Kõiki mänge võib mängida ka üksi

„Alias“ on silmapaistvalt naivistlik näidend: lapselik, aga mitte lapsik.

VEIKO MÄRKA

VAT-teatri „Alias“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, muusikaline kujundaja Peeter Rebane, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar. Mängivad Merle Palmiste, Piret Rauk ja Tanel Saar. Esietendus 29. IX rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Pireti (Merle Palmiste) ja Julia (Piret Rauk) sõprus süveneb ning kujuneb välja ühine seisukoht  mannapudru ja villaste sokkide asjus.

Pireti (Merle Palmiste) ja Julia (Piret Rauk) sõprus süveneb ning kujuneb välja ühine seisukoht mannapudru ja villaste sokkide asjus.

Siim Vahur

Alias“ on lugu kahest vastandlikust maailmanägemisest, mis järk-järgult harmoneeruvad. Asjaolu, et tegelased on naissoost, ei mängi näidendis mingit rolli – elus totaalselt läbi kukkunud ja ülieduka mehe vastandamine võinuks olla samavõrd huvitav.

Alias“ on huvitav mäng, ehkki saalist seda pealt vaadata nii huvitav ei ole. Mis sellest, et sõnad ise ja nende mõistatamise mehhanism on põnevad ning virgutavad kaasa mõtlema. Lavastust edasi viiv jõud on kahe sõnaseletaja antagonistlikult erisugune lähenemine sõnadele: Julial (Piret Rauk) materialistlik-kirjeldav, Piretil (Merle Palmiste) sümbolistlik-hingestatud („Teda ei saa näpuga katsuda, ainult vaadata võib. Aga ikkagi läheb katki.“), kohati ka lingvistiline („puuder“). Esimene kasutab asju, teine samastub nendega. Aga seegi veelahe – nagu inimestevahelised erinevused ikka – on ületatav ning endised klassikaaslased hakkavad teineteise mõttemallidele kord-korralt paremini pihta saama („Esimest korda arvasin ära!“). Täpsemalt: Julia Pireti omadele, sest viimasel on olnud elus nii palju aega enesega aru pidada, et kõik võimalikud asjad on ammu selgeks mõeldud. Kas või see, et kingalusika iseloomulikem omadus on alati olla kadunud. Või et pesupulk meenutab krokodilli, sest hammustab samuti, kui sabast kinni võtta ning näpp või nina lõugade vahele toppida.

Alias“ on silmapaistvalt naivistlik näidend: lapselik, aga mitte lapsik. Seda eeldab juba tegevuse koondamine laua­mängu ümber. Veel rohkem aga Pireti monumentaalselt naiivne kuju.

Lavastuse parim osa ongi Merle Palmiste mäng: isikupärane, meeldejääv, äärmiselt sugestiivne. Tundub, nagu oleks Pireti roll spetsiaalselt talle kirjutatud. (Ehkki tegelikult oli nii, et Kivirähk pidas silmas hoopis üht teist näitlejannat.) Piret on kogult suur ja kohmakas, aga tema hing on veel suurem ja kohmakam. Tema fantastiline isetus, headus ja eluvõõrus tõusevad võimsalt esile juba lavastuse algfaasis, kui ta siiralt selle üle rõõmustab, et kunagine klassiõde on ta mööda sõites poriga üle pritsinud. Juba Pireti kurb saatus klassipiltidel (ikka kas anonüümselt varjus või haiguse tõttu puudu) sunnib ühtaegu nii kaasa tundma kui ka kaasa elama.

Elukestev tõrjutus ja üksindus pole tema hinge lõhkunud, kuigi mingi vaevumärgatav kibestumine end aeg-ajalt siiski tunda annab („Mina tahan mehele minna. Sina oled ju mitu korda mehele läinud, mina ei ole üldse.“). Väga tabav on tema nördimusavaldus: „Einoh, hamster võib ikka ka isiksus olla.“ Piret ise ongi ju loomult hamster, küll tema nende hingeelu tunneb. Muidugi on Pireti kuju ka autori suur õnnestumine. Juba tema halenaljakas saatus töökohal – liiga silmapaistmatu, et koondamistel meelde tulla – on kivirähalikult kõnekas ja üldis­tav („Äkki nad ei teagi, et ma seal töötan.“).

Piret Rauk Juliana pole nii vapustav, kuid roll ise ongi triviaalsem: pealtnäha edukas ja ülimalt hõivatud ärinaine („Ma vihkan ärilõunaid!“), koguni endine miss, kelle eraelu on siiski tasapisi kiiva jooksnud ning kes on hinges sama üksildane kui Piret. Ja kes on jõudnud sellesse ikka, et kahetsust mahub hinge juba rohkem kui lootust. Mõlemad on pessimistid, mõlemad põevad keskea kriisi, ainult et Julial on see progresseeruv, Piretil permanentne. Esimesel on Pariisiski talumatult igav, teine leiab oma kontorist remondimees Harri, kelle vaimukuse tipp on fraas „Hoia saba rõngas!“, ning see on talle elu seiklus.

Ometi on Juliagi meeldejääv ja terviklik tüüp ning tundub, et ka arenemisvõimeline („Issand kui ilus sõna see on – „Ma ei viitsi!““). Vastandlikest saatustest hoolimata leitakse teineteiselt tuge. Pireti norutunne selle üle, et ta peab ka edaspidi oma imemaitsvat frikadellisuppi üksi sööma, saab Ju­lialt elustava impulsi: „Paras talle. Olgu ilma.“ Üks iseloomustab Pireti maha jätnud Harrit „Mölakas!“, teine „Ei, ta oli tore!“. Ja mõlemal on oma naivistlikul moel täiesti õigus. Kõiki mänge võib mängida ka üksi. Piret on sellega ammu harjunud, aga kahekesi on siiski parem. Sõprus süveneb, kujuneb välja ühine seisukoht mannapudru ja villaste sokkide asjus. (Karusselli suhtes jäädakse küll eriarvamusele, aga mis sellest.) Kõige tähtsam on siiski see, et ilma võrdväärse Juliata poleks olnud võimalik ka nii särav Piret.

Tanel Saare roll on episoodiline, peaaegu tekstita. Ometi lisab just tema muidu küllaltki staatilisele näidendile hoogu ja vaheldust. Ka puänt jääb tema kanda. Siiski on tegu liiga maneristliku ja ülespuhutud kujuga, kes ei haaku lavastuse karmilt realistliku atmosfääriga. Võib öelda, et Harri kuju on lavastaja autonoomne ja sõltumatu panus näidendisse.

Kui peamiselt mängitakse lavastuses „Alias“ lauamängu ning tehakse muid lihtsaid tubaseid talitusi, siis globaalse kõrvalliinina satub aeg-ajalt fookusesse meedia roll meie elu mõjutajana. Julia: „Minu kohta saad sa guugeldades kõik teada. Räägime parem sinust.“ Piretile on meedia ülev ja äratab aukartust, Juliale tüütav ning labane. (Eks selleski avaldu Pireti unikaalsus.) Kena üldistav kujund on Pireti rõõm selle üle, et tema vana läbijooksva katusega maja satub kõmu­ajakirja fotole – mis sellest, et ainult Julia foonina.

Kuna „Alias“ jõudis lavale vähem kui kuu pärast „Köstrit“, Kiviräha teist uut näidendit Tallinna Linnateatris, tekib tahes-tahtmata soov neid võrrelda. (Kirjutamisjärjekord oli muuseas vastupidine: „Alias“ on kirjutatud aasta varem.) Tegelasi on mõlemas vähe, mõlemad põhinevad tekstil, mitte tegevusel või tunnetel, mõlemad on ühevaatuselised. „Alias“ on stereotüüpsem, naiivsem, „Köstri“ peadpööritava maniakaalsuseni see ei küündi. Muidugi võimendab „Köstri“ deemonlikkust igihaljas lähtematerjal ja konflikti haruldane iseloom – pöörane lastevihkamine. „Alias“ baseerub Julia ja Pireti vastandamisele, kuid kuna daamid üsna kiiresti ja üleliigsete emotsioonideta ühise keele leiavad, jääb dramaturgilist pinget väheks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar