Kommentaar – Kohaspetsiifilisus ulatab dokumentaalsusele käe

KATARINA TOMPS

Tänavu oma 60. tegevusaastat tähistanud Dublini teatrifestivalil (Dublin Theatre Festival, 28. IX – 15. X) pakuti vaadata nii Iiri kui ka muu Euroopa tipptegijate eripalgelisi lavastusi, millest üheks mõjusamaks osutus Iirimaal üha populaarsemat kohaspetsiifilist teatrit viljeleva rühmituse ANU Productionsi lavastus „Patusööjad“ („The Sin Eaters“). Mängiti seda linnast väljas.

Pileti ostnuna sain paar päeva enne etendust e-kirja, milles soovitati kohale tulla oma auto või taksoga. Loomulikult ei lähe teatritudeng taksoga teatrisse, vaid sõidab rongiga linnast välja, eksleb ringi, kõnnib täiesti vales suunas, istub lõpuks iiri torujüri autosse ja palub end õigesse kohta sõidutada. Nii jõudsin (tänu ülimalt sõbralikele iirlastele!) sadama- ja tehasepiirkonda, kus „Patusööjaid“ mängiti. ANU Productionsit saab kõrvutada Eesti labürintteatriühendusega G9, kes samuti loob kohaspetsiifilisi lavastusi, kus mängitakse teatri ja performance’i-kunsti piiridega. Samamoodi G9-ga on nendegi publik aktiivne, mitte passiivne vaataja.

ANU Productions etendas „Patusööjaid“ endise elektrijaama kõrval vanas laborihoones, mida kunagi oli kasutatud mullaproovide analüüsimiseks. Asukoht polnud juhuslik: seal kõrgub taeva poole kaks roostetavat punavalgekirjut korstnat, mida jäävad mäletama kõik, kes lahkuvad Dublinist laevaga. Patusööja oli inimene, kes sõna otseses mõttes sõi ära äsja teise ilma lahkunud inimese patud – enamasti oli selleks toiduks leib, mis lahkunu patud endasse imas. Lavastuse sisu viitab patustele naistele, kõigile neile, kes võtavad teiselt olendilt elu ehk teevad aborti. Kuna abort on Iirimaal ebaseaduslik, siis kirjeldatud korstnad on tähenduslikud neile naistele, kes sõidavad Dublinist Inglismaale abi otsima.

Igal etendusel on vaid kaheksa naisnäitlejat ja sama palju pealtvaatajaid, seda põhjusel, et mõned stseenid on individuaalsed, igal vaatajal oma näitleja. 2009. aastal asutatud ANU Productionsi lavastustes käsitletakse ajaloosündmusi ja tõestisündinud lugusid. „Patusööjates“ räägitakse iiri naiste möödunud sajandi traagilisi abordilugusid, mille tarvis on kasutatud sealse rahvusarhiivi materjale. Näitlejad ja publik liiguvad koos läbi endise laborihoone analüüsitubade, toimikukambrite ja muude tööruumide.

Küllalt sageli pöörduvad näitlejad publiku poole. Mind valdas dilemma, kas peaksin vastama või mitte. Eesti teatris olen üritanud hoida vaikimise joont ja lähtusin sellest ka iiri etendusel, seda senikaua, kuni minu poole pöörduti nimeliselt. Kui olen näitlejaga kahekesi jäänud, jutustab ta mulle Kerry laste juhtumist: 1980. aastatel süüdistati Kerry piirkonnas elanud naist oma vastsündinud lapse tapmises ja laiba randa jätmises. Olgugi et naine ootas ühte last, väideti, et tegelikult olid tal sündinud kaksikud, kes olid olnud eostatud kahe mehega. Selle stseeni ajal viibin koos näitlejannaga ruumis, kust näeme ülekuulamistuppa: laua taga istuvad teine näitleja ja pealtvaataja, markeerides olukorda politseijaoskonnas. Iirimaal kehtib praeguseni seadus, mis võib viia naise kuni 14 aastaks vangi, kui ta kasutab pille, mis kutsuvad esile raseduse katkemise.

Eri ruumides jutustatakse tõsielulisi juhtumeid, millest mõni oli ka emale õnnetu lõpuga. Taas haarab näitleja mul käest, jookseme õue. Kahekesi jalutades – möödume varemetes hoonetest ja liigume aina mere poole – kõneleb ta mulle sellest, kuidas tal on aeg minna ning et ma peaksin koos temaga merre hüppama. Tunnen end taas abituna, sest ei oska arvata, kui suurt osalust minult selles lavastuses oodatakse. Jääbki teadmata, mis on õige või vale, kuid vastan tema kutsele ettepanekuga jätta see plaan siiski katki. Jalutame tagasi laborimaja poole, tuul juustes vihisemas, ning mul on kõhe tunne, sest mõtlen naistele, kes ei vali tagasiteed.

Eesti teatris kinnitavad samuti aina rohkem kanda nii dokumentaal- kui ka kohaspetsiifilised lavastused, nüüd jääb veel üle need omavahel ühendada. Kinoteatri sellesuvine lavastus „Murru 422/2“ oli küll kombinatsioon mõlemast, kuid ilma näitlejate kohaloluta. Ehk võetakse midagi samalaadset edaspidi ette ka näitlejate osalusel.

Valusate iiri lugude lõpetuseks antakse meile märku, et võime võtta lauale asetatud leiba. Selle jätavad võtmata kõik osalenud peale ühe mehe. Näitlejad kaovad ja publik juhatatakse tagasi rännaku alguspunkti. Ühtegi plaksu etenduse lõpus ei tehta, sest vaateväljalt puuduvad näitlejad, keda tänada. Tunnen kergendust, et pääsen selle hoone kammitsusest, ent seejuures kriibivad hinge kuuldud lood. 2018. aastal ootab katoliiklikku Iirimaad ees referendum, milles käsitletakse abordi legaliseerimist. Loodan, et endise elektrijaama vanad korstnad saavad peagi uue tähenduse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming