Kohatu visiit

Meelis Oidsalu

Kui riigiteater raiskab oma tähtnäitlejaid rämpstekstidele, tekib tahtmine pöörduda riigikontrolli, tarbijakaitseametisse või videolaenutusse. „Kohatu visiit”: Cyrille – Andrus Vaarik, medõde – Anneli Rahkema. RAKVERE TEATER

Komöödiatega kipub olema nii, et kõige kindlam on neid vaatama minna kas eriti rämeda pohmelliga või siis sellise eksistentsiaalse ängistuse äärel, kust edasi on kõik juba ükskõik, sest komöödia on üks väga õrn ja riknemisaldis žanr ja tõenäosus pettumuse küüsi langeda on suur. Heade näitlejate esitatud halb komöödia on maailma kõige jõhkram piinamisviis ning halb teater on vabandatav ainult siis, kui see päriselu jubedused oma jäledusega õilistab.

Draamateatris 18. veebruaril etendunud Rakvere teatri külalisetenduse, Copi „Kohatu visiidi” kuulutusel on tüki žanrimääratlus just ses mõttes eksitav: minu hinnangul polnud enamikul saalis viibinuist tol päeval pohmelli ega ka erilist enesetapumeeleolu. Kohal oli klassikaline komöödiapublik: vanaprouad, perekonnad, paarikesed.

Tüki pealkiri on tõeliselt tabav, sest tõepoolest, kõik, mis toimus laval ja teatrisaalis, oli kokku kummastav ja kohatu: komödiandid ei teinud nalja ja rahvas ei naernud ka. Ometigi plaksutasin etenduse lõpus tormiliselt ja siira austusega näitlejate vastu, sest nad olid vapralt need kaks tundi laval vastu pidanud, andnud endast parima, kuulmata saalist ühtegi naerupurtsakut, püüdmata tehagi nägu, et „vabandage, me oleme head näitlejad, aga see tekst on lihtsalt nii haiglaselt halb”.

Tegevuspaik ongi haiglapalat ja see tõotab päris palju huumorit, sest haigla on iseenesest irdlik koht, kus on võimalik minna ropuks, veriseks ja jaburaks ilma realistlikkust kaotamata, usutavate humoorikate kujundite loomiseks on olemas kogu vajalik atribuutika. Ometigi seda turvalist kanderaami ei kasutatud ning kõik meditsiiniline ja ihulik, mis laval toimus, tundus isegi haigla kohta rõve ja ülepaisutatud. Mida naljakat on ooperiprimadonnas, kes väljub ajuoperatsioonilt, ajud peos, või siis gurmaanist kirurgis, kes maiustab sellesama primadonna ajudega, ilma et neil tegevusil oleks miskitki seost kogu looga? Või kui naljakad on ratastoolil häälekalt keppivad kirurg ja hooldusõde?

Peategelase karakter, aidsihaige suremisele määratud staariseisuses homonäitleja, kelle palatis kogu see teater toimubki, on üles ehitatud klišeedele, millel põhineb jõmmide ja rullnokkade kujutlus homoseksualismist: munadega naine, pealegi vana, haige ja kole naine, kellele on jäänud ainult tema kapriisid, mida ta elab välja oma truu andunud habemiku sõbra peal. Andrus Vaarik saab oma vanaeide-rolliga väga veenvalt hakkama, ka temas endas on tugev annust drag-queen’i, nii et ega ta eriti pingutama ega irduma peagi rolli sulamiseks. Peeter Jakobist on aga tõeliselt kahju. Miks on vaja väärikat ja viimase peal imposantse välimusega vanahärrat suruda kuhugi nurgarolli, kuhu ta oma kehastatu seksuaalset orientatsiooni ja imalat meesteiharust arvestades sobib nii olemiselt kui visuaalselt sama hästi kui Vabadussammas Harjumäele?

Teiste tegelaste laval olemisest või mitteolemisest ei sõltu loo arengu mõttes essugi: noor ilus häbelik poiss, kes valetab end ajakirjanikuks, et vana koleda homoga palatis mõned ringid käest kinni käia; ooperiprimadonna, kelle rolli kulminatsiooniks on silikoonajuga laval tuterdamine ja kelle tohutu iharus selle munadega vanaeide vastu jääb sama usutamatuks ja kohatuks kui Peeter Jakobi jäägitu pühendumus. Ja siis veel meditsiiniõde, kelle ainsaks ülesandeks on vahepeal palatisse tormata ja lihtsalt röökida. Lugu ei lõpe millegagi, sest ta ei algagi, pole ei traagilist ega koomilist pinget, isegi karikatuursust mitte.

Mulle tavaliselt ei meeldi sõim arvustustes, sest ka kõige käpardlikumas kunstiteoses on peidus oma võlu, mida hea arvustaja oskab avada. Ja mõte komöödiast, mille jooksul publik, suunurgad irevil, saalis asjatult nalja ootab ja esimese viieteistkümne minuti pärast haigutama hakkab ning kogu ülejäänud etenduse ajal lihtsalt piinlikult, tüdinult ja kaastundlikult laval toimuvat seirab, võib tunduda inspireeriv, omamoodi huvitav kunstiline eksperiment. Sest ma kujutan elavalt ette, kuidas minu ees istunud perekond – ema, isa ja nende umbes 12aastane poeg, kes on pikalt teatrissetulekut plaaninud ning valivad kindla peale välja minnes menukomöödia argipäeva õhtul vatsadesse mõnusat vabinat lootes – milliste nägudega nad teatrijärgselt kohvikusse lähevad ja siis vastu ootusi õlgadele jäänud argipäeva rammestavat raskust (ning teatriskäigu mõtte välja käinud pereema mõningast piinlikkust ja süütunnet) õlul tundes vaikides jäätist nosivad. Ning kuidas järgmine kord pereema üksinda teatrisse tuleb, väike okas endiselt hinges. Selles on kahtlemata tugev tragikoomiline joon. Aga see oleks pidanud joonistuma lavale ja elama seal oma elu, mitte lisama raskust vaatajate omale.

Teatritegemine, nagu üldse igasugune tegemine, mis seob tohutult energiat, ootusi  ja ressursse, on väga suur vastutus. Rahaline, emotsionaalne kui ka moraalne. Kui kutseline riigiteater raiskab oma tähtnäitlejaid rämpstekstidele, tekib tahtmine pöörduda riigikontrolli, tarbijakaitseametisse või videolaenutusse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht