Klaasist tõed ja verine õigus

Katariina Undi lavastuses ei jäeta vaatajale ühtki õlekõrt, üksteise ribadeks rebinud tegelased kaovad keldrisaali hämarusse sama õnnetult, kui sinna ilmusid.

MEELIS OIDSALU

VAT-teatri „Klaasist loomaaed“, autor Tennessee Williams, tõlkija Jaak Rähesoo, lavastaja Katariina Unt, kunstnik Pille Jänes, lavastusdramaturg Siret Paju. Mängivad Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets ja Risto Vaidla. Esietendus 28. X 2015 rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Reeglina on „Klaasist loomaaia“ peategelasena käsitletud sündmusi meenutava noore poeedi Tomi lombakat õde Laurat (Ester Kuntu),  kuid VAT-teatri lavastuses tõuseb jõuliselt esile ema Amanda (Katariina Unt).

Reeglina on „Klaasist loomaaia“ peategelasena käsitletud sündmusi meenutava noore poeedi Tomi lombakat õde Laurat (Ester Kuntu), kuid VAT-teatri lavastuses tõuseb jõuliselt esile ema Amanda (Katariina Unt).

Siim Vahur

Tennessee Williams on kirjutanud oma läbimurdenäidendis omaenese pere elust. Tõsi, Laura (Ester Kuntu) prototüübil, Williamsi skisofreenikust õel Rose’il käisid käbarad küll märksa kehvemini. Talle tehti ebaõnnestunud lobotoomia ning kirjanik tegi elu lõpuni kõik endast oleneva, et sandistatud õde pälviks parima võimaliku hoolitsuse. Williamsi isa küll kunagi kodust lõplikult jalga ei lasknud, nagu seda tegi Amanda (Katariina Unt) mees, ent ka temal oli komme põgeneda pikkadele tööreisidele ja joomatuuridele.

Selle õnnetu perekonna liikmete karaktereid käivitav motiiv on põgenemisvajadus. Iga pereliige on lõksus ja igaühel on sellest pääsemiseks oma viis: Tomil alkohol ja hooramine, õel klaasist loomade kollektsioon ja isast maha jäänud heliplaadid, emal deliirne mälestuste heietamine ja kosjasobitamine. Näidendi neljandas stseenis (Williams lisas selle näidendisse ühe nõustaja nõudmisel, et masendavasse teksti vähegi koomilist kergendust tuua) kiidab purjus Tom (Karl Laumets) Laurale mustkunstnikku, kes suletud kirstust imekombel vehkat teeb. Tomil on kindel kavatsus isa eeskuju järgida ning oma tänitava ema ja end eraklusse mõistnud õe juurest jalga lasta. Side Lauraga on ainus, mis hoiab teda veel selle veidra pere juures. Nagu Tomile polnud öised laaberdamised võõrad ka Williamsile endale. Kirjavahetuses on näitekirjanik pihtinud, et elas topeltelu: päevavalges oli ta intellektuaal ja humanitaar, kes suhtles John Dewey kaliibriga tegelastega, aga hämaruse saabudes muutus homoseksuaalseks seiklejaks.

VAT-teatri lavastus paistab silma ema Amanda tõusmisega peaosaliseks. Reeglina on „Klaasist loomaaia“ peategelasena käsitletud sündmusi meenutava noore poeedi Tomi lombakat õde Laurat. Katariina Unt mängib tema käe all lavakoolis õppivad noored üle, mis annab teatrisõbrale järjekordse võimaluse Undi jõulist kompromissitut esitust nautida, ent ei ole pedagoogilises mõttes just suuremeelne valik.

Ester Kuntu ja eriti Karl Laumets suudavad end sellegipoolest õpetaja varjust välja mängida. On näha, et näitlejatudengid on rolli palju panustanud. Kuntu on valinud sümpaatse, ent veidi maneerliku (kohati läheb Forrest Gumpiks kätte ära) võtme Laura sotsiaalse puude kujutamiseks. Kuntu Laural tundub peale lombakuse olevat ka kerge vaimne puue, mis õigustab tema argust ja teistest eemalehoidmist ehk rohkem kui peaks. Loodetav kosilane Jimmy (Risto Vaidla) teeb südika, aga lootusetu katse kunagist koolikaaslast ellu raputada, kuid sellel pole muud tagajärge peale klaasist ükssarviku purunemise. Sarvest vabanenud hobune jääb aga endiselt Laura riiulile, sümboliseerima Laura enese soovi oma „sarvest“ ehk puudest vabaneda.

Karl Laumetsa Tom on oma emale vääriliselt kirglik vastane. Tomi ja Amanda konfliktide käigus, kus kumbki oma õigust olla õnnelik verejanuliselt kaitseb, vallandub ehmatav primitiivne toorus. Lavastaja kirjutab teatri kodulehel samasuguse julma aususega, kuidas nad lastena oma voodihaige ema surma ootasid: „Me istusime seal pargis ja ootasime ema surma. Oli kõhe. Sureks ta, oli me mõte. Siis SEE lõpeks. Me lihtsalt tahtsime, et SEE lõpeks. Et SEE ükskord ometi lõpeks. Ükskõik, mis hinnaga. Ema elab. Mu õde ei ole minu ega emaga suhelnud nüüdseks juba seitse, kaheksa aastat? Ei tea enam. Ja ma ei jõua ära imestada, mis radu pidi õpib inimene armastama …“

Williamsi enda märkuste kohaselt oli „Klaasist loomaaed“ esimene katse viljeleda abstraktset realismi. Meid pannakse olukorda, kus Tom, kes teeb jutustajana näidendi alguses sissejuhatuse, esitleb oma mälestusi kunstilises võtmes. Williamsi taotlus oli esitada välja­kutse ekspressionistlikule subjektiivsusele, näitlikustada olukord, kus kirjaniku subjektiivsus ja kunstilised võtted sündmuste meenutamisel ei saa laval võimu aususe ja tõetaotluse üle. Kriitika on sellise pretensioonika võtte põhjendatuse küsimuse alla seadnud, aga kunstiliselt on säärase esitusolukorra kujutamine laval huvitav väljakutse ka lavastuskunstnikule. Pille Jänese lavakujunduse tinglikkus ning lavaruumi hämarus, millest mälupildid välja valgustatakse, jätab mulje, et tegevuspaigaks on Tomi mälusopid.

Näidend jätab võimaluse lõpetada lootusrikka noodiga. Katariina Undi lavastuses ei jäeta vaatajale ühtki õlekõrt, üksteise ribadeks rebinud tegelased kaovad VAT-teatri keldrisaali hämarusse sama õnnetult, kui sinna ilmusid. Selles plaanis on Katariina Undi lavastus truu Williamsi realistlikule kreedole, mille kohaselt esteetika peab olema tõetunde süvendamise teenistuses, ükskõik kui habras või verine tegelikkus ka poleks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar