Kommentaar – Soo-, metsa- ja mõisakvoodid

TAMBET KAUGEMA

Need, kes on Nõukogude ajal bändi teinud, mõistavad, millest kirjutama hakkan. Neile, kes pole, on võib-olla abiks, kui meenutada Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi 2008. aastal Vanemuise teatris lavale toodud rokkooperi „Ruja“ esimese vaatuse avastseeni. On 1971. aasta ja käib ansamblite tarifitseerimine. Aivar Tomminga mängitud tarifitseerimiskomisjoni esimees Felix (ilmselt Mandre) sodib tüdinult repertuaarinimekirja (näiteks palast „Kiire polka“ saab tema pastaka all „Hiire Kolka“) ja otsustab lõpuks vokaal-instrumentaalansambli (VIA) Keeris igasugusest kategooriast üldse ilma jätta. VIA Ruja, kes esitab Rein Rannapi „Nii vaikseks kõik on jäänud“, saab aga komisjoni naisliikmete tungival pealekäimisel ja korratutest seongutest hoolimata A-kategooria ehk kõik, mida algaja muusiku hing võis ihaldada.

Ajaloolise tagasipõikena olgu öeldud, et tarifitseerimisel jaotati ansamblid kolme gruppi (I, II ja III), mis omakorda jagunesid veel kolmeks kategooriaks (A, B ja C): kõige kõrgem võimalik oli 1A ja kõige madalam 3C.* Peale selle, et saadud kategooriast sõltus muusikute tasu, sõltusid sellest ka esinemispaigad: kõige madalama kategooria 3C saanud ansambel võis esineda üksnes koolis või ettevõttes, kus ta tegutses, mujal mitte, 1A andis aga õiguse anda kontserte isegi väljaspool Eesti NSVd.

Ehkki tarifitseerimiskomisjoni liikmed ilmselt siiralt (või ka natuke ebasiiralt) uskusid, et nende tegevuse eesmärk on üllas – ühtlustada ja tõsta avalikult esinevate nõukogude ansamblite taset –, oli tegelik ja peamine põhjus siiski ideoloogiline: kontrollida ansamblite repertuaari ja kui mõni neist hakkas liiga läänelikuks muutuma, siis sai kategooria alandamisega piduri peale tõmmata ja muidu kiusu ajada.

Mida soojemaks lähevad ilmad, seda suurema rabinaga tuleb teateid, et ühes või teises Eesti nurgas tehakse eeloleval suvel taas teatrit – iga nädal lisandub kolm-neli uut lavastusteadet. Nii on see olnud juba aastaid, suveteatris käib mõningane ületootmine. Muidugi tuleb mõista, et jõulude kõrval on üürike suvesoe teatritegijatele teine magus lõikusaeg, ent mitte alati ei ole üleküllus hea. Viimastest suvedest meenub tüse kimp lavastusi, millest kumab läbi tegijate mõtteviis, et suvel peab ju ometi midagi tegema – mida ja miks, ei olegi ehk nii oluline. Kusjuures ei ole need mingid poolamatöörid, kes kusagil omaette pusivad, vaid vahel ka nimekate teatrite näitlejad, kes otsustanud vabal ajal ühildada meeldiva tulusaga.

Muidugi on natuke õel ning kindlasti ka teostumatu idee teatrite suvisest tarifitseerimisest, aga hoiatava mõttemängu korras võib ennast ju lõbustada küll. Kujutage ette, et kultuuriministeeriumi või teatriliidu juurde moodustatakse asjatundjate komisjon, kes juba aegsasti jagab teatrite vahel ära eelseisva suve lavastuste kvoodi (just täpselt nii palju lavastusi ja ei ühtegi rohkem – umbes nagu Peip­sil rääbisepüügiga) ning ühtlasi jaotab teatrid-trupid ka kategooriatesse. Siis on kohe selge, milline teater võib mängida mõisas, milline metsas ja kes peab sooga leppima – publikul lihtsam orienteeruda.

* Karl Anton, „Back in the U.S.S.R.“. Vokaalinstrumentaalansambli The Beatles jõudmine Nõukogude Eestisse ning kohaliku biitmuusika teke. Bakalaureuse­töö. Tartu Ülikool 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming