Koostöö ja konkurents teatrikunstis: Tere, tere.

 

Kiri kodukandist: Jaan Tätte

 saatis seminaristidele kirja

Vilsandilt. Gerda Kordemets

Kuna asjaolud ei võimaldanud mul Tartusse tulla ja ma ei taha Tõnu kuidagi alt vedada, sest Tõnu on mulle olnud väga mitmekülgseks eeskujuks läbi väga paljude aastate, siis kirjutan selle kirja. Panen kirja hüplikke mõtteid ja loodan, et ehk on teil seal võimalik nende üle pisut arvamusi vahetada. Sain aru, et teemaks on konkurents. Konkurents teatris, sellega hirmutatakse tudengeid juba koolis. Ükskõik, kas see on nii või mitte, aga mingil hetkel mõtleb neid mõtteid igaüks. “Konkurents” ei ole muidugi õige sõna väljendamaks seda, millest mõtleme. Olen kokku puutunud näitlemise, lavastamise ja kirjutamisega ja olen nende asjade peale vaadanud mitme kandi pealt. Ja see paistab iga kandi pealt erinevat moodi.

Lavakoolis ütles meie kursusele Merle Karusoo, et üks-kaks-kolm meist saavad headeks näitlejateks. Teised on kursusel selleks, et aidata neil kolmel ennast leida. See tundus meile toona julm ja ebaõiglane avaldus, aga ometigi see asi just niimoodi käib. Ei, see ei tekitanud kursusesiseseid valepingeid, noh, et oleks hakanud mõtlema, et kes meist siis see püramiidi tipp on. Noorus on selles mõttes jumalik aeg, et enesehinnang on mõnusalt kõrge ja ei tule pähegi, et just sina oled see, kes aastate pärast pärib teatris kõik pisirollid ega saa kunagi maitsta suure rolli mängimise kirgastavat naudingut. Nooruses ei peagi veel sellele mõtlema ega tohigi mõelda. Sellega ei saa arvestada, mis tulla võib.

Igaühel on oma põhjus, miks ta on läinud või sattunud teatrikooli. Aga keegi ei saa eitada, et temas on paras annus edevust, tahtmist silma paista, olla eriline. See võib olla väga kavalalt peidetud, aga see on olemas. Noored veel ei taipa, et selle edevuse hind on olematu koduelu, olematud nädalavahetused ja suhteliselt vähe taskupõhjas. Ütleme, et näitleja on kunstnik, kes ta ka on, kuigi teatristruktuur ei lase tihti näitlejal end kunstnikuna tunda. Ja kunstnik peabki pühenduma kunstile. Aga kunstnik tahab ka midagi oma ohverduste eest vastu saada  ja see on tunnustus. Tunnustus on see, mida kunstnik vajab. Tunnustus on see, millest kunstnik ammutab uut jõudu. See ongi vale sõnaga “konkurents” – kas sa saad oma tehtu eest tunnustatud. Vahel ma ei saa paljudest inimestest ja nende käitumisest aru, kuna olen hakanud taipama, et mulle isiklikult on võõras asi kadedus. Ma ei ole olnud eales kade, kui kellelgi läheb paremini kui minul. Aga ma tahan seda saada endale, mis kuulub mulle. Sellepärast ei oska ma siin arutleda teemal, et konkurents võrdub kadedus. Ma ei tea isegi, kas see nii on, kuigi olen seda vahel märganud.

Olen imestusega jälginud näitlejaid, eriti vanemaid näitlejaid, kes pole aastaid saanud kriitikalt mingit äramärkimist; näitlejaid, kelle kohta kirjutatakse “ja teised”. Nad töötavad edasi, nad näitlevad edasi. Olen mõelnud, kust võtavad nad ikka veel jõu, et minna lavale ja anda endast parim. Kas on võimalik, et nad on nii ideaalsed teatriinimesed, et nad oskavad tunnustusest, mis on antud lavastajale või etendusele, saada kätte selle oma annuse. Kas tõesti on võimalik saada positiivne näitlemiselamus oma “Härra, teile on kiri”-ga, kui sa ütled selle lause tõeliselt heas lavastuses. Ma ei usu.

Konkurentsist rääkides tahan jõuda selleni, et paratamatult peame ükskord aastaid teatris olnuna tegema endale selgeks, millise redeliastme peal me oma näitlemisega oleme. Kui mind ei ole aastaid ükski lavastaja usaldanud (enam) kandvasse rolli, siis on aeg aru saada, et see ongi minu koht siin teatris. Ja kui mulle see koht ei sobi, siis ma pean lahkuma, et mitte hakata endasse koguma kibedust. Ja kibedus on kerge tulema, kui sa arvad, et sa ei saa seda, mida väärid. Kui vaatame Eesti  teatripilti, siis oskame küllalt ühehäälselt koos eesti rahvaga öelda, et see on väga hea näitleja, see natuke kesisem ja see ei kõlba kuskile. Kõik noored jõuavad ühel päeval samale kaalukausile ja sellest ei ole pääsu. Aga noored peavad lootma õnnele. Mis on näitleja õnn – see on kohtumine OMA lavastajaga. Iga näitleja on suuteline pakkuma imet, kui ta kohtub lavastajaga, keda ta huvitab. Tooming ja Unt ja Hermaküla ja eks neid ole veel, kes panid mängima näitlejad, kellele oldi juba käega löönud. Niikaua kui usk ei ole surnud, näitleja usk oma võimesse imet tabada, on kõik veel võimalik. Eks need veterannäitlejad, kes ei ole saanud või jäänud staariks, võib-olla ka veel ootavad oma lavastajat või elavad edasi tänu mälestustele kunagistest pöörastest aegadest. Ma ei tea, kuivõrd näitleja puhul loeb see, mis sa oled kunagi olnud, kuna näitlemine on olevikukunst, kunst praeguses hetkes.

Mind isiklikult ei lohuta see, kui ma olen seitse aastat tagasi saanud oma töö eest positiivseid hinnanguid ja praegused tegemised jätavad kriitiku jahedaks. Ma ei saa arvata, et ma olen endiselt hea. Ma pean tegema elus mingi pöörde ja proovima mingit uut ala, uut võimalust. Iga muutus elus on toonud alati kaasa ainult rõõmu ja vabadust hinges. Ma tahan teile, kallid noored, eluteele, teatriteele kaasa anda usu, et ärge kartke muutusi. Ärge kartke kannapöördeid. Kui olete midagi väärt, siis te ei jää millestki ilma. Vaadates seda teatrielu distantsilt, peaks kogu see süsteem olema liikuvam ja muutusterohkem. Mage on näha, kuidas ühe teatri näitlejad on tüdinenud oma lavastajatest ja lavastajad tüdinenud näitlejatest, keegi ei suuda enam kedagi inspireerida. Partnerid laval ei üllata teineteist enam aastaid. Näitlejad peaksid vahetama teatreid, samuti lavastajad – nii säilib ka usk leida oma lavastaja. Ja võite mu peale pahaseks saada, aga julgen öelda, et kui te pole näiteks esimesel viiel aastal oma näitlejatööst tõsist rõõmu tundnud, siis ärge pidage seda ametit, hambad ristis, elu lõpuni. Maailmas on tohutult palju huvitavaid asju, mis võivad teid õnnelikuks teha, palju õnnelikumaks kui oodata aastate kaupa suurt rolli. Ja ilma suure rollita ei saa te seda kaifi kätte, mida oleks võimalik tunda selles ametis. Tunda, et sa oled kunstnik. Üksvahe mõtlesin, et juba teatrikoolis peaksid õppejõud olema karmimad ja päästma noori elusid neid õigeaegselt koolist välja visates, kui on näha, et ei ole tulemas üle keskpära näitlejat. Aga siis mõtlesin, et ei, las lõpetavad, kes suudavad, sest koolidest ei ole huvitavamat kooli ühele humanitaarile, kui seda on teatrikool. Sa õpid tundma oma kursakaaslasi paremini kui oma õdesid-vendi, sa näed neid alasti käristatud hingeseisundeis ja sina oled kõigi ees alasti ja sa julged niimoodi olla. Ja märkamatult sa õpid tundma inimhinge.

Jutt oli millestki muust. Konkurentsist. Ma ei tea, kas on võimalik saada paremaks näitlejaks, kui seda väga tahta. Ei tea, milleni tänapäeva kooliprogramm on küündinud. Kas on võimalik saada karismaatilisemaks, kui loodus on sulle kaasa andnud. Võib õppida juurde nippe, saab arendada häält. Saab leida saladusi, kuidas publik kuulama panna. Aga ühte asja saab kindlasti teha, see on proovida õppida ennast armastama sellisena nagu sa oled. Koolis võib juhtuda “konkurentsitingimustes”, et püüad kas või ebateadlikult sarnaneda liidritega, naljameestega jne. Aga sinu kindlaimaks relvaks on sinu enda algupära, sinu eripära – see on ainulaadne maailmas ja seda ei ole kellelgi teisel. Selle algupära põhjal ehk valiti teid välja ka kooli ja seda ei tohi kaotada. See ei pruugi meeldida subjektiivsele erialaõppejõule, aga kellelegi ükskord see meeldib. See on sama vana võrdlus – vaata laval looma või last – see on lõputult huvitav, sest nad on nemad ise. See sama huvitavus on olemas igaühes teist. Ja teil ei ole enam kellegagi konkureerida, sest teist sellist lihtsalt olemas ei ole.

Tõnu, sa küsisid kellegi kohta seal eraldi. Aa! Fritorpi Sverre. Oo, Fritorpi Sverre, oh, tema on surnud.

Jaan

Vilsandil, 10. aprillil

 

 

 

Tuli kole väike jutt nüüd üle lugedes, aega veel on, ehk täiendan mõnel õhtul mõnede mõtetega.

 

3. mai

Sain Tõnult kirja, kus oli ka märksõna KOOSTÖÖ. Tundub idealistlik, kuigi ei peaks tunduma, et lavastajad ja teatrijuhid peaksid jätkama nii-öelda koolitööd. Kui noor näitleja läheb teatrisse, siis jääb ta nagu omapead. Keegi ei vastuta enam tema eest. Keegi ei jälgi, et ta saaks proovida võimalikult erinevaid rolle. Kiiresti kipub külge kleepuma ampluaa, millega ta kergesti hakkama saab. Lavastajad tahavad minna kindla peale välja, võttes ikka ja jälle selle “parima”, kuni see parim on varsti nii tühjaks lüpstud, et päästab ainult viin või midagi. Oma “karja” peaks teater paremini hooldama. See peaks olema peanäitejuhi üks suur ülesanne ja ka lavastajad peaksid julgema rohkem “riskida” mittestaaridega. Praegu lavastab näiteks Linnateatris esimest korda elus Indrek Sammul ja ta valis rollidesse näitlejad, kes pole peaaegu suuri osi saanudki, kuigi vääriksid seda. Näitleja Sammul vaatas seda olukorda näitlejatoolilt ja tegi sellise otsuse. See on koostöö, ma arvan. Ja ka teatrid peaksid tegema koostööd, mitte aheldama oma näitlejaid oma maja külge. Aga sellest pole mõtet rääkida, see aeg tuleb üsna ruttu, kui põhitrupid muutuvad minimaalseks ja algab näitlejate vaba liikumine. Siis algab veidi teistmoodi konkurents. Siis väärtustuvad näitlejad, kes on suutelised kiiresti töötama, kes on distsiplineeritud, pühendunud jne. Kõrvaltvaatajana on pisut hämmastav praegune suhtumine, kus proovi tullakse täpselt 11 või veidi hiljem ja tahetakse varem ära minna; kus tekst saab pähe alles peaproovideks ja kolmandik proovi ajast kulub millelegi muule. Hea küll, see on tõesti vastavuses palganumbriga. Usun, et kui rahad oleksid teised, siis muutuks ka aeg kallimaks. Natuke nagu oleks see meie teatriasi ajast maha jäänud. Selle üle võib muidugi ka omas rasvas uhke olla, aga kõrvalt see nii ei paista. (Masendavalt maha on jäänud teatrikujundus, aga see on üks teine jutt.) Mul on tunne, et mul ei ole rohkem midagi lisada. Üks  asi veel – näitlejad peaksid saama rohkem puhata. Tean küll vaid Linnateatrit, ja seal on 20 etendust kuus juba üsna keskmine. See on kohutav. Kust võtab näitleja uut energiat ja uusi kogemusi, millega publikut valitseda. Oh, see kõik on nii kauge praegu, kui kägu akna taga kukub ja kukub ja võrgud on meres.  Olge siis seal tublid ja ärge pabistage. Kirjutaja seisukohalt on suht suva, kes mingit rolli mängib – peaasi, et ta saaks asja mõttest aru ega punnitaks asjatult silmi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht