Kolm õde, kaks tõde

„Tsaar Saltaan“ on muinasjutt intelligentsele inimesele. Veel rohkem aga muinasjutu edasiarendus, sest kui üldiselt lõpevad muinasjutud hästi, harvem halvasti, siis see lavastus lõpeb täiesti normaalselt.

VEIKO MÄRKA

Emajõe Suveteatri „Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt“, autor Aleksandr Puškin, dramaturg Ott Kilusk, idee autor ja lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Ele Sonn, liikumisjuht Marika Aidla. Mängivad Marika Barabanštšikova, Karin Tammaru, Terje Pennie, Ingrid Isotamm ning muusikud Priit Sonn, Tiit Veigel, Jüri Jõul ja Rene-Hendrik Sirkas. Esietendus 5. VII Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias.

„Tsaar Saltaan“ on lugu kolmest õest, kes pärast kahele tööandja ja ühele abikaasa funktsiooni täitnud monarhi surma omavahelisi suhteid lahkavad. Suhted on olnud pingelised. Vanemate õdede salakaebuse peale lasi tsaar noorima koos vastsündinud lapsega, s.t troonipärijaga, tünni toppida ja merre visata. Oli pime õnn, et nad eluga pääsesid ning jõudsid ühel kaugel saarel koguni haljale oksale.

Vanemad õed, kelle tsaar kunagi ammu naist võttes omale kokaks ja kangruks oli palganud (Terje Pennie ja Karin Tammaru), elasid stabiilsemat, kuid perspektiivitumat elu ning on seetõttu nüüd rahulolematud. („Oma abikaasa matustest oskab ka sellise komöödia teha.“) Ehkki nooremal (Marika Barabanštšikova) peaks selleks tunduvalt rohkem põhjust olema. Säärasest ebausutavast, kuid täiesti arusaadavast situatsioonist („Värdjas ja tsaarinna koos uputada merevees!“) lähtub Emajõe Suveteatri muinasjutt Aleksandr Puškini muinasjutust.

Muinasjutu toomine teatrilavale on üldiselt põnev töö, sest see tekitab vaatajas kahekordse illusiooni. Muinasjutt on fantaasia, mis on aegade jooksul kindla ilme võtnud ning trükis välja antud. Lavastus on fantaasia siin ja praegu, elav ja kaduv. Saaksid kokku justnagu kivi ja tuli. Seda muidugi tingimusel, et ei tehta järeleandmisi alla 12aastaste laste väljakujunemata ja algelisele maitsele.

„Tsaar Saltaanis“ seda ei tehta, see on muinasjutt intelligentsele inimesele. Veel rohkem aga muinasjutu edasiarendus, sest kui üldiselt lõpevad muinasjutud hästi, harvem halvasti, siis see lavastus täiesti normaalselt. Oli mis oli, tunded keesid kunagi nooruses üle, aga teed keeta, jalgu raseerida ja juukseid föönitada tuleb ikka. („Me oleme naised. Me peame enda eest hoolitsema.“) Tsaar on surnud, surma paratamatust tunnevad juba õedki, ehkki ei tähtsusta seda ülemäära. („Tule surm, tule! Ma plaksutan sulle ripsmeid.“) Elu on möödas, aga elu läheb edasi.

Muidugi peab sedavõrd tõsise lavastuse algmuinasjutt olema samuti tõsine. Näiteks „Punamütsikesest“ oleks teatrisündmust raske välja võluda, lähtugu tegijad siis Perrault’ versioonist (hunt sööb tüdruku ära) või vendade Grimmide omast (sööb ära küll, aga kõht lõigatakse lõhki). „Tsaar Saltaani“ algtekst on meistritöö nii stiili kui ka sisu poolest. Ja võlu lavastuses eriti palju polegi, esikohal on müüdi mõistuslik lahtiharutamine ilma pretensioonita uus müüt tekitada.

Kuivõrd kolm kandvat näitlejannat on saanud võimaluse mängida mitut osa, ei tohi neid üksnes õdedega samastada. Näiteks Terje Pennie äsja maha lastud kullina oli mitte ainult usutav, vaid ka absurdsuseni koomiline. Nagu ka tema pealtnäha mõttetu, kuid tegelikult naiselikult sügav ja eksistentsiaalne: „Tule! Tule! Ära nii kiiresti tule!“ Üldse tundub, et Pennie suutis Puškin-Kiluski-Viidase suhteliselt eklektilisse lavastusse kõige suurema lustiga sisse elada ning panna end igas etteastes maksma. Tema korduv, jõuetult unistav fraas „eks me kõik unistasime ju millestki muust“ mõjub nagu reaalsuse noahoop müüti. Sest muinasjuttudes unistused üldiselt täituvad, vähemalt siis, kui tegu on positiivse tegelasega. Ja pahad saavad lihtsalt surma.

Lavastuse üks suur väärtus on Puškini geniaalse teksti peaaegu sama geniaalse tõlke interpreteerimine. Keele ilu ja hoogu on lavastuses tavalisest rohkem. Deklameerimine ning värsside kordamine erisuguses kontekstis moodustavad lavastuse selgroo. Ehkki tegijad on läinud kohati julgelt oma teed. Näiteks vanemate õdede kommentaar noorima kohta: „Liiga ilus, et mingit ametit õppida!“ – ühest küljest tabav ja õiglane, kuid näitab ka ütlejate pahatahtlikkust. Eesti keeles tähendavad sõnad „vendlus“ ja „õelus“ täiesti vastandlikke asju ning „Tsaar Saltaan“ on väga õelik näidend.

Lava meespoolt esindav puhkpillirühm on tore, nende dialoogid ja suhtlemine elatanud graatsiatega elavdavad ja teravdavad kolme õe muidu aeg-ajalt tšehhovlikult jõuetuks muutuvat kolmekõnet. Juba esimene etteaste puškinliku põskhabemega on väärt leid. Muusikavalik on õnnestunud.

Ka idülliline mängupaik Tartu arhitektuuri poolest kaunimas, Sõbra tänava õigeusu kirikus (Vladimiri-Suzdali stiil) on hästi valitud. Puškin ise oli küll (vähemalt oma loomingus) kõike muud kui religioossete mõjutustega, kuid küllap seostub õigeusk vaatajatele kõigepealt Venemaa ja venelastega ning kaudselt seega ka Puškiniga. Paiga aura toimib tuntavalt.

Fakt, et kolm õde on tehtud nii vanaks, seostub peale tegijate ettekujutuse ka üldise eesti teatrimoega. Meil juhtub aeg-ajalt ikka, et kõik teevad korraga. Kolm suve tagasi nägime kaht „Ekke Moori“, sel suvel näeme kaht „Toomas Nipernaadit“. Üldisemas plaanis võib rääkida aina märgatavamast suundumusest otsida sobivaid näidendeid vanadele ja mitte enam eriti noortele naisnäitlejatele. Iseenesest ei ole see taunitav, ehkki ealiste ja sooliste iseärasuste eelistamine kunstilistele võib olla libe tee. Kuid teades, millist vaeva peavad nägema kõik need noored ja tegutsemishimulised lavajõud, kes lakkamatu järjekindlusega igal kevadel kordamööda Tallinnas ja Viljandis kõrgharidusdiplomiga lõpetavad, on tegu häiriva dissonantsiga. Muidugi võib ka üle 45aastastes naisnäitlejates leiduda küllaga kuraasi ja sarmi, suurepäraseks näiteks on Maria Klenskaja ja Ülle Kaljuste osatäitmised Eesti Draamateatri „Vabariigi pääsukestes“, aga „Tsaar Saltaan“ on selles mõttes liiga staatiline ja triviaalne.

„Tsaar Saltaanist“ võiks rääkida veel mõndagi head, kui veidi pärast seda ei oleks Jänedal esietenduseni jõudnud R.A.A.A.Mi „Pikse pill“, mis esimese täielikult, ehkki teenimatult varju jätab. Mõlemad on muinasjutuklassika vabad tõlgendused, sihtrühmaks täiskasvanud. Mõlema eesmärk on otsida muinasjutulisest süžeest tõsiseltvõetavaid, elus esinevaid nähtusi. Ühes on kesksetes rollides kolm õde, teises kolm venda, kuid konflikt noorima ja vanemate vahel on olemuselt sarnane. Mõlemas on rääkiv lind ja vaikiv monarh. Mõlemas võitlevad andestamine ja kättemaks. Aga „Pikse pill“ haarab elu ja surma süvahoovusi, muinasjuttude võlu ja valu tunduvalt suurema sisendusjõuga. Selle kõrval on „Tsaar Saltaan“ lihtsalt pisike, armas ja omapärane klassikatõlgendus. Selle üks puudus on huvitaval kombel sama mis suurim voorus: Puškini algtekstist suhteliselt täpne kinnipidamine. „Pikse pill“ seevastu loob täiesti uue ja võimsa muinasjutumaailma. Kui „Tsaar Saltaan“ on Cartoons TV, siis „Pikse pill“ Animals Planet.