Kõik on kunagi ukse taga

Veiko Märka

Polygonteatri „Maja” formaat on seekord „kaks ühes”: Sławomir Mrożek ja Jon Fosse. Polygonteatri „Maja”, autorid Sławomir Mrożek ja Jon Fosse, dramaturg ja lavastaja Tamur Tohver, kunstnik Reet Aus, helilooja Peeter Rebane, valguskujundajad Petri Parrik, Tamur Tohver ja Reet Aus. Mängivad Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask. Esietendus 17. II Laitse graniitvillas. Polygonteatri formaat on seekord „kaks ühes”. Kumbki lühinäidend ei kaota terviklikkust, ent siiski on üks teisega kogu õhtuks kokku traageldatud. Stiililt on poolakat norralasest kerge eristada. Sławomir Mrożeki „Peo” tekst on tuttavam (ise olen näinud Uku Uusbergi hiilgavat tõlgendust Võrus), see on omapärasem, vaimukam – ikkagi absurdiklassiku sulest. Jon Fosse „Keegi tuleb ju ikka” on põhjamaiselt vaoshoitud, ängi- ja ahistatusekeskne, enamvähem fjordidemaa Kruusvall. Kuigi tegelasi on mõlemas loos kolm ning neid kehastavad samad näitlejad, on seal oluline vahe: „Peos” ajab kolm inimest ühte asja, lavastuses „Keegi tuleb ...” aga eri asju. Peolistel on vaja pääseda majja sisse. Äsja üksiku vana maja ostnud noorpaar (Mees ja Naine) on formaalselt juba oma kodus. Saladuslik hoone võibki olla esimeste ihaldatud peopaik. Võib-olla ongi tegu soolaleivapeoga? (Sel juhul tuleks küll väga igav pidu.) Aga mõlema leeri vahel on uks nagu tulemüür: ühtedele oleks pidu, kui see avaneks, teistele aga, kui kinni jääks. Ometi seobki just uks need kaks lugu tervikuks ja õigustab täiel määral lavastaja tegevust: see laseb mängida mõlemat näidendit jupikaupa. Ühisosa rõhutab veel üks lihtne, aga meeldejääv võte: näitlejad peaaegu ei vaheta teise lukku üle minnes riideid, kuigi see oleks tehniliselt võimalik, prevaleerib neutraalne must värv.

Seega on ühed ukse taga ja teised sees, kusjuures võimatu on otsustada, kummal pool on parem. Mehe ja Naise eesmärk on küll formaalselt täidetud, kuid B-e, S-i ja N-i suures ja siiras peo-ootuses on rohkem optimismi. Nad on nagu lasteks jäänud täiskasvanud, esimesed seevastu varavananenud, kuigi aastatelt noored inimesed (see käib ka Võõra kohta). „Tahaks üksi, omaette olla!” soovivad ühed. „Mis elu see on? Ilma peota?” ahastavad teised. Soovid on vastandlikud, tagajärjed mitte. Pidu ei tule, omaette olla ka ei lasta, nõnda jääb lavastusest kajama pessimistlik põhitoon. Tekstist võetud lause „Maailm on meile liiga tühi ja üksildane koht” võiks kuuluda mõlemale seltskonnale.

„Keegi tuleb ju ikka” kõlab Fossel kui kartus, Mrożekil aga kui lootus. „Keegi seal väljas vist on?” kardavad esimese tegelased, esialgu endale küll hirmu tunnistamata. „Peo” omad, vastupidi, loodavad, et keegi oleks seal sees. Või ka väljas, või üldse kusagil, peaasi, et pidu hakkaks. Neil pole nii suuri nõudmisi – ehk seetõttu, et näidendi autor elas kaua totalitaarses ühiskonnas. Poliitilises paradigmas edasi mõeldes võib jõuda koguni järelduseni, et „Pidu” on sotsialismi mudel (vene ajal ju muud ei tehtudki, kui pandi pidu või oodati seda). Seevastu kinnisvarahaldamise ja eraomandisse sekkumise (viimast nii isiklikus kui ka üldises plaanis) probleeme valgustav „Keegi tuleb ju ikka” modelleerib kapitalismi.

Ka „Peos” leidub eksistentsialistlikke kriisihetki: „Võib-olla ei peaks pidu üldse olema?” Sama hästi võiksid Mees ja Naine küsida: „Võibolla peaks keegi siiski tulema?” Niisama kategoorilised on vastused: „Peab olema pidu! Sellepärast, et ma tahan.” „Keegi tuleb …” seevastu õpetab, et parem on, kui keegi siiski kunagi ei tule. Vastandid vastanditeks, tegelikult esinevad ju lõviosas näidendites erisuguste seisukohtadega tegelased. „Majas” ei puutu nad lihtsalt kordagi kokku, see ongi lavastuse ainukordne võlu.

„Maja” lavakujundus on ühtaegu lihtne ja ammendav: pikk laud sümboliseerib eestlasele nii pidu kui ka kodu. Nii laia tähendusvälja kui uks see ei tekita, aga oma kapitaalsuse tõttu lubab tõmmata mingi ähmase paralleeli püha õhtusöömaajaga – mis oli ju ka pidu.

Kui „Maja” kontseptsiooniga on kõik korras ja kahe näidendi formaalse lõimimisega samuti, siis näitlejatöödega kaksikõhtu eriti ei hiilanud. Ilmselt sai lavastajal ränga töö lõpuks aur otsa. Esimeses vaatuses tegi väljapaistva osa üksnes Kärt Tomingas Võõrana: mitmeplaaniline ja saladuslik kuju, kes pani ennast otsekohe maksma. Arvestades, kui harva Tomingas teatrilaval esineb, oli see positiivne üllatus. Peolisena (B) oli ta seevastu üsna rabe. Janek Joostilt mäletan hiilgavamaid osatäitmisi nii sama lavastaja („Dracula sügis”) kui ka teiste käe all („Raudmees”). Karin Raski pole ma varem laval näinud (või vähemalt meelde jätnud). Temagi puhul tundus, et peidus on enamat. Nii Joostil kui ka Raskil jäi puudu ülemineku selgusest osade vahel, kusjuures domineerima jäid mõlemal „Peo” karakterid kui vaimukamad ja ootamatuma sisemaailmaga. Teine vaatus oli nauditav juba esimesest, N-ile koti päheajamise stseenist alates. See oli juba pidu.

Kokkuvõttes tõi lavastus aga pigem muremõtteid. Kes seda ikka vaatama tuleb, 40 kilomeetrit Tallinnast ja keset talve? Nii intelligentset ning miksitud asja? Sama teatri „Dracula sügis”, mida mängiti mais Tallinna ühes tõmbekeskuses Kumus, püsis kavas kolm mängukorda, kusjuures väidaksin, et tegu oli suurema õnnestumisega, seda nii Betsuyaku teksti kui ka särava trupi poolest.

Igasuguste projektiteatrite arvu kiire kasv on teravas konfliktis Eesti majandusliku olukorra madalseisuga. Küllap on see hea publikule, aga usun, et näitleja eelistaks mängida ühte rolli pigem kaksteist korda, kui nelja rolli kolm korda (muidugi, veel halvem oleks olla üldse tööta). Lühidalt: eesti teater on avatud turustiihia tõmbetuultele ja tal on nohu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht