Kommentaar: Kohaloleku kriitika

KRISTI RUUSNA, HEDI-LIIS TOOME

Iga festival toimib paljuski kolme komponendi toel: programm, publik, kriitika.

Programm on kuraatori ruupor. Tänavune „Draama” seadis festivali keskpunkti sõnapaari „kohaloleku kunst” ning kuraator Tõnu Õnnepalu tegi valdavalt konservatiiv-traditsioonilise valiku. Õnnepalu teatrireisikirjades on küll „kohaloleku kunsti” eri viisil põhjendatud, ent kui programm seda ei toeta, siis mis kasu on ainuisikulisest kureerimisest? Idee ja praktika peaksid festivali puhul kokku sulama. Õnnepalu soovi ja etendatud lavastuste vahel oli kiil, sümbioos jäi olemata.

Kriitikal on sõnad. Tuim sõna peegeldab tuima festivali. Tänavune festival jättis tagurliku mulje. Turvaline ja paljuski mandunud teater. Näljasteks jäid ka mitmed teatrikriitikud, -uurijad ja -teadlased. Ilusate sõnade ja vihjamisega antakse märku kergest rahulolematusest. „Objektiivsuse” lipu all püütakse kriitikas välja tuua programmi positiivseid külgi. Kuid need tekstid on tuimad.

Kui on valitud kuraatorifestivali vorm, siis on kuraatoril õigus koostada programm oma eelistustest ja maitsest lähtuvalt. See aga tähendab, et festivali nägu on hägune ja võib tekitada küsimusi „miks üldse?” ja „kellele?”. Tänavune „Draama” polnud kindlasti suunatud väliskriitikutele, mitte ka eesti kriitikutele. Teine küsimus on: kas peaks olema? Vastame, et peaks küll. Eesti teatril puudub show-case, mis tähendab, et Eesti Teatri Agentuuri ponnistusi Eesti teatri ekspordil toetavad festivalide kujul vaid „Baltoscandal” ja Augusti tantsufestival niivõrd, kui nende kavas leidub eesti etenduskunstnike lavastusi. Üks võimalus on, et konservatiivset kuraatoriprogrammi tasakaalustab omanäoline kõrvalprogramm – sel korral oli see nagu põhiprogrammgi näitleja- ja sõnapõhiste lavastuste keskne.

Publiku hääleks on aplaus. Viisakas eestlane plaksutab aga ka siis, kui nähtu jätab külmaks. Viisakas eestlane leiab üldse aastas korra tee teatrisse, viisakas tartlane tunneb rõõmu, et „Draama” on olemas, ja tuleb vaatab seda, mida pakutakse. Aga saame nüüd üle sellest publiku trooniletõstmisest, aitame parem mugaval teatripublikul tutvuda millegi teistsugusega. Ei pea kohe avangardiga hirmutama, aga vähemalt näitama, et teatri palett on lai. Näiteks eelmisel aastal Iir Hermeliini kureeritud festivalil tehti seda veenvalt ja põhjendatult.

Festival annab võimaluse koukida teatrimaailma sügavustest-avarustest välja omanäolised lavastused. Milline märksõna või tendents fookusesse seada, oleneb loomulikult kuraatori subjektiivsest vaatenurgast. Võib-olla peaks ikkagi kaaluma võimalust, et vahelduvat kuraatorit toetab näiteks kolmeks aastaks valitud püsiv loomenõukogu, kelle eesmärk pole mitte kuraatori valikut kahtluse alla panna, vaid pigem tema teatripilti avardada ja toetada eelkõige kõrvalprogrammi koostamisel, et kindlustada kaubamärgi „Draama” iga-aastane kvaliteet nii Eesti kui ka välismaise publiku silmis.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming