Kolm ebateatraalset selgushetke

Meelis Oidsalu

„Solarise needus” näib olevat selline lavastus, mille puudused on huvitavamad ja möödapanekud rohkem väärt kui paljud õnnestumised eesti teatris.Von Krahli teatri „Solarise needus”, lavastaja Marianne Kõrver, dramaturg Taavi Eelmaa, kunstnik Liisi Eelmaa, helilooja Lauri-Dag Tüür, videokunstnik Emer Värk, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Mari Abel, Ivo Reinok, Tõnis Niinemets, Taavi Eelmaa ja Andres Ots. Esietendus 7. VI Noblessneri kvartali jahtklubis.

Kole tänamatu on arvustada lavastust, mille kohta on suudetud üllitada juba mitu asjalikku ja tabavat artiklit. Nii ei jäägi muud kui alustuseks oma kogemusest üle kinnitada juba varem nenditut. Noblessneri jahtklubi lavaruum on üüratult suur, vaataja tähelepanu ohjamisele aga erilist rõhku pole pandud. Ja nii juhtus ka minuga, et esimesel vaadatud etendusel pihustus tähelepanu lava eri soppide vahel, pilk kippus vägisi uitama ega püsinud sugugi tegelastel. Kosmosepsühholoog Kris Kelvini ja tema naise Harey intiimsed dialoogid, mis Taavi Eelmaa dramatiseeringus eeldavad iga tundeväreluse väljamängimist, läksid suurel laval kaduma.
Etenduse jälgimisele ei aidanud kaasa ka see, et ulmelisema, nihestatuma atmosfääri saavutamiseks oli lavastaja palunud näitlejail detsibelle säästa, kõneldi ebateatraalselt loomuliku kõnemaneeri ja hääletugevusega põsele kleebitud mikrofonidesse. Tõnis Niinemets Snauti rollis enamiku etenduse ajast suisa sosistas. Juhtus see, mis ikka mikrofoni sosistajaga juhtub – mitte essugi ei saanud aru (õnneks jooksis laealustel ekraanidel inglis- ja venekeelne tekst, mille jälgimine hajutas aga veelgi rohkem tähelepanu). Lavastus­tervik logises nii kogemuslikul, esteetilisel (kujundus jäi kuidagi häirivalt trash-esteetika ja edeva videograafika vahele rippu) kui ka kontseptuaalsel tasandil, kohati seiklesid dramatiseerija ja lavastaja minu arvates täitsa eri universumeis, aga see selleks. „Solarise needus” näib olevat selline lavastus, mille puudused on huvitavamad ja möödapanekud rohkem väärt kui paljud õnnestumised eesti teatris.
„Solarise needus” ei mõjunud mingi well-made maha-ja-taha-suvelavastusena, sest „Solarise needus” ei hoolinud mu kohalolust, aga kohalolulaksu sain ometi kätte. Kohe etenduse alguses, siis, kui Kris Kelvini kosmosealus Solarise jaamas maabus, lasti saal maandumise tähistamiseks paksult valget tossu täis. Nii valju ja robustset tossutamist polegi varem teatris kohanud: toss täitis sekunditega suure lavaruumi ja tungis publikussegi. Sünkjasvalgest lainest, mis rullus üle esimeste istmeridade, jäi suhu kibe maik. Selles kibedas udus hakkasid tegelased üksteisega kobavalt suhtlema. Krisi vestlused Snauti ja Hareyga peeti häirivalt summutatud, sosistaval, justkui ainult vestluspartnerile (ja mitte publikule) mõeldud häälel. Tossu ja sosina tõttu tekkis minu ja laval toimuva vahele visuaalne ja heliline tõke, jäi tunne, et olin sattunud pealt vaatama miskit, mis toimus laval minu kohalolust küsimata. Kogu etenduse vältel ootasin, et hakataks publikusse mängima, et mind lastaks ligemale Krisi ja Harey intiimsetesse hetkedesse või Sartoriuse laborisse – aga asjata.
Kõige lähemale pääsesin Krisi ja Harey suhtlusele selles stseenis, kui Harey avas pauguga ukse lava külgseinas. Seni hämar ja suitsune saal lõi ehmatavalt argiselt, lausa rõvedalt poolvalgeks (ka publiku istekohtade kohal). Lavaruum, mida seni hämarusse ja suitsu mähiti, kaotas igasuguse teatraalsuse ja äkki kadus distants, piir lava ja publiku vahel – näitlejad ja publik lihtsalt jagasid üht räämas kõledat ruumi. Ivo Reinok lõi jalaga põrandale poti äsja keedetud munadega, tormas Mari Abeli poole ja surus sõrmed ümber ta kaela, nõudes ta käest „kus sa olid?”. Ivo küsimus ei kõlanud sugugi teatraalselt ega filosoofiliselt, ta tuli hetkeks justkui rollist välja, see „kus sa olid” oli frustreerunud ja vägivaldse mehe küsitud. See, kuidas etenduse vältel publikusse ja publikule mängimisest hoiduti ning kuidas publikut sunniti seejuures hoopis teiste vahenditega ebameeldival vuajeristlikul moel piinavalt ebateatraalset olukorda jagama (nii et tekkis tahtmine saalist lahkuda, sest teater tundus olevat hetkeks ruumist täiesti otsa lõppenud), selles oli amatöörlikku värskust.
Tõsi, „Solarise needuse” ühes nähtud etendustest oli stseen, kus otse publikusse mängitakse. Taavi Eelmaa kehastatud punnis kõhuga leedu näitleja Donatas Banionis (kes Tarkovski filmis „Solaris” kehastas Kris Kelvinit) sekkus ühte nähtud etendusse Ivo Reinoki/Kris Kelvini haavatavuse tipuhetkel ja tõmbas lavastusele platnoi tuimusega vee peale: „Seda tilulilu nimetate etenduseks tänapäeval või? See oleks nagu mingi eide tehtud, mehed nutavad üürates nagu nõod kälide matustel, endal pole liha kontidel ollagi …” Käisin „Solarise needust” vaatamas mitu korda, ent tänitav Banionis külastas lavastust ainult ühel nähtud kordadest. Teatri selgituse kohaselt oli Banionise sõim „üks uus stseen, mida esikal ja esialgses tekstiraamatus ei olnudki. Lühike dramaturgiline hüüe taeva ja teispoolsuse poole, mis oli tol hetkel neile oluline endast välja saada. Kas nad seda veel teevad või mitte, ei oskagi öelda. Protsess siiani kestab”.
Seda, et lavastuse sisse on lavastatud võõritavad, sarkastilised kommentaarid, olen varemgi näinud. Aga Eelmaa Banionis ei ole sisselavastatud võõritaja. Ta sekkub arvatavasti siis, kui trupil või Taavi Eelmaal tunne peale tuleb, ta ise otsustab, kas ja millisel hetkel lavastusse korraks täiega sisse crash’ida. Selles Banionise-aktsioonis on elutervet distantseeritust teatraalsest antusest, valmidus lahti öelda kõigest, mida laval esitatakse, selleks et teatritegemise käigus ei kaotataks iseennast ega asutataks end elama kusagil pseudouniversumeis. Eesti teatriilmas tundub tiirlevat palju väikesi Solarise planeete, kuhu maabudes uustulnukas leiaks ilmselt ees sama veidra paralleelmaailma, kui Kris Kelvin leidis Solariselt. Muide, laborisse sulgunud Sartoriusel (Taavi Eelmaa), kelle selga kaamera vahendusel ekraanil näidatakse, on seljas teatri NO99 särk …
Etenduse lõpus toimus üks lavastusest eraldiseisva seisukohavõtuna vaadeldav (ja ka eraldi Taavet Janseni ja Liis Varese lavastatud) performance. Sartorius tõi lavale annihilaatori, vana nõuka-aegse toruja pesumasina, millest hakkas vertikaalis purskama tulekustutusvahtu. Eelmaa seisis selle veidra purskkaevu all õnnetult, dressipluusi kapuuts üle pea tõmmatud nagu suvalisel kohalikul jobul, nagu moodne Estragon, kes an­nihilaatori joa all Godot’d ootab. Pesumasinasse peidetud tulekustuti vaht sadas abitu pladinaga betoonpõrandale, kuni balloon tühjenes. Etenduse lõpetas mannetu balloonisisin. Lavastusest oli ka viimane tõsiseltvõetavuse-pinevus välja lastud. Teater oli otsa saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming