Komöödia ja tragöödia, reaalne ja illusoorne tantsulaval

Evelin Lagle

Šveitsi tantsukompanii Drift on humoorikalt vaatajate ette toonud kaasaja inimeste absurdsed veidrused.2. oktoobril etendati Kumu auditooriumis Šveitsi tantsukompanii Drift tantsulavastust „au bleu conchon”. Drifti kunstilised juhid Beatrice Jaccard ja Peter Schelling lõid kompanii 1992. aastal. Tänaseks on Drift oma humoorikate etendustega tuntud ja kõrgelt hinnatud nii Šveitsi vaatajaskonna kui rahvusvahelise publiku hulgas. Drift käsitleb argielu ja kaasaja inimeste probleeme nii, et need paistavad tobedalt naljakad ja idiootlikult ebatõelised,  kusjuures küsimuste tõsidus ja valupunktide teravus on tajutav.

Segades komöödia ja tragöödia, reaalse ja illusoorse, toob Drift inimeste ja ühiskonna absurdsed, kuid tõsised küsimused vaatajani sketšilikus ja koomilises, samal ajal jõulises ja intensiivses ning pidevalt üllatavas stiilis. Lavastuse keskmes on inimeste spontaansed impulsid ja kontrollimatu harjumuspärane käitumine ning selliste „tahumatute impulssidega inimeste” omavaheline  suhestumine, otse ja varjamata tuuakse publikuni tänapäeva inimeste lävimises esinevad veidrused. „au bleu conchon’i” tegevus toimub baaris. Sätendavad kardinad, baariletiks kujundatud raudkonstruktsioon ja joogiklaasid lasevad peaaegu uskuda, et tegemist on millegi argise ja tuttavaga. Vaataja petliku illusiooni lõhub paremal lavanurgas paiknev valgete karusnahkadega kaetud iglu, mis kohe kuidagi  ei taha klappida tavalise kujutluspildiga baariruumist. Loodud keskkond õhkab kerget müstilisust ja annab märku, et kuigi vaatluse all on midagi, mis puudutab iga päev iga üht meist, on laval sündiv siiski kõike muud kui reaalsus. Niisamuti kui miljöös on ebamaisuse hõngu ka tegelaskujude karakterite juures. Ebaloomulikult kange kehahoiak, valguse ja grimmiga rõhutatud ülemääraselt ekspressiivsed näoilmed ning sünge riietus annavad  tantsijatele vampiiriliku olemise. Laval luuakse justkui uus reaalsus, mis sarnaneb vormiliselt meie igapäevaeluga, kuid ei allu olemuslikult ühiskonna harjumustele ja reeglitele.

Lavastuse mõju ja toimimise võtmeks on väga peenelt välja töötatud karakterid. Siinjuures tuleb argiste reeglite eiramine mängu veel sügavamal tasandil. Karakterite aluseks on teatud stamptegevused ja põhjalikult lihvitud hoiakud, mis ühiskonna normide kohaselt esindavad kõrvalekallet. Baaris on neli meest ja kaks naist, kokku kuus tegelast, kes kõik omamoodi kiiksuga: kes väristab pead ja kohendab soengut, kes mälub kleidipaela või juukseid, kes sügab ennast, kes kõneleb vahetpidamata kohtlaselt, kes hoiab lihtsalt eemale. Oma tegevust monotoonselt korrates luuakse väga konkreetse oleku ja iseloomuga tegelaskujud, kes niisama tahumatult ning kõigist normidest ja ettekirjutustest puutumata kõigi oma veidrustega  omavahel kontakti otsima hakkavad. Stampliigutused on kõik impulsiivsed žestid, mida etiketi kohaselt pigem loomalike instinktidega seostatakse. Siinjuures oli tähelepanuväärne, et karakterid ja nende tunnustegevus on tõeliselt olemuslikult välja töötatud eneseväljendus: tantsijad ei esitanud tegelaskujusid, vaid väljendasid avastatud impulsse. Sellest johtus ka „au bleu conchon’i” ideetasandi ning koreograafilise väljenduse tugev  ühtsus.

Õigem oleks neid kahte üldse mitte eraldada, kuna vaimne ja füüsiline olemine olid justkui mündi kaks poolt – ühe ja sama asja tahud, mis olid teineteisest tingimatult lahutamatud. Koreograafia aluseks on tegelaste harjumuslik käitumine ning argised žestid, karakter kujuneb tunnusliigutuste sooritamise ja teiste karakteritega suhestumise käigus. Tegelased astuvad üksteisega erinevates situatsioonides kontakti, niiviisi tekivad duetid,  triod ja rühmaliikumised. Duettides ja triodes tuleb tegelaste spetsiifiline karakter eriti peenelt välja. Oma tegevust ja maneere keskkonna või üksteisega kohandamata tulevad nii tegelaste mentaalne lihvimatus kui liigutuste kohmakus ja nurgelisus eriti hästi esile. Rühmakoreograafia kujutab lavastuses endast aga intensiivseid katkematuid aheljadasid, kus üks liigutus viib teiseni. Kuus tantsijat moodustavad oskuslikult välja töötatud  liikumisskeeme: üks tantsija toetab teist, tõukab ta seejärel kolmanda käte vahele, saades ise samal ajal kellegi neljanda toetuspinnaks jne. Iseloomult on grupiosad kohati mänglevad, meenutades heatahtlikku rüselemist, kohati brutaalselt julmad, luues armutu kakluse emotsiooni. Lavastuse rühmakoreograafia on tihe ja jõuline, liigutused kergelt nurgelised ja pisut tsirkuse kehakeele laadis sketšilikud.

Samal ajal jätab see peen matemaatiline struktuur juhusliku spontaanselt sündinud ahela mulje. Peenelt ja põhjalikult loodud liigutused paistavad kohati viimistlemata ja lohakad. Seejuures sarnaneb koreograafiasse kätketud tunnetus kaasaja ühiskonna üldise tunnetusega. Hästi tulevad esile inimsuhete juhuslikkus ja kiired muutused, vähene tähelepanu ja läbimõeldus kontaktide valimisel, loomisel ja hoidmisel. Samuti on adutav suhtlemises valitsev hoolimatus  ja näiline ükskõiksus. Võõrandumise, enesekesksuse ja kontaktiküündimatuse idee tugeva sümbolina paikneb lavanurgas iglu. Iglu seest kiirgab punast valgust, nii et kui üks naistantsija ikka ja jälle sinna peitu poeb, tekib tunne, et jäises iglus on tal soojem kui hoolimatus maailmas. Samal ajal on tantsijate ükskõiksus ja hooletus näiline, kuna nende lähedusvajadus ja tung teineteisega suhestuda on tunnetuslikult adutav. Seda eriti duettides,  mis rohmakusele ja nurgelisusele vaatamata on väga intiimsed.

Ehkki tantsutehnika ei paistnud Drifti lavastuses primaarne olevat ning koreograafia näis lihtsate argiste liikumiste töötlusena, oli nauditava tulemuse aluseks tantsijate väga hea kehavaldamine ja kõrge tantsutehniline tase. Juba tunnusliigutuste veenev väljendamine nõuab tugevat kehataju. Tahumatu kontakti loomine eeldab nii enese kui teineteise peent  adumist. Tantsijate tugev enese- ja teineteisetunnetus võimaldas jõuda tunnetuse näilise eiramise tasandile. Koreograafia intensiivsed ahelkombinatsioonid on aga teistpidi nõudlikud, eeldades kiirust, täpsust ning jõulist kehakasutust. Niisamuti kui olid üks idee ja selle füüsiline väljendus, kui sulandusid kokku tantsutehnika ja koreograafiline lahendus, mõjusid tervikuna kõik kasutatud väljendusvahendid: lavakujundus,  liikumine, muusika ja tekst. Tantsijad kasutavad suhteliselt palju kõnet, kusjuures mitmes keeles (inglise, saksa, hispaania). Siinjuures on otsese mõistetava info edastamine sekundaarne funktsioon.

Kogu kõne ei ole vaatajatele mõistetav ega isegi mitte arusaamiseks mõeldud. Tähtsam on selle kõla ja adutav emotsionaalne plaan: hääle tämbri ja intonatsiooni, sõnade rütmi ja intensiivsusega edasi antud energia, mis saab tantsija ajalisruumilise eksisteerimise ja eneseväljenduse osaks. Samamoodi sulandub konteksti etenduse muusika. Olustiku kujundamisel on kasutatud stabiilse korduva iseloomuga elektroonilist muusikat, mis on spetsiaalselt „au bleu conchon’i” tarvis loodud. Tegemist on seisundimuusikaga, kus luuakse korduvate rütmilismeloodiliste kujunditega teatud atmosfäär ja toetatakse üldist emotsionaalset plaani. Lavastuse helitaust ei ole liikumisega olemuslikult  seotud, küll aga atmosfääriga. Audiaalne külg ei tundunud olevat koreograafia loomise ega konkreetsete liigutuste jälgimise lahutamatu aspekt, kuid oli tervikkogemuseni jõudmise tingimus.

Lavastuses on võetud baari intrigeerivas keskkonnas vaatluse alla inimsuhete lai kirev väli: suhted meeste vahel, suhted naiste vahel, meeste-naiste suhted; soov teha tutvust, luua sõprust, hoida eemale, flirtida. Need on küsimused,  millega igaüks iga päev vähem või rohkem teadvustatult tegeleb. Võimetus kontakti saavutada on Drifti lavastuses põhjendatud inimeste eneste kompleksidega ning oskamatusega oma instinkte kontrollida ja suunata. Vahetult enne etenduse lõppu tuuakse sisse helgemad mõtted. Lõpueelne stseen, kus tantsijad paarikaupa teineteist leiavad ning kergele rabedusele vaatamata enam-vähem rahulikult koos tantsida suudavad, annab lootust, et igaühe  jaoks on kusagil siiski keegi. Endast pisut kaugemale vaadates ja oma ümbrust rohkem tähele pannes on üheskoos eksisteerimine siiski võimalik. Ometi oli seegi harmoonilisem hetk ebapüsiv ja niisama kiiresti, kui midagi kooskõlalaadset tekkis, see ka uuesti kaoseks muutus. Sel korral aga viimseks ja jäädavaks, järgnes vaid pimedus.

Vaatamata sellele, et lavale on toodud meid ümbritsev reaalsus ning argine tegelikkus  aina enam ängi põhjustab, sai Kumu auditooriumis neid mõtteid lõbuga nautida ning veidruste ja absurdsuste üle hea kõhutäie naerda. Ühiskonna areng on tsükliline protsess, voolamine erinevate küsimuste ja probleemide lahendamisel. Iga kriis on mööduv ning võime probleeme märgata ja nii ennast kui oma keskkonda kriitiliselt hinnata on esimene samm mõõna sügavustest ülespoole liikumisel. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming