Kommentaar: Evelin Lagle, tantsuauhinna žürii liige

Eesti etenduskunstide maastikul on juba aastaid valitsenud segadus. Ühtpidi on see rikas mitmekesiste hübriidvormide poolest, teistpidi ollakse hädas nähtuste nimetamise ja klassifitseerimisega. Enam kui korra olen žüriiliikmena küsinud, millise teatriliigi kontekstis on lavastust kõige õigem ja õiglasem analüüsida. Tantsužüriina vaatasime tantsus toimunut avatult ja väärtustasime nähtusi, mis valdkonda toetavad, edendavad ja pakuvad sellele arenguperspektiivi.
2015. aasta algas tantsule innukalt. Veebruaris esietendunud noorte koreograafide sarja „Première“ lavastused, Arolin Raudva „Dying to Become“ („Surra, et olla“) ja Maarja Tõnissoni „Body Shift Body“ („Keha nihe kehas“) üllatasid meeldivalt liikumisse ja kehalisusse süvenemisega. Kehaline kohalolu ja seisundilisus neis lavastustes olid tugevad näited liikumise mõtestamisest ja tunnetamisest nii mentaalsel, emotsionaalsel, vaimsel kui ka ihulisel ja aistingulisel tasandil. Nii noppis Maarja Tõnisson liikumist, heli, videot ja visuaalkunsti harmooniliselt ühendava tervikliku kontseptuaalse tantsulavastusega ka tantsuauhinna nominatsiooni.
Sari „Première“ ning selle eestvedaja, Sõltumatu Tantsu Lava juht Triinu Aron väärivad kahtlemata tunnustust noorte koreograafide toetamisel professionaalsesse tantsumaailma sisenemisel. Tugistruktuuri olemasolu ei tasu kunstivaldkonna arengus alahinnata. „Première’i“ kaheksa aastakäiku on toonud pildile mitmeid eesti nüüdistantsu edendavaid koreograafe.
Nii on „Première’i“ juurtega ka Sveta Grigorjeva, kelle tantsužürii tõstis esile mässumeelse tantsumõtestajana ning nüüdistantsu ja performance’i-kunsti piiridel kõndijana. Tema lavastatud „Carmina Trash“ ei olnud tants, vaid performance tantsu teemal. Nii poleemiline „Carmina Trash“ kui ka kirgi sütitanud artikkel „Sild üle arenguvaevavete“ (12. VI 2015 Sirbis) panid tantsumaastiku kihama. Oma julgete ja norme eiravate hoiakutega on Grigorjeva ärgitanud tantsu ja etenduskunstide jälgijate hulgas emotsionaalseid reaktsioone, mis annavad võimaluse kehtivate arusaamade ülevaatamiseks.
Ruslan Stepanovi ja Laura Keili orgaanilise liikumiskeelega aus, lihtne, poeetiline tantsulavastus „It’s Looking Like a Castle if You Don’t Look up“ („Kui üles ei vaata, tundub see nagu loss“) oli mõnusalt värske koreograafiapõhine tantsulavastus, mis andis tunnistust, et koreograafiale tuginev tantsukunsti suund pole Eestis kuhugi kadunud.
Seekord tantsuauhinna pälvinud Renate Keerd on tegutsenud jõuliselt juba üle kümne aasta. Oma isikupärase liikumiskeelega, peene huumoritunnetuse ja teatraalsete kujundite kehastamisoskusega on Keerd täitnud ühe meie tantsuteatri niši. Füüsilist teatrit harrastavale kompaniile Nii lavastatud töödel on suur potentsiaal kõnetada noort publikut ja see on oluline samm nüüdistantsu vaatajaskonna kasvatamisel. 2015. aastal esietendunud „Põletatud väljade hurmaa“ on juba Keerdi teine lavastus Tartu Uue teatri repertuaaris, osa tasa ja targu tantsu ja teatri vahele ehituvast sillast.
2015. aasta oli tantsu vallas mitmekesine. Paljud suundumused olid vähemal või rohkemal määral esindatud ning lavastused andsid tunnistust süvenemisest ning nii oma tegevuse kui ka valdkonnas toimuva mõtestamisest. Jääb vaid loota, et jaksatakse alustatud rada käia ja seda järjepidevalt edendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar