Klounid täidavad täitmatu valimislubaduse

Nagu selgub teatri NO99 lavastusest „El Dorado. Klounide hävitusretk“, jagub rikkust kõigile.

SIRAM

Teatri NO99 „El Dorado. Klounide hävitusretk“, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper, liikumisjuht Jüri Nael, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, dramaturg Laur Kaunissaare. Mängivad Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja ja Jörgen Liik. Esietendus 22. XII 2015 teatrisaalis.

Marika Vaariku osatäitmise puhul ei teki kordagi liigse teatraalsuse tunnet.

Marika Vaariku osatäitmise puhul ei teki kordagi liigse teatraalsuse tunnet.

Tiit Ojasoo

„El Dorado. Klounide hävitusretk“ on lavastus, mille puhul tuleb asuda arutlema, mis õigupoolest on narratiiv, jutustus, lugu, süžee (või kuidas tahes seda nimetada) ehk mingit sorti sündmuste käik, millel on algus, keskpaik ja lõpp ning mida saab väljendada tekstina. Mingil juhul ei saa väita, et selles lavastuses pole lugu. Vale on ka öelda, et seda ei saa väljendada tekstina, sest tekst ongi inimesel kõige väljendamise abivahend, lihtsalt kõnealuse loo saab täpsemalt edasi anda liikumise ja visuaaliga.

Tekstina võiks seda kõike kirjeldada umbes sedamoodi, nagu muuseumikartoteegis kirjeldatakse maale. Näiteks: pildil on ajastu kostüümis naiskodaniku portree, tagaplaanil on näha mägist maastikku. See on siis „Mona Lisa“ kirjeldus. Ilmselgelt ei anna see edasi teose tegelikku sisu ega mõju. Sama lugu on „El Doradoga“. Kui kirjeldada kogu lavategevust, oleks tulemuseks mõttetu sonimine. Kui aga panna sõnadesse loo sisu, poleks sellel enam lavastusega palju pistmist, pigem oleks see filosoofiline essee või poeem.

Ometi on lavastuse aluseks raamat, Abel Posse romaan „Daimon“. Ma pole seda raamatut lugenud, kuid oletan, et sealt on lavale jõudnud just nimelt selle sisu ja mõte, ilma et oleks süžeed karguna kasutatud. Ehk ka mõni lausekatke. Rääkimist on laval üldiselt vähe, ent mõned fraasid siiski poetatakse, osalt mingis arusaamatus keeles. Midagi sellesarnast kasutatakse mõnikord multifilmides: justkui räägitakse, aga ei tea, mis keeles, info edastatakse tegelikult intonatsiooni abil.

Sisuks on inimeksistents. Täpsemalt, selle sotsiaalsed aspektid: hierarhiad ja toiduahelad, võitlus ja kaotused, ahnus, saavutus- ja kuulumisvajadus. Seda ebakorrektset loetelu võib veel pikalt jätkata. Ühesõnaga, kõik see, mis jääb meist järele, kui jätta kõrvale isiklikud aspektid: hing, armastus, isikupära, vaimsed püüdlused. Inimühiskond kui kari, kus vaatamata ilusatele sõnadele, millega väidetakse vastupidist, juhivad tegelikult kõike instinktid.

Kõik see meenutab kahtlaselt palju liberaalset turumajanduslikku ühiskonda, kus igaühel on õigus ja lausa kohustus olla edukas ja omada aina rohkem, seejuures on jäetud inimesele ka vabadus olla paadialune ja kusagil rentslis nälga kärvata. Mis teha, konkurents. Iga kloun lükkab oma käru või veeretab oma madratsit ikka suurema rikkuse poole, paraku käib tee jalge all ringi ega jõuta kuhugi. Edukamad demonstreerivad heldust ja annavad vaestele õuna või porgandi, kuid tasuta lõunaid pole olemas ning pärast nõutakse neilt selle kõige hind kümnekordselt sisse. Vaesed aga loodavad, et saavad rikastele meeldides ka ise rikkaks, ning lasevad porgandi omale kas või anus’esse toppida.

Justkui toimiks ka demokraatia: esialgu tunduvad kõik oma risti kandes võrdsed, aeg-ajalt istutakse isegi ühe laua taha kokku. Tegelikult on ikkagi üks suur boss, kes jagab ülejäänuile võrdsust täpselt niipalju, kui see on talle endale kasulik. Selles mõttes ei erinegi Marika Vaariku seekordne roll Savisaare omast nii väga.

Miks just klounid? Kloun on tegelane, kes naeruvääristab kõike inimlikku. Kuna ta on aga maskeeritud ebainimlikuks, ei tule inimestel mõttesse temaga samastuda, ei teki sellist rumalat tunnet, nagu naeraks iseenda üle. Etendus algab peaklouni surnust ülestõusmisega, mis tekitab omakorda võõritus­efekti: jutt ei käikski justkui meist, vaid mingist teisest dimensioonist. Esiotsa näibki laval sündiv tegevus täiesti kohatu, kui mõelda meile tuntud maailma parameetrites. Mida edasi, seda tuttavlikumaks kogu see trall läheb. Lõpuakord kullasajuga paistab juba täiesti realistlik, umbes nagu Eurovisioni lauluvõistluse võit või kunagise peaministri lubaduse jõuda viie rikkama riigi sekka täitumine.

Sattusin etendusele, mille juhatas sisse teatri dramaturgi Eero Epneri kasutusjuhend, kuidas seda lavastust peab vaatama. Instruktsioonid olid umbes sellised: see ei ole tavaline teatrietendus, pigem performance, mida peab vaatama kui visuaalset kujundit. Samalaadne hoiatus ripub ka teatri NO99 kodulehel Tarmo Jüristolt: „ … vaatama minnes jäta Ibseni- ja Tšehhovi-ootused koju.“

Performance tähendab eri kultuuriruumides erisuguseid asju. Ameerikas on see igasugune etendus, alates postitantsust ja lõpetades „La traviata’ga“. Meil siin tähistab see sõna kujutava kunsti ühte žanri, tegevuskunsti, sellist kunstivormi, kus sõnum antakse edasi ja kujund luuakse inimtegevuse kaudu. Umbes samamoodi saadakse sellest aru ka Põhjamaadel ja Saksamaal.

Kui teatris on inimtegevuseks näitlemine, kellegi rolli sisseelamine ja selle kehastamine, siis performance’is kehastab lavalolija iseennast. See ei tähenda, et tegu peaks olema tingimata millegi autobiograafilisega, teema on kindlasti laiem, kuid selle edasiandmiseks ei kehastu esitaja kellekski teiseks, vaid asetab iseenda kui katsejänese käsitletavasse situatsiooni. Piltlikult öeldes: kui teatris on laval papist nuga, siis performance’is kasutatakse rauast nuga, aga kui ei julge seda teha, võta noa asemel mullipuhuja. Ei näidelda ohtu, vaid võetakse ette just nii suur oht, kui taluda suudetakse. Samamoodi on ka kõigi teiste emotsioonide ja aistingutega.

Performance’is on üldjuhul esitaja ka autor ehk lavastaja ja näitleja oleks justkui ühes isikus (kuigi vahel kasutatakse ka statiste ja assistente). Teatris jääb lavastaja enamasti lava taha ja paneb näitlejad tegema seda, mida tema tahab, mitte niivõrd seda, mida näitlejad ise tahavad.

Need on performance’i ja teatrilavastuse peamised olemuslikud erinevused. Ei maksa aga unustada, et praeguseks on žanripiirid hajunud ning esineb päris palju igasuguseid vahepealseid vorme, kus on segunenud teater, kunst, tants, muusika, tsirkus, uus meedia ja mine tea, mis kõik veel. „El Dorado“ on üks sellistest žanriülestest lavastusest.

Ene-Liis Semper on teatavasti kujutava kunsti taustaga, performance pole talle kaugeltki võõras. On ta ju omal ajal osalenud Rühm T performance’ites ning teinud kõvasti ka enda omi, nii üksi kui ka koos teiste kunstnikega. Seega on täiesti loomulik, et tema lavastusest leiame vähem lugu ja rohkem visuaalset kujundit genereerivat tegevust.

Tegutsedes praegu aga siiski teatris – kui eksperimentaalne NO99 ka ei oleks, on see siiski teater –, ei tule ta ise lavale seda kõige tegema, nagu kunstnik teeks, vaid kasutab näitlejaid. Siit tekibki žanripiiridega harjunud vaataja silmis vastuolu, mille eest ju teda tegelikult ka hoiatati. On näitlejad, aga aru ei saa, mida nad seal teevad, sest näidendit ei ole. Selle asemel on midagi arusaamatut, mida teadjad teavad nimetada performance’iks.

Kunstitaustaga vaatajale võib siin jällegi tunduda olevat liiga palju näidendit ja näitlemist, sest lavalolijad esitavad siiski kellegi teise visiooni, mitte enda oma. Mõne koha peal on see hea, parem, kui kunstiperfokates. Näiteks seal, kus on tekst või tehniliselt keerukamad kehalised etteasted – need tulevad näitlejatel kindlasti paremini välja kui kunstnikel, kes on neis asjus amatöörid. Emotsioonide edasiandmine mõjub aga kunstitaustaga vaatajale liiga teatraalselt. Üks on aga kindel: Marika Vaarik on õudselt hea, ükskõik, kas ta kehastab siis parajasti eradetektiivi, Savisaart või surnud klouni. Tema puhul ei teki seda liigse teatraalsuse tunnet kordagi. Selle järgi vist tunnebki ära väga hea näitleja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht