Kohtumine iseendaga osalusteatri piirimail

Taavet Jansen on „Aja materjali“ seltskonnaga võtnud ette mõnusa harjutuste jada liikumise dekonstrueerimiseks.

ELE PAJULA

Cabaret Rhizome’i „Aja materjal“, lavastaja Taavet Jansen, koreograaf Liis Vares, helikunstnik Kalle Tikas. Mängivad Liis Vares, Liisa Linhein, Joonas Parve, Ajjar Ausma, Päär Pärenson ja Kalle Tikas. Esietendus 10. V Erinevate Tubade Klubis.

Kui nupule vajutamisest midagi juhtub, siis on vaatajal hirmus kiusatus kohe sama vahetut momenti ikka ja jälle uuesti kogeda.

Kaadrid lavastusest

Jah, kas pole mitte teatri tänuväärne pärisosa aidata kaasa maksiimi „tunne iseennast“ läbikatsumisele? Seda nii teatri tegijate kui ka tarbijate seas. Võib küll olla, et nõnda aitab teater vaid mõningaid meie hulgast, aga neile, kes juba innukamalt kaasa tihkavad noogutada, võiks „Aja materjal“ olla omamoodi põnev etapp enda tundma õppimise teel. Teen veel ühe kitsenduse: kui see ka muul moel end tundma ei õpeta, siis osana publikust ikka.

Nimelt rõõmustab Cabaret Rhizome oma publikut Erinevate Tubade Klubis juba mitmenda võimalusega sekkuda etenduse käigus teatritegemisse. See on Cabaret Rhizome’il varemgi läbi proovitud süsteem, mille alusel libaelutoa diivani ja teleka ümber kogemata või meelega kokku istunud indiviidid moodustavad etenduse kestel otsustusüksuse. Ent „Aja materjali“ puhul on see süsteem nii integreeritud, et ilma sellest mõtlemata või arutamata ei saa lavastusest rääkidagi.

Niisiis, lähemalt. Lavastuse maik ja värv sõltuvad teatavas mõttes publiku otsustusüksuste valikutest, mis huvitaval kombel otsusele kollektiivset jõudu andes kaotavad individuaalse vabadustunde, mida harilikult otsust tehes tunda võiks. Enamgi veel, lavastuse struktuur on siiski paigas, valikuid saab teha ettenähtud hetkedel ja variantide vahel. Seega jääb valimine teatavas mõttes fiktsiooniks. Justkui oleksime lapsed, kelle enesekehtestamise ja -avastamise hoogu valikutega piiratakse, et me oskaksime riidekapis ka midagi peale printsessikleidi näha või et sööksime midagi muud peale kookoseküpsiste.

Otsuse kollektiivsus viib tähelepanu fiktsioonikahtluselt ja toob esile hoopis teistsugused psühholoogilised nüansid kui need, mis harilikult teatris käies end tunda annavad. Nimelt juhtub selle ühise diivanilaua taga täpselt see, mis juhtub ühiskonna erisugustes inimkooslustes, millel on ühine eesmärk – olgu see klass, töökollektiiv, hobigrupp. Keegi hakkab juhiks, keegi noogutab kaasa, keegi on designeeritud vastuvaidleja, keegi ei sobitu, keegi ei saa lihtsalt millestki aru. Neid permutatsioone on palju, aga üks on kindel – positsioneerumine toimub ülikiiresti. Kuna seltskond võib olla omavahel võõras, siis on see positsioneerumisprotsess juba omaette vaatamisväärsus. Nõnda võiks „Aja materjali“ vaatamas käia kordi ja kordi mitte ainult sellepärast, et muuta oma valikuid, vaid ka sellepärast, et muuta oma positsiooni seltskondliku otsustajana. Nii et, tulevane vaataja, vali hoolikalt, kelle lauda istud!

Olgugi et tehnoloogilised vidinad, mis teevad võimalikuks eelmainitud otsuste tegemise, võimaldavad märgata endas ühiste kannidega liivakastis mängivaid lapsi, ei ole nad ainsaks kokkutulemise põhjuseks. Taavet Jansen on „Aja materjali“ seltskonnaga võtnud ette päris mõnusa harjutuste jada liikumise dekonstrueerimiseks. Võtnud inspiratsiooniks fotograaf Eadweard Muybridge’i uurimuse liikumise jäädvustamiseks, vastavad ja täiendavad nad seda omalt poolt iseenda igal etenduse hetkel taasloodud liikumise jäädvustamise võimalustega. Nõnda üles ehitatud liikumist jälgides leian end mõttelt, et tõesti, tegu on uurimistööga. Liikujad ise on ka suuresti huvitatud nii protsessist kui ka sellest, mis protsessi käigus võiks ilmneda. Saadud juhtnööre täidetakse sisseelamise ja intensiivsusega.

Huvipakkuvale elemendile on lähenetud süstemaatiliselt, meie ees viiakse läbi järeldusele jõudmiseks vajalikke katseid, aga millega kõik päädib, ei olegi ilmne. Tundub, et uurimistöö jõuab lõpule alles etenduste tsükli lõpus või pärast lõppu. Vaatajad on privilegeeritud staatuses kaasuurijate ja katsete läbiviijatena. Selles staatuses on tarvis teatavat meelelaadi, süve­nemishuvi. Peale liikujate on Janseni liikumis­eksperimendis täieõiguslik koht ka kaasuurijal, kõrvalpilgul, otsustajal. Kui aga liig kergekäeliselt protsessile läheneda, siis jääb nähtavast väheks. Kui nupule vajutamisest midagi juhtub, on kohe hirmus kiusatus sama vahetut momenti ikka ja jälle uuesti kogeda. Nõnda ei viitsitagi jälgida, mis pärast nupulevajutust tegelikult juhtub, kuigi just see on oluline.

Tähelepanelik lugeja märkab kohe, et olen taas jõudnud publiku reaktsioonide arutelu juurde. Mulje, mis jääb nähtust, on palju rohkem kui harilikult seotud ümbritsevate isikutega ja irrutada libaelutoakaaslased etendusest on mõttetu ettevõtmine. Nõnda võib kirjeldada, kuidas inimesed tunnevad oma valikute realiseerimisest vahetut rõõmu, kuidas kahetsevad tehtud valikuid. Ja see kõik ongi osa uurimistöö läbiviimisest.

Üks mainimata element, kus publikul ei ole enne lõppu mingit otsustusjõudu, aga mis on lavastuse funktsionaalne selgroog, on helikujundus. Heli on lavafiguuridele sisendiks algse liikumise struktuuri ja otsustuspuntide valikute kõrval. Kui struktuur annab üldise liikumisprintsiibi ja publiku otsused konkreetse sisendi, siis helikujundus on pidev kaaslane. See annab tempo, meeleolu, aga lisab ka üllatusi, on mänglev. Heli ja struktuur tasakaalustavad õnnestunult publiku osakaalu, mis läheneb osalusteatri piirimaile.