Kogukonda liidab teater

Anne-Ly Sova

Passionsspiele 2010 – Oberammergaus mängivad külaelanikud juba neljandat sajandit iga kümne aasta järel kannatusmängu Kristuse elust.        Oberammergau on väike, 5200 elanikuga maaliline külake Lõuna-Saksamaa, sarnane kümnete teiste sealsete meeldivaid hotellikesi ja söögikohti täis asulatega, mida ümbritsevad kõrged mäed, kiirevoolulised jõed, vanad kloostrid, kirikud ja lossid. Ainsa erinevusena torkab silma, et Oberammergaus on tunduvalt rohkem habemikke ja pikajuukselisi mehi kui teistes Baierimaa külades. Ning pärastlõunatel jääb muidu turiste täis küla kahtlaselt tühjaks  ja vaikseks.     

Põhjuseks on teater: juba neljandat sajandit mängivad külaelanikud iga kümne aasta järel kannatusmängu Kristuse elust. Oberammergau  kannatusmängu traditsioon ulatub tagasi 1633. aastasse, mil Kolmekümneaastase sõja kannatustest, näljast ja katkuepideemiaist räsitud külakese elanikud andsid uue katkupuhangu eel jumalale tõotuse: kui neid uutest ohvritest säästetakse, siis mängivad nad igal kümnendal aastal lugu „meie issanda Jeesuse Kristuse kannatustest, surmast ja ülestõusmisest”. Legend räägib, et pärast seda ei surnud enam ükski külaelanik katku ning esimest korda esitati kannatuslugu 1634. aasta nelipühipäeval Oberammergau kirikuaias. Jumalale antud tõotuse täitmist jätkavad oberammergaulased tänaseni. Tänavu tähistab Oberammergau Passionsspiele oma 41. hooaega ning sajandite käigus on sellest traditsioonist saanud küla eksistentsi põhialus. Isegi aega ei mõõdeta siin mitte Gregoriuse, vaid kannatusmängu-kalendri järgi: igapäevases vestluses on tavalised küsimused „kas sa  said oma maja valmis enne või pärast viimast kannatusmänguaastat?”, „kas su poeg sündis enne või pärast üle-eelmist kannatusmänguaastat?” jne.     

Aja jooksul on paljugi muutunud: algusaegade  ühest mängukorrast on saanud ligi viis kuud (mai keskpaigast kuni oktoobri alguseni) kestev etenduste periood, etendusi ei anta enam vabas õhus, vaid 4700 vaatajat mahutavas teatrihoones (lava on siiski katmata, vaid vihma või lume korral sõidab selle kohale varikatus) ning vaba sissepääsu asemel peavad vaatajad lunastama üsnagi krõbeda hinnaga pileti. Kogukondlikud reeglid on aga jäänud: kannatusmängus võivad nii laval kui ka lava  taga kaasa teha vaid Oberammergaus sündinud või seal vähemalt 20 aastat elanud inimesed, lõpliku rollijaotuse otsustab külanõukogu ning kaasa tegevad mehed ei tohi kannatusmängudele eelneva aasta tuhkapäevast enam habet ajada ega juukseid lõigata (erandiks on roomlaste kehastajad ning kooriliikmed ja orkestrandid). Abielus ja vanemad kui 35aastased naised lubati esmakordselt lavale alles 1990. aastal. Kokku on kannatusmänguga seotud  2500 külaelanikku, kellest ligi 1500 mängib suuremaid või väiksemaid rolle.     

Kannatusmängu laval on seega terveid perekondi: isad ja pojad, emad ja tütred,  vanavanemad ja lapselapselapsed. Noorimad näitlejad on vaid põlvepikkused, vanimad ligi saja-aastased taadid, mõnel käsil juba 11. esinemishooaeg. Peaaegu ükski neist pole professionaalne näitleja: Jeesust kehastavad festivali pressiesindaja ja lastepsühholoog, Herodest mängib hambaarst ja Maarja Magdaleenat stjuardess. Ka lavastaja Christian Stückl, kes tavaelus töötab Müncheni Volkstheateri kunstilise juhina ning kelle käe all kannatusmäng  juba kolmandat hooaega lavale jõuab, on tegelikult õppinud puidunikerdamist – kunsti, millega Oberammergau on enam-vähem sama tuntuks saanud kui kannatusmänguga. Kannatusmänguaastal ja selle prooviperioodil jäetakse oma põhitöö aga kõrvale ning olulisimaks saab teater. Eeltöö ligi neljakümne suuremaid rolle kehastava näitlejaga (kuna etenduste perioodil antakse nädalas viis etendust, on suuremad  rollid dubleeritud) on väga põhjalik. Ligi pooleaastasele prooviperioodile eelnevad hääleja näitlejameisterlikkuse tunnid, kohalikus külateatris tuuakse välja paar-kolm lavastust ning üheskoos tehakse ka paarinädalane reis Iisraeli, et end Jeesuse elu, ajastu ja kombestikuga kurssi viia ning religioosselt, vaimselt ja hingeliselt ette valmistada. Paljudele vaatajatele ei ole Oberammergau kannatusmäng vaid teatrisündmus, vaid palverännaku sihtpunkt  ning religioosne elamus. Seetõttu teevad lavastaja ja dramaturg tihedat koostööd ka kiriku poolt määratud teoloogiaprofessorist konsultandiga. 

Siiski on tegu ka väärika teatrisündmusega, vaatemänguga, mis oma professionaalsuse ja tehnilise ning kunstilise teostuse poolest ei jää alla parimatele profiteatritele. Lugu Jeesuse viimasest elunädalast, tema kannatustest, surmast ja ülestõusmisest liigendavad nii-öelda elavad pildid, Vana testamendi stseenid, mis on ühel või teisel moel Jeesuse looga seotud või seda ette ennustavad. Tundub, et lavastajana on Christian Stückli tugevuseks just vaatemängude  loomine: eriti võimsalt mõjuvad kannatusmänguteatri laval sadade näitlejate ning kümnete loomade ja lindudega massistseenid nagu kaubitsejate väljaajamine templist või Jeesuse surmamõistmine Pilaatuse ees. Vaadates varasemate lavastuste fotosid, tundub, et mitmedki Oberammergau kannatusmängu misanstseenid korduvad lavastusest lavastusse, kuid sajandeid kestnud traditsioon käib siiski ajaga kaasas ning XIX sajandi keskpaigast  pärit teksti tehakse igal uuel esitamisaastal muudatusi ja täiendusi, olgu nende eesmärgiks siis antisemitismi vähendamine, judaismi tõepärasem kujutamine või religioosse tausta avamine tänastele ehk enam mitte nii religioossetele vaatajatele.       

Seekordses lavastuses on rõhutatud Jeesuse kui karismaatilise liidri rolli. Andreas Richteri kehastatud Kristus pole pelgalt saatuse poolt kannatama määratud leplik lunastaja, vaid tõeline rahvajuht, kelle kõrvaldamiseks ülempreester Kaifas (Anton Preisinger) peab vaevaga veenma nii teisi preestreid, Rooma ametivõime kui ka rahvahulki. Jeesuse kõrval on kujunenud teiseks keskseks tegelaseks Juudas  (Carsten Lück), kes reedab oma õpetaja Kaifase mõjutusel ning suurde plaani toodud sisemiste kahtluste tulemusel. Tundub, et Juuda moraalsed dilemmad ja oma usuga võitlemised omandasid lavastajale ja trupile veelgi suurema tähenduse Oberammergaust vaid mõne kilomeetri kaugusel asuva Ettali kloostriga seotud skandaali valguses. Selle aasta alguses selgus, et sealsed mungad on kloostrikoolis õppivaid lapsi aastakümneid  seksuaalselt ahistanud. Pärast skandaali puhkemist on paljud kohalikud elanikud kirikust välja astunud.       

Oma mõju avaldas Ettali skandaal ka kannatusmängu külastatavusele (paljud eelmüügipiletid tagastati), kuid ilmselt ei katke kaks maailmasõda üle elanud sajanditepikkune traditsioon ka selle tõttu. Nelja sajandi eest pääseti tänu teatrile katkust, tänapäeval hoiab teater kogukonna tugevana, piletimüügituludest  ehitatakse uusi ühiskondlikke hooneid ning vähem kui üheksa aasta pärast hakkavad mehed taas habemeid ja juukseid kasvatama, et 2020. aastal traditsiooni jätkata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming