Kommentaar – Kuressaare kirju ja ootamatusi täis teatrielu

MADLI PESTI

Kuressaares algas teatritegemine XVIII sajandi lõpus saksakeelsena, eestikeelset teatritegu alustati 1882. aastal ehk tosin aastat pärast rahvusliku teatri sündi Tartus. 1886. aastal asutati Kuressaare Eesti Selts, kus tehti teatrit pool sajandit. Märkimisväärne oli 1911. aasta: tulevase riigivanema Ants Piibu algatusel osteti seltsile suur „saksa maja“, mis on Kuressaare Linnateatri kodu tänaseni. Jantide vahel jõudsid Kuressaarde küllaltki kiiresti ka sellised väärtnäidendid nagu Kitzbergi „Tuulte pöörises“ ja „Kauka jumal“ või Vilde „Pisuhänd“. Kuressaarele kui hinnatud kuurortlinnale oli iseloomulik, et suvist teatrielu elavdasid meeleldi seal suvitanud professionaalsed näitlejad-lauljad (Hilda Gleser, Hugo Laur, Alfred Sällik, Milvi Laid, Mari Möldre jt).

Tõsisem teatritegemine hakkas Kuressaares peale 1924. aastast, kui mandrilt tuli näitejuhiks Jaan Metua, kes sai haiguse tõttu teatrijuht olla küll vaid kuni 1930. aastani. Metua oli tegutsenud Estonias dekoraatori ja koorilauljana ning teinud kaasa Paul Pinna Rahvateatris. Kuressaares keskendus Metua tõsisemale teatritegemisele, tõstes esile Kitzbergi näidendid. Ka paranes trupi distsipliin ja tõusis lavastuste tase. 1935. aastal võttis teatri juhtimise üle Paul Sepa stuudio lõpetanud Riivo Kuljus. Sellest sai poolkutseline teater ja algas tõusuaeg, kui teatris töötasid näiteks hilisem legend Helend Peep ning dramaturgina kirjandusteadlane Bernard Sööt. Eriliselt omaseks said saarlastele August Mälgu näidendid ja romaanide dramatiseeringud.

Teine maailmasõda tähendas Kuressaare teatritegemisele krahhi: arreteerimised, küüditamised, põgenemised. Uus nõukogude võim nimetas teatri küll 1940. aastal kutseliseks, kuid sisulist tõusu sellele ei järgnenud, kuigi trupp oli tänu riigivõimu toetusele mitmekümneliikmeline ning aastas anti kuni 360 etendust. Nõukogudeaegne kultuuripoliitika ja sundrepertuaar mõjutasid nii publikut kui ka teatritegijaid. Teatrijuhte vahetati peaaegu igal aastal. 1951. aastal kutseline teater suleti. Sellele eelnes teatri väljasõidul juhtunud ränk bussiõnnetus, kus hukkus kaks näitlejat. Kuressaare teatritraditsiooni jätkasid harrastajad: 1963. aastal loodi Saaremaa Rahvateater, millest sai järgmistel aastakümnetel üle-eestiliselt edukas trupp.

Kutseline Kuressaare Linnateater avati pärast paljusid vaidlusi ja arutelusid 4. detsembril 1999, kuid esimesed kuus aastat teatritegemises stabiilsust polnud. 1998–2001 oli teatrijuhiks otsapidi teatriuuenduses kaasa tiirelnud näitleja Väino Uibo ning 2002–2005 27aastaselt juhiks saanud humanitaarinstituudi tudeng Kutt Kommel. Kummagi juhtimisel teater aga hoogu sisse ei saanud.

Eeltooduga tahan osutada sellele, et teatritegemine Kuressaares on olnud kirju ja täis ootamatusi nagu Ameerika mägedel. Mitmel korral, kui teater on just jalad alla saanud, on juhtunud midagi erakorralist, mis alustatu katkestab. Teatav stabiilsus ja selge kunstilise näo poole püüdlemine sai alguse alles 2005. aastal, mil teatrit asus tandemina juhtima Saaremaa juurtega, Ugalas ja Endlas näitlejana töötanud Piret Rauk ning tema asetäitjana loomealal samuti saarlasest näitleja ja lavastaja Aarne Mägi. Nende juhtimisel on järjepideva kunstilise tegevuse kõrval lahendatud suuremad majandusprobleemid, toetajate (linna- ja riigivõimu) usaldus on kasvanud ning tänavu oli võimalik tööle võtta ka mõned noored lavakunstikooli lõpetanud näitlejad (enamasti töötatakse pigem projektipõhiselt, luuakse igaks lavastuseks uus loominguline kooslus). Teatris on kaasa löönud üsna kindel loomeinimeste seltskond. Siia on meelsasti tulnud mängima mandri teatrites töötavad saarlased, kes kiidavad saaremaist eraldatust ja süvenemisvõimalust.

Kuressaare Linnateatril on välja kujunenud küllalt selge ja läbimõeldud loominguline nägu, suurt tähelepanu pööratakse lastele: eriline roll on Aarne Mäe kirjutatud ja lavastatud mängulistel lastelugudel. Seda teatrit iseloomustavateks tugevateks märkideks on saanud sadamaait ja Saaremaa-ainelised lavastused. Näiteks „Reigi õpetaja“ (lavastaja Aare Toikka, 2007) ja „Talgud“ (autor ja lavastaja Tiit Palu, 2013), mis tugineb Debora Vaarandi poeemile „Talgud Lööne soos“ ja millega tähistati ühtlasi sadamaaida 350. sünnipäeva. Just Saaremaaga seotud lavastused on läbi aegade olnud nii Kuressaares kui kaugemalgi edukad – saare autorid ja tellitud omadramaturgia saarte ning mere teemal. Eelkõige temaatika on see, mis teeb Saaremaa teatrist ühe õige saare teatri ja eristab seda teistest Eesti teatritest. Võimalusi ammutada materjali ja ideid Saaremaa rikkalikust pärandist ja kirjust tänapäevast on küll ja veel. Soovin ka teatrikunstiliste vahendite poolest mitmekesist lähenemist ja et meretagustel teatritegijatel jaks otsa ei saaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming