Klouni kõrval

Arne Merilai

Kas lask oli täpne ja poolitas õuna või kaldus nool põõsasse ning potsatas kogemata kallisse kodujänesesse? „Lärmab ja veiderdab”: Osvald – Raivo Adlas, Alma – Herta Elviste.

Lavastavad varjaagid (Mati Unt, Hendrik Toompere jr, Ingomar Vihmar, Mart Koldits, Eva Klemets, Aljona Anohhina, Ingo Normet…) on aina utsitanud vankuvat Vanemuise lotja, innustades prepostmodernse hansalinna ehk ennemuistse Jurjevi alatasa loiduvat sõitu. Kuipalju üks vapper kipper Ain Mäeots siis omal jõul jaksab? Jõulukuiselt pungil täis lootsiku tekilt proovis oma teatraalset ambu elik kunstilist kütisilma sedapuhku ka Roman Baskin. Kas lask oli täpne ja poolitas õuna või kaldus nool põõsasse ning potsatas kogemata kallisse kodujänesesse?

Vastust ei ole lihtne anda, kuivõrd palju sõltub „iga teise taksojuhi” maitse-eelistusest.  Kes talub hüsteerilist ekshibitsionismi ehk hinge pahupidi pööratud labakinnast, kes mitte; kes igavleb ülekasvanuna, kes jääb omasüüliselt alaealiseks, s.t mõistmatuks. Ei tea, mida peaosalised Aivar Tommingas, Helena Merzin ja Raivo Adlas ise vastaksid: kas hakkas süda rütmiliselt hüppama, kiskus koguni arütmiaks või vajus ometi letargiasse tagasi? Berserk Bergmani ideestik on kahtlemata terav, segapudrus oksüümoron: ühtaegu nii haletsus- kui jälestusväärne, kosmiline ja koomiline, perversselt sakraalne ning näruselt õilis, nartsissistlikult masendav või hääkodanlikult psühho-revolutsiooniline. Kõik see muserdab vaimu ja närib keha justkui süüfilis, ometi triviaalselt per aspera ad astra ehk sümbolistlikule ülendusele küünitades. Lammutav, analüütiline diskurss, mitte prima facie lunastav – ohtlik ja väljakutsuv. Rahutu ja häiriv dramaturgia, mis vaevalt mõeldud mugavaks „esteetiliseks nautimiseks”, pigem järelemõtlevaks eneseanalüüsiks, sadistlike ärrituste tagantjärele lõimimiseks. Kõva, intrigeeriv pähkel, eriliselt advendi-kohatu hambapurustaja.

Esietendus jättis paraku tugeva mulje, et lavastusega on valitud lärmava mäsu asemel suhteliselt summutav lahendus. Või tuleb selle taga näha viidet loova energia pärssimise tragismile, sotsiaalsete ja keemiliste antidepressantide võidule? Nõnda ka – kas mitte teadlikult? – vähe valusat veiderdamist, kuivõrd naeruturtsatusi enne teist vaatust suurt ei lahvatanud. Vähem epateeriti, kuivõrd pigem jutustati ühe (kahe-kolme) sotsiopaadi enam-vähem siidikinnastes vaigistamise lugu. Žanr – narratiiv, draama, komöödia, tragikomöödia, tragöödia, filmimugandus? – ja tundeline noodivõti jäi justkui kaua kätte andmata.

Avastseen(id) närvikliiniku kõledas palatis (psühhiaater Ao Peebu osalusel) oli(d) paljulubav(ad), kuigi järgneva etteaimamise (ja mõneti ka hilisema meenutamise) suhtes sama tõrksad nagu insener Carli iseloomgi. Mida edasi, seda enam publik kohmetus selgema kontakti ootuses. Mis sest kõigest välja tuleb, kas ekstremism plahvatab, kui kaugele läheb onanisti – peamiselt küll deklaratiivne – ülbus ja alandus, loomingu ja vabaduse sildi taha pugenud egomaniakaalsus? Pikavõitu jätkustseenide ehk pesutriikimise toomine kinnise eesriide ette kitsal lavaribal ei teeninud teps mitte kompositsiooni sisemist avanemist, vaid hajutas kulmineeruvat pingevälja. Kuigi õhk oli vahepeal isegi sädelahenduse piiril, kui Carl kohtas öises fantaasias oma pahelist androgüünset anima’t ehk alasti seksuaalvarju, kel must meestepintsak üll ja võrgutavad siidsukad all (kloun/koristaja Marju Männik). Vastandina heledale päevaõele (Kais Adlas). Biseksuaalne enesekaemus tarretas nii lava kui saali – intellektuaalse komöödia kõrgpunkt, mis sinnapaika kahjuks ka lesestus. Valgete ja mustade malendite (õigemini vahest elundite), haldja ja deemoni, + ja – lõputu ümbertõstmine ehk Freudi-järgne jungiaanlik psühhoanalüüs on kahtlemata Bergmani lähtepunkte.

Teine vaatus oli ent kompenseerivalt energeetilisem ja teguderohkem: elava häälega tummfilmi lootusrikas esitlus alamkolka külas, kus tegijate pankrotipime õhin (agara tehniku Hannes Kaljujärve toel) pisut isegi nakatas tukkuvat koomilist külakodanlust (Herta Elviste, Tiina Tikk, Tiit Lilleorg, Virve Meerits, Ants Ander, Milvi Koppel, Enn Lillemets jt). Loomulikult jõuti ka eeldatava sümboolikani: uus tehnoloogia ajas nõrgad juhtmed lühisesse ja algelised korgid plahvatasid. Et võiks koos autoriga tähendusrikkas spliinis tõdeda: mis avangardi saab teha, kui lähedased esindavad külma realismiprintsiipi (võõrasema Külliki Saldre, poolõde Marika Barabanštšikova, kaashullu Osvaldi, joodikust teoloogi ja peeruvabaduse seltsi asutaja kurttumm naine Helle Sass). Kui keskkond on osavõtmatu nagu mööbel ning geeniused ise samuti lapsikud või väetid. Siiski püüdlevad (seks)revolutsioonilised uuendajad kangelaslikult või enesesarkastiliselt edasi nagu itsitamisväärsed Rühkad kunagi, kuigi heroismi mõõtesammas aina langeb, ähvardades läheneda tühistavale nullile. Või isegi miinusesse kukkuda, vana head romantilist loojamüüti parodeerides. Võrdlevajalooline antikliimaks: Schubert (XIX saj) – Carl (XX saj I pool) – Bergman (XX saj II pool) – Baskin (XXI saj)… Tuleb katsuda tõusta ka tuju langedes etc.

Etenduse naelaks kujunes kahtlemata kino untsuminek ja osav taastamine teatrina – see mäng vääris oma küünlaid. Ühtlasi tuli hästi ilmsiks meediumide kontrast. Kui kinoekraan lasi jälgida „surmapiinades” Schuberti (Aivar Tommingas) naljakaid tummfilmigrimasse kogu  detailirikkuses (mida saalile nutikalt näidati lina tagaküljelt, nagu kõlas ka pahupidi hingepalve haiglastseenis), siis „improviseeritud” teater teatris hävitas suure plaani. Millest on alati osaliselt kahju, sest ekraanil võimendatud tegevus on sageli lummavam kui lavareaalsus ise (vrd NO99 „Stalker”, Von Krahli „Võluflööt”, Mart Kolditsa „Proffet” ja nõnda edasi). Mis mõjus aga omakorda tahtmatult sümboolsena: on selge, et filmi nihutamisega lava peale kaasnevad mured, mille semiootiliseks üldnimeks on „tõlkes kaduma läinud”. Tavalava kaotab filmi vaheldusrikka fookuse, nii ruumi- kui aegluubi või kiirenduse, nõuab üldistavamat tempot ja tegevusühtsust, suuremat sisustatust ning tour de force’i. Seetõttu mõjub ergastavalt ehk tänapäevaselt, kui mõlema kunstiliigi visuaaliat aeg-ajalt kokku liidetakse, sest ilma kipub sageli juba igavaks. Meeliskledes turgatas mul pähe „päästev” nägemus: mis saanuks, kui (vähemalt) esimese vaatuse pildid olnuks musta pimendusega pidevalt läbi lõigatud? Kas oleks filmis peituv eksistentsiaalne Nichts, heideggerlik-derridalik diferents ise, teatrikunstiga põimudes tootnud veel seniolematu elamuse? Aga olgu pääle: ma ei ole Mart Koldits ega Roman Baskin, vaid lihtsalt kergesti fantaseeriv, aktiivse ajutööga harjunud kaasa- ja edasimõtleja.

Arvatavasti tõukus mu finaalne visioon otse kavavihikust, Ingmar Bergmani enda „Laterna magica” tsitaadist: „Film kui uni, film kui muusika. Ükski kunstiliik ei lähe nagu film meie argiteadvusest mööda, tungides otse meie tunnetesse, sügavale hinge hämaratesse soppidesse. Väike viga meie nägemisnärvis, šokiefekt: kakskümmend neli valgustatud ruutu sekundis, nende vahel pimedus, nägemisnärv seda pimedust ei registreeri. Kui ma montaažilaua taga filmilinti ruut ruudu järel edasi kerin, adun ma ikka veel lapsepõlve meeliülendavat nõidustunnet: kamorka pimeduses keerasin ma aeglaselt ette ühe ruudu teise järel, nägin peaaegu nähtamatuid muutusi, kerisin kiiremini: kõik liikus.” Sestap tekkis isu ekstsentrilise filmionu läbikukkumist ehk teatrisse tagasikukkumist ühtaegu rohkem ka tulevase edasikukkumisega pühitseda – sügavamalt kummardades ehk veelgi kauem aplodeerides. Kuivõrd lavastus pühendab end siiralt „Suure Meistri” mälestusele. Siis tuleb tões ja vaimus selle poole aina püüelda.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming