Kommentaar – Laine laksudes rannale lööb

TAMBET KAUGEMA

Aastad pole vennad ja seetõttu on tihtipeale keeruline tuvastada ka teatrisuvede lähisugulust, kuid mingi ähmane korrapära selles kõiges siiski vist valitseb. Miks on nõnda, et mõnel suvel tuleb lavale hea ports tugevaid uuslavastusi, teisel on lisanduvate väärtlavastuste saak aga enam kui kasin? Ei ole kahtlustki, et määrav osa on selles juhusel: teatreid on Eestis palju ja väga erisuguseid, igaüks pusib omaette ja omavahel nõu eriti ei peeta, mistõttu kujuneb iga suve repertuaari kogupilt just täpselt selliseks, nagu see kujuneb. Eks ettemääratust on teatris üleüldse vähe: sageli ei ole isegi siis, kui pool proovidest juba seljataga, veel selge, milline kakuke on küpsemas, ning õnnestumise või ebaõnnestumise ennustamine on kole keeruline – ent siiski mõeldav.

Ugala „Gogoli disko“ nimiosas on Janek Vadi.

Gabriela Liivamägi

Raske öelda, mida arvavad selle kohta laineteadlased, kuid kogenud kultuuriajakirjaniku kõhutunne ja loodusvaatlustel tehtud märkmed lasevad teatrisuvede vaheldumises aimata mõningast lainelist korrapära. Pikka aega, kui Eesti teatripildis – seega ka suveteatris – prevaleerisid peamiselt suured repertuaariteatrid, kippus olema nii, et põnevatest uuslavastustest rikkale suvele järgnes kohe selle vaesem vend. Ühe teatri pinnal on seda lihtne selgitada. Kui ühel suvel tuuakse välja suuremahulisem ja loodetavasti ka õnnestunud lavastus, siis vähegi asjatundliku turunduse korral jagub sellele ka järgmiseks suveks publikut, mistõttu on juba puhtalt majanduslikult väherentaabel piirduda vaid ühe suvega. Rääkimata trupi tehtud tööst ja nähtud vaevast, mida oleks kõige rohkem kümne mängukorra järel neetult kahju niisama maha visata. Nii püsivadki õnnestunud lavastused kaks või ka koguni kolm suve kenasti repertuaaris. Järgmisel suvel pärast esietendust on teatri elu seega pisut lihtsam: ei pea nii palju rapsima, vaid piisab, kui tuua välja mõni väiksem, kolme-nelja näitlejaga kammerlik lavastus, mis ei tõmba eelmise suve suurvormilt (või muidu õnnestumiselt) liiga palju tähelepanu endale, ent aitab mitmekesistada selle teatri repertuaari ja on ka avalikkusele selge märk, et teatris töö ikkagi käib. Kolmandaks suveks on aga kindlasti vaja nuputada välja juba midagi uut ja huvitavat, mis peaks vastu mitu hooaega. Sealt siis ka selline võnkumine enamasti üle aasta.

Mõistagi ei astunud suuremad teatrid läinud sajandi viimasel ja praeguse esimesel kümnendil kogu aeg taktsammu nagu sõdurid vabariigi aastapäeva paraadil: ikka tuli ette seda, et ühe teatri kaalukam lavastus tuli välja ühel suvel, teisel teatril aga hoopis järgmisel ning kohe oleks kirjeldatud rütm justkui sassis. Teatrite (suhtelise) vähesuse tõttu piisas aga sellest, kui kolm-neli teatrit panid korraga tugevama puraka – kohe tundus, et palju paremat teatrisuve ei saagi enam soovida.

Viimase kümnendiga on olukord eeskätt väiksemate erateatrite ja -truppide tõttu läinud palju suuremahulisemaks ja liigirikkamaks ning suvisesse teatriranda rulluvad lained laksuvad ja murduvad hoopis ettearvamatumas ja korrapäratumas rütmis. Tõsi, paljud väiksed erateatridki tulevad suuremate suvelavastustega tihtipeale välja üle aasta, et ennast mitte liiga ära kurnata, ent teatrite rohkuse tõttu jagub uus­lavastusi igasse suvesse nii palju (ja ülearugi), et midagi asjalikku sealt ikka välja nokib. Seega, sellist laias laastus kaheaastases tsüklis võnkumist üldises teatripildis silm enam ei seleta. Pigem paistavad asjalood olema nii, et kahele-kolmele, vahel ka neljale keskpärasemale teatrisuvele järgneb üks selline, mille üle saab tõesti rõõmu tunda.

Tänavust mängukava sirvides tundub, et tegemist tuleb pigem siiski keskpärase või koguni lahjemat sorti teatrisuvega. On mõned lavastused, mida ilmselt tasub oodata (Vanemuise „Roosi nimi“, teatri NO99 „Revolutsioon“, Rakvere teatri „Viimane võllamees“, R.A.A.A.Mi „Praegu pole aeg armastamiseks“) – mõnda algmaterjali, teist lavastaja või peaosaliste tõttu –, kuid päris masendavalt palju on lavastusi, mis tekitavad üksnes kahtlusi ja kõhklusi, olgu põhjused millised tahes.

Kogu see lainete ja tsüklite jutt ütleb midagi ilmselt vaid teatrifriikidele, kes jälgivad pingsalt, kus ja millal midagi esietendub, et saaks võimalikult sageli oma salakirge rahuldada. Inimesel, kes satub suve jooksul teatrisse korda kaks või kolm (igati mõistlik ja tervislik kogus), on ilmselt üsna ükskõik, kas ta vaatab selle suve lavastust või on tegemist eelmise järel­noppega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming