Kommentaar. Veel kord tekstiküsimusest

Siret Paju

Andreas W tõdeb oma kommentaaris „Tekstiküsimus” (Sirp 10. II ), et tekstile toetuvas eesti teatris on probleem lavastuste tekstide tasemega. Ta arutleb ka draamakoolituse efektiivsuse üle ja küsib, miks ei sekku dramaturgid enamasti prooviprotsessi ega aita kaasa „häälestatud ja ebamäärasustest puhastatud” lavastuste sünnile. Lavastusdramaturgina ja loovkirjutamiskoolituse juhendajana tekkis mul tahtmine Andreas W tõstatatud teemat kommenteerida ja edasi arutada. Autor ütleb oma artikli lõpus: „Ideaalis istub dramaturg lavastaja kõrval ja töötab teksti ümbertegemisega mikrostruktuuris, lause sisepingete mänguväljal. Sellist praktikat eesti teater peaaegu ei tunne. [...] Kas jääb annetest puudu? Või julgusest sekkuda? Või siis pole see kellelegi lihtsalt pähe tulnud?”. Eesti teatri tekstikesksusega võin nõus olla, kuid Andreas W jätab mainimata ühe selle teemaga seonduva olulise tahu: eesti teatrilavastajate tööharjumused. (Kuigi Andreas W ütleb, et tema artikli raames pole oluline teha vahet näidendi autoril ja lavastusdramaturgil, pean mina oma arutluses nad siiski eristama.) Mõne teksti lavastusprotsessile tuleb kasuks, kui autor istub proovisaalis, kuulab ja teeb enda või trupi algatusel muudatusi. Vahel autorid ei saa seda teha, vahel ei ole see muul põhjusel võimalik, kuid palju olulisem on küsimus, kas lavastaja üldse soovib autorit prooviruumi lasta. Tahtmatuse põhjusi on keeruline täpselt ära arvata: ehk on see hirm autori pedantselt igast sõnast kinnihoidmise ees või harjumatus teha prooviprotsessis veel ühe inimesega koostööd või veel midagi muud. Kui näiteks inglise näitekirjanikud lubavad üldjuhul harva muudatusi teha, siis minu teada on eesti autorid enamjaolt koostööaltid ning nõus parima lõpptulemuse nimel teksti muutma.

On ka võimalus kasutada lavastusdramaturgi, kes sekkub nii „lause sisepingete mänguväljal” kui on lavastajale ka lavastuskontseptsiooni osas kaasamõtleja. Lavastusdramaturgi kasutamine pole Eestis uus nähtus, teda pole lihtsalt alati nõnda nimetatud. Lavastajal võib olla abiks keegi trupist või ka väljastpoolt, kes abistab laval toimuva kohta tagasiside saamisel ja kes võtab seega publikupositsiooni. Toimub nn suure pildi analüüs. Tööks lavastuse detailidega oleks aga igati kohane kasutada kogu protsessi vältel mõnda kirjasõna tundvat ja valdavat inimest. Selline tegutsemisviis tuleks kasuks paljudele lavastustele, ent praegu ei paista prooviruumides olevat just eriti tungivat nõudlust ei autorite ega lavastusdramaturgide järele. Tundub, et lavastajad ei taju seda vajadust või, kui mingil määral isegi tajuvad, siis ei haara nad initsiatiivi, et kaasata lavastusprotsessi kirja- ja kontseptsioonitehnikut. Loodan ja unistan, et lähiaastatel see suhtumine muutub.

Veel jõuab Andreas W väiteni, et tööd tekstiga ei ole võimalik õpetada. Andreas W lisab, et kirjutamisoskus on sünnipärane omadus ning õpetada saab ainult tehnikat, mitte aga võimet öelda olulisi ja mõjuvaid asju isikupärases vormis. Näiteks toob ta Madis Kõivu ja ütleb, et kui Kõiv oleks osalenud mõnel kirjutamiskoolitusel, oleks mõistlik õpetaja manitsenud teda ebakonventsionaalsete katsetuste pärast ning nõudnud hoo pidamist. Mina omakorda manitseksin sellist õpetajat, sest vähemalt tänapäevase loovkirjutamismetoodika kohaselt oleks selline tauniv lähenemine mõeldamatu. Edasises olengi lähtunud oma praktika vaatepunktist, sest Eestis väljaspool Drakadeemiat tegutsevate õpetajate metoodikaga pole ma piisavalt asjatundlikult kursis, et neil siin pikemalt peatuda.

Näidendikirjutamise kursustel pole kohta osalejate maailmapildi kommenteerimisel. Osaleja vaated aga on enamasti otseselt seotud tema kirjutatavate tekstide sisu ja vormiga. Õpetaja töö peaeesmärk on aidata autoril isikupärase eneseväljenduse kaudu oma ideed maksimaalselt teostada. Laias laastus saab seda teha kahte moodi: avardada autori silmaringi ja olla talle mentoriks.

Sageli arvatakse, et näidendikirjutamise õpetamise põhisisu on mingi valemi omandamises ning õigeid ja valesid variante on piiratud hulk. Näidendite valemeid ehk seda, milliseid võtteid kasutades on varasemad autorid saavutanud kas hästi või halvasti funktsioneeriva terviku, analüüsitakse küll, kuid kunagi pole eesmärk leitu üksühene rakendamine uutes näidendites. Kursusel võib saada teadlikuks eri võtetest ning luua neid siis originaalselt kasutades uusi tekstimaailmu. Analüüsioskuse arendamine on igasuguse näidendikirjutamiskursuse üks põhieesmärke, sest see aitab mõista teiste töid (tekste ja lavalisi tervikuid) ning näha oma tekstide arengupotentsiaali. Seega, olulisi ja mõjuvaid asju saab õpetada isikupärases vormis ütlema, aga õpetamise tuum ei saa siin seisneda info edastamises, vaid autori juhendamises teel tema enda ideede eduka teostuse poole.

Tulles tagasi põhiprobleemi – lavastuste kesised tekstid – juurde, võib nüüd küsida, milline on lahendus. Üks lahendusi võiks lähtuda sellest, kui lavastajad teadvustaksid endale, et noorema põlvkonna seas on neid, kes tunnevad huvi ja on õppinud kirjasõnaga ümberkäimist. Autoritelt ega lavastusdramaturgidelt, kes pole omandanud kõrgharidust teatripraktikuna, ei saa eeldada, et nad on kohe võimelised lavastusprotsessi juures töötama nii, et tulemuseks on fantastiline lavastus. Nende inimestega tuleb teha koostööd, aidata neil tutvuda lavastaja töömeetodite ja lavastuse vajadustega. Neid ei pea vedama, käest kinni, läbi lavastusprotsessi, kuid neid võiks aidata sisenemisel praktikute maailma. Neil on pakkuda palju head ja kasulikku, aga nad ei pruugi olla veel teadlikud, kuidas oma annet ja oskusi rakendada. Õige partneri leidmine pole kerge elus ega ka lavastaja ja dramaturgi suhtes, seega tuleb arvesse võtta võimalikku ebaõnnestumist. Aga, mis olulisem – arvestada tuleb õnnestumisega!

Pakutud lahenduse suurima vastuargumendina saab esile tuua eelkõige rahamure: rahastamisvõimaluste vähesus riigiteatris, üldisem rahanappus, ebaõnnestumise finantsilised tagajärjed jms. Aga võib-olla ei peakski koostööd alustama suure eelarvega lavastustest, vaid kõigepealt katsetama millegi väiksemaga. Ikka on hea, kui enne abiellumist käiakse kohtamas. Kui teatrite ja vabatruppide juhid tunnistaksid seda probleemi, millele koos Andreas W-ga tähelepanu juhime, siis ehk leiaksid nad lahenduse ka neile maistele muredele, seda ikka selle nimel, et saavutada midagi uut ja erakordset. Usun, et kõik saabki alguse lavastajast, kes omakorda peab leidma mõttekaaslasi nii autorite-dramaturgide kui ka oma teatri juhtivtöötajate, kunstilise nõukogu jt seast. Kui ühisel jõul leida piisavalt progressiivset ja tulevikku vaatavat mõtlemist, pole edukas koostöö enam mägede taga.