodeksit. Loomulikult ei ole Gunn mingi pühak: oma sümpaatiad, antipaatiad ja ellujäämiskavalused sõnastab ta üsna reljeefselt ning annab sellekohased õpetussõnad edasi ka õpipoiss Haimurile (Tiit Sukk), jagades nii üldinimlikke tarkusi kui ka mõneti väiklasi erialaspetsiifilisi tähelepanekuid. Kuid Kivastiku tähelepanu keskmes ei ole siiski kõrtsitöö eripära – see on vaid keskkond, mida autor näib ka ise hästi tundvat –, vaid n-ö väikese inimese elufilosoofia. Inimese, kes on tihtipeale Kivastiku teoste peategelane ning kelle mõtteid ja eluga silmitsi seismise vastuolusid ja rõõmsaid äratundmisi on ta peaasjalikult oma proosas kujutanud sügava empaatiaga.

Ka Gunni lood on eepilist algupära: ilmunud osaliselt juba mõni aasta tagasi Vikerkaares, on need kokku koondatud tänavu trükist tulnud „Autoportrees naise ja hobusega“. Ka oma olemuselt kuuluvad need jäädvustused pigem eepika valda. Mingeid erilisi intriige ja konflikte seal ei ole, autor pole püüdnud neid kunstlikult sisse tuua ka Gunni ja Haimuri suhetesse.

Siinkohal tuleb iseäranis kiita näitlejavalikut. Ma ei tea, kas Tõnu Oja oli Kivastikul silme ees juba Gunni lugusid kirjutama hakates, aga raske on kujutleda näitlejat, kes tooks Ojast veenvamalt konfliktitu eepilise monoloogilisuse teatrilavale. Oja on näitlejana justkui kõrvalosade meister (see ei tähenda, et ta peaosi kuidagi kehvemini mängiks). Ta on näitleja, kes mängib n-ö end kõrvalossa justkui ise, sõltumata rolli mastaabist, lastes lavapartneril end suureks mängida, kuid jäädes sealjuures alati misanstseeni toetama. See ei ole see juhtum, kus lavalolijat tema vähese karismaatilisuse tõttu ei märgata, vaid vastupidi: näitlejal on nii palju jõudu, et ta suudab oma partneri lavavalgusse tõsta.

On huvitav, et Kivastiku lavalugudes (pean silmas just neid tema „päris enda asju“, mitte kogu ta produktiivset näidendiloomingut erisugustel teemadel) mängivadki enamasti sellise andelaadiga näitlejad, peale Oja näiteks ka Aarne Üksküla ja Aleksander Eelmaa. See mõjub kontseptuaalsena. Kivastiku tegelased on kaotajad sotsiaalses, aga mitte inimlikus plaanis, vestluspartneritena võivad nad teisele osapoolele anda mitu käiku ette, teades, et võit kui selline neid niikuinii ei huvita, aga seejuures ei oleks võitmine ka mingi probleem. Tõnu Oja kehastuses oleks huvitav näha mõnda maffiabossi, inimest, kes laseb vestluspartneril rääkida, rääkida ja rääkida, isegi oma juttu uskuma jääda, ometi teades, milline on kohtumise lõpplahendus …

Kõrtsimellu tuuakse sisse ka metafüüsiline tasand: Haimur saadetakse suitsu ostma ning samal ajal tuleb Gunni külastama tegelane teispoolsusest, püsiklient Lemps. See on lavastuse üks elavamaid ja elusamaid dialooge. Surma teema sissetoomine loob lisaplaani ning avab ka Gunni enda tegelaskuju. Ta ei ole pelgalt endisaegne baarmen, kes idealiseerib mälestuste „Hoiab oma leib“ võtmes minevikku, vaid me näeme temas eluvaatlejat, klientide omamoodi pihiisa, inimest, kellele ta töö ei ole pelgalt palgatöö, vaid tõesti kutsumus. Näeme ka, et tema klientuur ja tutvuskond koosneb peaasjalikult intellektuaalidest, kes on aga samuti „lihtsalt inimesed“, julgedes Gunni kuuldes oma sotsiaalsest rollist välja tulla.

Tiit Suka tegelased Haimur, Lemps ja Jürka on dünaamilised, oma küsimuste, naljade ja reaktsioonidega pakuvad nad Tõnu Oja Gunnile seda vastukaalu, mille taustal viimane saab avada oma kõikenäinud ja kõikemõistva elutarkuse. Vaatamata tema professionaalsetele ametialastele teadmistele, mida ta pidevalt oma jutusse põimib, ei ole loo keskmes siiski baarmeni elu, vaid inimsuhted. Baarmeni kaudu on lihtsalt avatud üks teatud inimtüüp, kes on ka Kivastiku proosaloomes tihtipeale kesksel kohal.

Prosaist Kivastik on Gunni maailma sugestiivselt dramaturgiasse tõlkinud, kuid dramaturgist lavastajaks kehastudes on ta mingi osa teose algjõust ometi kaotsi lasknud. See vägi, mida me kogeme raamatut lugedes ja milles võib aimata kas või omaaegse Viinahavva vaimset atmosfääri, läheb lavastuslikult kohati kuidagi raisku. Pinge kaobki ära siis, kui Gunn muutub kõrvaltegelasest peategelaseks, kui tema enda lood, näiteks New Yorgi mälestused, nihkuvad keskmesse. See ei ole kirjaniku süü, ammugi mitte näitlejate, pigem lavastaja. Lavastaja Kivastiku, kes jäi kirjanik Kivastikuga baaripukile vanu aegu meenutama ja võib-olla kohati ennast haletsema, kuid ei kohendanud paari olulist dialoogi lavaliseks. Siin ei suuda me enam hästi tegelastele kaasa mõelda ja tunda. Gunni Ameerika muljed on ju näidendis iseenesest olulised, see pole lihtsalt täitetekst, millega jõuda järgmise stseenini, vaid annab Gunni enda kohta rohkem infot, kui kõik näidendi ülejäänud stseenid, kus ta kas kuulab teisi või annab edasi oma tarkuseteri.

Kivastik on teravapilguline eluvaatleja ja tema tekste lugedes võib tihtipeale aimu saada mingitest hetkedest, mis tekivad vaid korraks ja mida on hiljem raske taastada või ümber jutustada, kuid mis annavad ehedalt edasi seda, miks just ühel momendil võib mõni elusündmus paljastada oma eksistentsiaalselt absurdse sisu, olgugi see teisel hetkel ja teisest rakursist nähtuna vaid loll nali, või miks üks või teine äratundmine võib osutuda katartiliseks, olgugi see järgmisel hetkel juba kaotatud ja meelest lastud viiv. Gunni New Yorgi jutt sisaldab palju selliseid hetki ning Tõnu Oja annab selle edasi siiralt ja sisendusjõuliselt. Kui midagi puudu jääb, siis ehk just see kõrvalpilk, seesama Kivastiku enda tekstides pidevalt juures viibiv autorimina, kes ühel või teisel momendil annab mõne väikese rõhuasetusega märku, et see või teine üdini eluline ja iseenesest tavaline moment on tegelikult märkamisväärselt naljakas. Või katartiliselt kurb.

Kivastiku hiljutises filmis „Üks mu sõber“ on rohkelt hetki, kus jällegi võib-olla tekstipõhiselt staatiliseks kiskuv elupildike on edasi antud ootamatust kaamerarakursist või vürtsitatud mõne elust enesest pärineva episoodiga, mida me ehk enamasti ei söandaks esteetilise raami sisse asetadagi. „Gunnis“ jääb seda laadi kõrvalpilku natuke napiks. Ilmselt on autor end nii tugevalt peategelase sisse kirjutanud, et tema dialoogipartnerile enam vajalikku vaatepunkti ei jätku.

Teiselt poolt on just see loo tugevus ja teeb selle raamatust loetuna eriliselt sümpaatseks. Lihtsalt teatri tarvis jääb lugu natuke steriilseks. Kivastik võiks rohkem usaldada oma seda poolust, mis teeb temast tõsiseltvõetava prosaisti, ning selle kogemuse ka julgelt oma tegelaste lavaellu edasi kanda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming