Kommentaar: Ott Karulin, sõnalavastuste auhindade žürii esimees

Seekordsete sõnalavastuste aasta­auhindade puhul on korduvalt viidatud, justkui näitaksid need suurte riigiteatrite tagasitulekut ja ehk isegi tagasitegemist erateatritele, keda on eelnenud aastail olnud nomineeritute seas märksa enam. Mingit kultuuripoliitilist otsust ega isegi teatrivälja suundumust ei tasu auhinnatute nimekirjast siiski otsida, sest žürii lähtub ikkagi lavastustest. Statistika ütleb, et sõnalavastuste žürii tähelepanu all oli eelmisel aastal 132 lavastust (ehk kümme­kond rohkem kui aasta varem), millest lõpparuteluks jäi sõelale 46 seitsmeteistkümnest teatrist. Nominentide nimekirjas mainitakse 25 lavastust neljateistkümnest teatrist.
Näitlejaauhinnad läksid seekord tõesti justkui kahele teatrile: nais- ja meespeaosatäitja auhind teatrisse NO99 (neistki on Jaak Prints ju vabakutseline) ning nais- ja meeskõrval­osatäitja oma Eesti Draamateatrisse (kusjuures Hilje Murelile tõid auhinna kolm tööd kolmes teatris). Seega on võrdselt ja põimunult esindatud nii klassikalisem tegelase psühholoogiast lähtuv kui ka postdramaatilisele teatrile omasem artistlikum näitlemislaad ja pole ju kahtlustki, et nimetatud teatritel ongi väga tugev trupp.
See, et lavastajaauhind läks Vene teatrisse, on ilmselt paljudele üllatus, aga jällegi tuleb öelda (igaks juhuks, kuigi see peaks olema iseenesestmõistetav), et Artjom Garejev sai laureaadiks oma loomingu eest. Tema lavastatud „Vaenlane“ on tekstist lähtuvalt keskkonda loov, nii et etendus algab juba piletikontrollis, ja väga täpse režiiga, nii et kahe mehe sõnaduellile on tõesti nauding kaasa elada.
Loodetavasti ei üllatanud aga Illimar Vihmari tunnustamine lavastuskunstnikuna. Vihmari kujundustest aimdub omateemat (nimetagem seda argiseks minimalismipoeesiaks või tühja ruumi usaldamiseks) ning näiteks lavastuse „45 339 m² raba“ puhul on saanud just stsenograafilisest lahendusest teemat kokku võttev kujund, mis on inspireerinud ka lavastaja misanstseenilahendusi. See ei tähenda muidugi, et vaid kujundus selle lavastuse tegigi – otse vastupidi, lavastaja Laura Mets sai Kristallkingakese auhinna kui teemavalikus julge ja näitejuhina täpne looja.
Lõpetuseks polegi muud vaja öelda, kui soovitada lisaks juba nimetatutele vaadata ka teisi nomineeritud lavastusi, sest 2015. oli tugev teatriaasta. Kindlasti võiks kogeda – kui seda juhust veel olnud pole – etenduskunstide ühisauhinna laureaadi Cabaret Rhizome’i lavastusi, mis on ainulaadsed ka maailma kontekstis ning kus on tõepoolest põimunud teatri ja muude kunstiliikide väljendusvahendid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar