Kogu aeg ei saa tagurpidi saltosid visata

Erni Kask

Helsingi KOM-teatri uus juht Lauri Maijala kadestab seda osa eesti teatrist, mida esindavad NO99 ja Von Krahli teater.Soome lavastaja Lauri Maijala (sündinud 1986) on möödunud aasta novembrist Helsingi KOM-teatri üks juhtidest. Varem on ta lavastanud teatris Rujo, Turu Linnateatris, Lappeenranna Linnateatris, Oulu Linnateatris jm. 2013. aasta sügisel tõi Maijala Rakvere teatri, Tampere teatri Telakka ja Lahti Vanha Juko ühistööna Lahtis välja Aleksis Kivi klassikalise „Kullervo” interpretatsiooni,* mida sügisel näidatakse ka Rakveres.

Palun rääkige nii neile, kes on selle unustanud, kui ka neile, kes seda üldse ei tea, milline on olnud KOM-teatri senine elulugu?
Lauri Maijala: KOM-teatri laiem tuntus pärineb 1970. aastatest, kui grupp poliitiliselt aktiivseid teatritegijaid tundis endas soovi asutada oma teater. Nii sündiski Helsingis KOM-teater: alguses oli tegemist Helsingi Rootsi teatri (Svenska Teatern) väikese lavaga, aga peagi iseseisvuti ja mindi üle soome keelele.

Kas nimesilbil „KOM” on ka mingi seos sõnaga „kommunism”?
Ei, see pärineb rootsikeelsest sõnast „tule” (komma). Tegemist oli aga ikkagi 1970. aastatega, loomulikult oli sellel ka provokatiivne tähendus. Teater oli tollele ajale tüüpiliselt ka poliitiline. Rännati üle kogu Soome, anti tuhandeid etendusi, näiteks Lapimaal, väga väikestes külades. Palju esineti välismaal, peaaegu kõik kontinendid käidi läbi. Kaasa tegid tolleaegsed parimad näitlejad ja muusikud. Välja anti mitmeid plaate ning teatri laulud said legendaarseks, neid lauldakse tänapäevani. KOM-teater on tegutsenud nüüdseks rohkem kui 40 aastat, ühe ja sama inimese Pekka Milonoffi juhtida on see olnud aga 34 aastat. Nüüd võtsime meie ehk mina ja tema poeg Juho Milonoff selle ameti ja vastutuse üle.

Milline hakkab KOM-teater olema teie juhtimise all?
Loodan, et sellest teatrist saab paik, kus inimesed tahavad viibida, ja seda mitte ainult etendustega seoses: KOM-teatril on väga head ruumid, sealhulgas suurepärane restoran, kus on ka väike lava. Olen Von Krahli teatri suur austaja ja eestlastele võib meie teater ehk mingil moel meenutada just Von Krahli teatrit.

Seega, te soovite, et KOM-teater poleks mitte üksnes etenduste andmise paik, vaid et inimesed tahaksid seal olla ka muul ajal?
Peale etenduste korraldatakse teatris ka kontserte, arutelusid, kursusi. KOM-teatri algidee oli, et kui ühiskonnas midagi juhtub, tuleb sellele teatrina reageerida. Minu arvates on meil kunstnikena selles osas teatav vastutus. Eriti tuleb reageerida siis, kui kõik on stabiilne. Ei saa lihtsalt istuda ja mõelda: „Mul on kõik hästi.” Need, kes on võimul, peaksid tegelikult teatrit natuke kartma. Põhiasjad on KOM-teatris väga hästi korras – meil pole vaja fööniksit tuhast tõstma hakata.

Mainisite Von Krahli teatrit. Kui hästi te eesti teatriga tuttav olete?
Üsnagi tuttav. Minu vanematel on näiteks mõned eesti teatriinimestest perekonnasõbrad.

Kes on teie vanemad?
Heidi Herala ja Seppo Maijala, mõlemad on näitlejad ning mina olen viienda põlve teatriinimene. Minu suhe eesti teatriga on aga küllaltki iseloomulik soome kunstilisema teatri tegijatele: me kadestame seda osa teie teatrist, mida esindavad NO99 ja Von Krahli teater. Loomulikult olen nüüd tuttav ka Rakvere teatriga, kelle ühisprojekti ühe osa „Kullervo” ma lavastasin.
Mainisite oma isa Seppot. Tean, et ta on eesti teatrilegendi Eino Baskini hea sõber. Ilmselt olete te seetõttu kursis ka Vanalinnastuudio looga – et mis juhtus siis, kui Eino Baskin andis teatri üle oma pojale Romanile?
Midagi justkui oleks kuulnud, aga täpselt ei tea …

Eino andis oma elutöö Vanalinnastuudio pärast pensionile minekut üle Romanile. Õige varsti oli teater varemetes ja vanameister meeleheitel. Praeguseks Vanalinnastuudiot enam ei ole.
Ahah.

Ka KOM-teatris andis Pekka teatri üle oma pojale Juhole …
(Naerab pikalt.) Noh, siinkohal tuleb meeles pidada, et pojad ei ole samasugused kui nende isad.

Just nimelt!
Loomulikult on olemas risk. Ent mul on tunne, et uuel põlvkonnal on samamoodi õigus eksida. Arvan, et minul ja Juhol peab olema ka võimalus vigu teha, panna oma võimed proovile. Aga loomulikult ei soovi me oma rumalate vigadega rikkuda ära KOM-teatri 42aastast ajalugu.
Veel üks küsimus teie ja Juho Milonoffi ühise teatrijuhtimise kohta. Kui hästi siiski on kaks inimest suutelised ühte teatrit juhtima?
Kõigepealt, KOM-teater on väga demokraatlik teater. Kui oleme teatrijuhid, siis see tähendab, et meie ülesanne on ennekõike juhtida diskussioone. Ja kui ma parajasti lavastan, on mul hea kindel olla, sest tean, et peale minu vastutab keegi veel. Näiteks hoiab ühendust autoritega. Muidugi on see oluline, et saame mingeid otsuseid koos vastu võtta, arutada, teha isegi kompromisse, aga me peame väga täpselt silmas pidama, et prooviolukorras on vaid üks lavastaja. Mulle meeldib arutada ja erisuguseid arvamusi kuulata, aga ühe töö raames saab olla lavastajaid vaid üks. Ettevalmistavas faasis võin teha igasuguseid kompromisse – elu ongi kompromisside tegemine –, aga proovides peab mul olema täielik otsustusõigus. See ei tähenda, et oleksin diktaator, aga ma pean võtma töö eest täieliku vastutuse.

Kui kaua te Juhoga üksteist tunnete?
Enne KOM-teatrisse tulekut olin selles teatris teinud ühe lavastuse, Tšehhovi „Kolm õde”. See oli umbes aasta tagasi ja niikaua oleme saanud üksteist ka tundma õppida. Kui ma olin 12aastane, siis kuulasin palju kuulsaid KOM-teatri plaate. Olen selles teatris ka lapsena palju viibinud, käinud näiteks legendaarse helilooja, KOM-teatri ühe asutaja Kaj Chydeniuse kontsertidel, mida korraldati KOM-restoranis. Nii et see teater on mulle tuttav keskkond.

Milline positsioon on praegu KOM-teatril Soome teatripildis, kui võtta arvesse soome nüüdisteatri suundumusi?
Minu meelest on see hea, mis on toimunud Soome Rahvusteatris (Kansallisteatteri). Kunagi oli see aegunud teatri kants, aga nüüd on olukord muutunud. See sai alguse juba endise juhi Maria-Liisa Nevala (teatrijuht 1992–2010) käe all, aga Mika Myllyaho ajast peale teeb Rahvusteater väga nüüdisaegseid lavastusi – ja mitte ainult väikesel laval, vaid kõikidel. Võetakse suuri riske, mis mõnikord on võtmist väärt ja mõnikord mitte. Nüüd on aga nii, et Rahvusteater toob aastas lavale 20 sellist lavastust, mis võiksid vabalt olla laval Helsingi keskmise suurusega teatrites nagu Ryhmäteatteri, Q-teater või KOM-teater. Meil on nüüd kaks võimalust: võime muutuda rohkem peavoolu teatriks, hakata tegema rohkem kommertsi või minna veelgi kunstilisemaks.

Veelgi nüüdisaegsemaks?
Jah, kuigi see on väga ohtlik sõna. Ma ei oska näiteks öelda, kas minu „Kullervo” on nüüdisteater või mitte. Lihtsalt, teatrit juhtides tuleb olla oma otsustest teadlik. Kui meie kõige suurem teater teeb väga head teatrit, siis meie peame tegema veelgi paremat.
Mainisite kolme teatri, Rakvere teatri, Telakka ja Vanha Juko, ühisprojekti käigus lavastatud „Kullervot”. Kuidas sattusite Vanha Jukosse lavastama?
Olin seal varem juba ühe lavastuse teinud: „Plastikmees ehk Veteran Johannese ilmutus” („Muoviukkeli elik veteraani Johanneksen ilmestys”). See oli näitemäng Teise maailmasõja viimasest veel elus veteranist. Aga ma õppisin aastakese Tamperes koos Vanha Juko praeguse juhi Jussi Sorjaneniga. Tunnen teda väga hästi ja tema on ka põhjus, miks olen Lahtis teinud nüüdseks juba kaks lavastust.

Vanha Juko „Kullervo” ei ole päriselt Aleksis Kivi klassika?
Ei, aga sellele vaatamata kasutame lavastuses päris palju Kivi teksti.

Kui tavaline see soome teatris üldse on, et lavastaja on ühtlasi ka oma lavastuse dramaturg?
Mulle tundub, et klassika puhul on lavastajal vaja teataval määral teha ka dramaturgi tööd, sest praegu on juba teine aeg. Isegi siis, kui võtad ette maailma parimad näidendid, näiteks Tšehhovi mõne teose. Tänapäeval on inimesed nii teistsugused. Dramaturgilisi otsuseid lihtsalt tuleb vastu võtta.

Te olete ka oma lavastustele teksti ise kirjutanud. Miks see on teile nii oluline?
Jah, olen küll. Ma olen sageli näitekirjanikes natuke pettunud. (Naerab.) Enamasti siis sellepärast. Niimoodi on muidugi suhteliselt kurnav töötada. Kui ma „Kullervo” materjali välja valisin, oli mu süda rahul – nüüd pole mul endal vaja midagi kirjutada, saab rahulikult Kivi näitemängu tegema hakata.

Ja ainult lavastamisele keskenduda?
Jah, saab hakata tegema „õdusat suvetükki”. (Naerab.) Lavastades peab mul olema tunne, et see lavastus on täielikult minu oma. Kui ma lavastan kellegi teise materjali, siis pean saama selle teisega ka materjali teemadel vestelda. Praegusel juhul siis Aleksis Kiviga … „Miks sa just niimoodi kirjutad? Miks on need tegelased just siin?” Aga seda vestlust pole mul ju võimalik läbi viia. See on väga kurnav tunne. Minu lavastused ei kuulu ju ainuüksi mulle, vaid kogu trupile, kellega töötan: näitlejad, valguskunstnik jne. Võin ju kodus välja mõelda, et Kullervo tegelaskuju on selline ja Kalervo selline, aga proovi tulles näen hoopis teisi inimesi, näen indiviide. Siis peab lavastus sündima nendest indiviididest lähtuvalt. Minu ülesanne on süüdata need näitlejad heleda leegiga põlema, aga põlemismaterjal peab olema nende enda oma. Ma ei usu sellesse, et suudan inimesi muuta. Loomulikult tuleb näitlejad nende mugavustsoonist välja viia, aga materjal tööks peab tulema siiski näitlejailt.

Olete teinud ka ühe filmi, ja mitte lihtsalt filmi, vaid sellise, mis põhineb Juha Vuorineni „Joomahullu päevaraamatul” („Juoppohullun päiväkirja”), soomlaste kultusromaanil. Kuidas on linateosel läinud?
Väga hästi, film kogus 140 000 vaatajat. Ühe tundmatu debüteerija filmi kohta on seda väga palju. See oli erakordselt huvitav eksperiment. Võtsin seda asja nii, et ma ei tea filmitegemisest midagi, ma ei oska selles suunas üldse mõelda, aga mind ümbritsevad filmiala tipp-professionaalid. Usaldan operaatorit, monteerijat ja kõiki, kes seda tööd hästi mõistavad – niisiis, ma pole üksi.
Võtsite oma noorust ja filmialast kogenematust mitte kui viga, vaid kui eelist?
Jah, näiteks mängimise esteetika osas otsustasin, et ma ei mõtle sellele, kuidas oleks õige filmis mängida. Võtsin asja samamoodi kui teatrilaval – esmatähtis oli välja mõelda, kuidas ma tahan, et see või teine stseen välja näeb, ning siis arutasin asja operaatoriga. Samuti valgustaja ja kunstnikuga. Siis hakkasin näitlejatega tegelema. Arvan, et see toimis.

Mida te sellest filmitegemise kogemusest õppisite?
Üks asi, mis ei ole üldse seotud kunstiga, aga millest õppisin, on vahe, kuidas inimesed töötavad teatris ja kuidas filmis. Filmis tehakse kõike kohe. Kui ma midagi palun, siis tehakse see kohe ära. Ei küsita, ei arutata, kas see on hea või halb idee. Ollakse väga täpsed.

Kas ennekõike on selle põhjuseks aeg ja raha?
Muidugi. Meie film maksis poolteist miljonit eurot. Amatööri kohta on see väga suur raha. (Naerab.) Ma ei taha sellega öelda, et teatris kehtiksid mingid lasteaia reeglid, aga see täpsus tekitas tunde, et üksteise tööd hinnatakse.

Mida vastate neile soome teatriasjatundjatele, kes ütlevad, et soome teatris on alanud Lauri Maijala valitsemisaeg?
Olin hiljuti paar päeva Moskvas ja vahepeal jõudis kriitik Maria Säkö (vabakutseline teatrikriitik, kirjutab enamasti ajalehele Helsingin Sanomat) kirjutada Q-teatri lavastusele „Kaspar Hauser” arvustuse. Tema artiklis seisab, et see lavastus alustas soome teatris revolutsiooni … Ja mina sellega seotud ei olnud. (Naerab.) Nii et ma pean neile ekspertidele kahjuks eitavalt vastama.
Tõsisemalt rääkides: muidugi on mulle antud viimasel ajal palju ruumi. Aga nagu me kõik mõistame, on tegemist lihtsalt spekulatsioonidega ja pole võimalik öelda, mis on õige, mis vale. Püüan teha oma tööd nii hästi, kui oskan, ja kui see kellelegi meeldib, on väga tore. Seejuures ei ole võimalik, et mina või ükski teine lavastaja või teater saaks kusagil täielikult domineerida. Mõte, et meil peab olema üks või kaks meest – ja just nimelt meesterahvast! – soome teatrit valitsemas, on väga halb. Teatrist ei tohi üldse niimoodi mõelda, sest tegemist on kunsti, mitte võistlusega. Kahjuks on seda endalgi aeg-ajalt raske meeles pidada. Kriitika on mind mõnikord väga kiitnud, aga ikkagi võib juhtuda, et lähen teiste lavastuste kohta head arvustust lugedes armukadedaks. Ja ma ei saa aru, miks see nii on … Aga ma tunnistan täielikult, et see ei ole õige, nii lihtsalt ei tohi olla!

Millised on teie järgmised tööd?
Mul on mõned tööd KOM-teatris ja ka mujal. Arusaadavalt ei taha ma nendest väga rääkida. Otsustasime KOM-teatris kohe alguses: on teatri tervise huvides, et mina ei ole ainus lavastaja. Ma vihkan teatri-intseste. Sellele vaatamata olen viimased neli aastat teinud väga palju tööd, näiteks eelmisel aastal oli mul neli esietendust, millest kahe teksti kirjutasin ise. Siis veel äsja eetrisse jõudnud  kahetunnine raadiokuuldemäng (Okko Leo „The Everlast”). See on päris suur hulk tööd, nii et praegu on hetk, kus tuleb endale oma võimetest aru anda. Kogu aeg ei saa tagurpidi saltosid visata.

*Vt Ott Karulin, Mis sul seal kodus on? – Sirp 27. X 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht