Kirvega sardiinijahil

Kairi Prints

Teatri NO99 kodulehel tõdetakse õigustatult, et „Võtame uuesti!” on sama mitmekihiline nagu kirve manuaal.          Teatri NO 99 „Võtame uuesti!”, autor Michael Frayn, tõlkijad Jaak Rähesoo ja Ann Must, lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Sergo Vares, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Tiina Tauraite (Von Krahli teater), Eva Klemets, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep ja Rasmus Kaljujärv. Esietendus 4. XII teatris NO 99.          Istudes „Võtame uuesti!” esietendusel saali esireas,  pidi kogu aeg jalgu koomale tõmbama, et need raskele kardinale jalgu ei jääks. Jah, teatris NO99 on lavakardin! Uhke ja punane, kollaste narmastega. Jätsin eeltöö tegemata: nii ei teadnud üldse, mida oodata. Kui mingit teatrit enam-vähem usaldad, võib nii teha küll. Elult ma ju ei küsi, mida ta mulle kohe pakkuma hakkab, ei taha teatrilt ka küsida. Naiivses usus, et ikka pilpa peal edasi hoitakse.       

Seda ma teadsin, et Tiina Tauraite lavastuses mängib, ja juba see oli üks oluline faktor, miks tahtsin seda kindlalt vaatama minna (NO99 näitlejad on ise ka muidugi alati olulised faktorid).  Aga ei teadnud ma seda, kui oluline roll on lavastuses sardiinidel, kes jagasid avastseenis Tauraitega lavaruumi. Oleks keegi neid kalu varem maininud, oleks kõik meelde tulnud, ja kes teab, mis ootustega oleks siis teatrisse läinud. Nimelt avastasin, et see ju puha tuttav lugu. Käisin lapsena Pärnu Endlas „Lavalisi segadusi” vaatamas, Priit Pedajase lavastuses. Hiljem on seda lavastatud veel Eesti Draamateatris ja Vene teatris (esimeses taas Pedajas,  teises Peterburi lavastaja Aleksandr Issakov) ning nüüd siis teise pealkirja all teatris NO99. 

Mul on sellest Endlas nähtud etendusest päris elavad mälestused. Seejuures ma ei mäletanud, et mul on mälestused – äratundmised tekkisid etendusega sünkroonis, mitte etteütleval moel – nii et ei teagi, kas mälestused olid või tulid (tagasi). Igatahes praegu on elavalt meeles Katrin Nielseni ja Aare Laanemetsa säravad rollid. Juta Tints meeldis mulle  ka lapsena hirmsasti, kuigi praegu ei suuda tema nägu üldse meenutada. Mäletan veel, et oli jube naljakas, ja olin ema peale pahane, et talle tundus tobe. Mingit asjalikumat analüüsi mul tollest etendusest tagantjärele kirja panna pole. Aga ega ma ilmselt ei unistanudki siis veel sellest, et kui suureks saan, hakkan teatrikriitikat kirjutama.         

NO99 kodulehel tõdetakse, et „Võtame uuesti!” on sama mitmekihiline nagu kirve manuaal. Nojah, mis seal kirve manuaalis kirjas võiks olla – à la „Võta vahend pihku, tõsta  pea kohale ja viruta vastu puud”. Umbes sama konkreetne on ka „Võtame uuesti!” sisu ja sõnum. Ometi võtab mõni mees kirve ja lööb selle hoopis teisele mehele pähe. Mõni hoiab kirvest padja all. Ning mõni paneb kirve hoopis klaasi alla ja riputab kunstinäitusel seinale. See, kui sihtotstarbeline on mingi asi ja kui sihtotstarbeliselt seda kasutatakse, pole ju sünkroonis.       

Nii et NO99 võib meile õpetada küll, mida nende uue kirvega teha, aga igaüks teeb ikka, mida tahab. Ühed ütlevad, et NO99 tahab oma publikut laiendada; teised ütlevad, et nad on lolliks läinud; kolmandad, et see lavastus on mingi hull statement; neljandad, et tehakse lihtsalt trenni. Aga kui mitte keskenduda sellele,  MIKS NO-teater kirve manuaali valmis tegi, vaid hoopis sellele, KUIDAS ta selle tegi, siis minu arust küll ju hästi tehtud. Midagi sellist: „Võta sisse sobiv poos: jalad harki, puusad ette, õlad taha, kummarda sirge seljaga, haara vahend elegantse liigutusega paremasse kätte. Tõustes lisa vahendi ümber sujuvalt vasak käsi … jne jne”. Ma loeksin küll selliseid manuaale ja vaatan sellist teatrit ka hea meelega. Ometi on arvustust sellele lavastusele kirjutada  sama raske nagu kirve manuaalile. Asi töötas – puud said lõhutud. Kirve tõstenurk oli nii täpselt välja arvutatud, et töö läks ludinal … oi, aga siit ju tulebki välja oluline. Manuaale kirjutab keegi, kes oskab seda eset kasutada. Aga nüüd peab ta selle oskuse põhjalikult üle vaatama ja kõik oma liigutused täpselt kirja panema. Eks me teame ju, et NO99 näitlejad oskavad näidelda. Aga nüüd pidid nad oma oskused üle vaatama: teadlikult tehnikat viimistlema,  ennast sihtotstarbeliselt ja tulemuslikult tööle panema.         

Ojasoo ja Semper ei saanud selle lavastuse proovide ajal ilmselt samuti saali tagareas istuda ja võileiba süüa. Sellise tempo ja rütmiga lavastus nõuab lavastajalt ülimat tähelepanu. Kõik peab olema täpselt paigas: kui midagi valesti läheb, on kogu lugu sassis. Asi on veel  keerulisem: jama on siis, kui valestiminemine valesti läheb. Lavastuses räägitakse ju äpardustest, mis võivad ühe situatsioonikomöödia etendamise käigus juhtuda. Ja siin ei ole nii, et kui äpardus äpardub, siis äpardust polnudki. Ei tea, kuidas hiljem on läinud, aga esietendusel ei paistnud ükski äpardus äparduvat. Hästi põnev oleks muidugi näha, kuidas NO99 näitlejad sellises etenduses kriitilise olukorra lahendaksid. Freejazz’is (mis NO99 „põhistiiliga” ju haakuda  võiks) ei paneks keegi vale nooti tähele (õigemini neid polekski), aga „Võtame uuesti!” on pigem läbikomponeeritud sümfoonia, kus ühe musta noodi tõttu kukuvad kõigil kõrvad peast. Kui kaua „Võtame uuesti!” äparduse puhul kakofoonia kestaks? Etendust vaadates ma vahepeal mõtlesin, et miks ei võiks näiteks saalist keegi kogemata lavale joosta: mis siis juhtuks! Mingi laps näiteks – kui seda teeks täiskasvanu, peaks näitlejate turvalisuse  huvides ilmselt etenduse katkestama. Aga selliseid asju pole ilus mõelda. Ma küll saaks kurjaks, kui keegi sooviks, et mu arvutisse tuleks praegu selline viirus, mis paneks kõik kirjutatud sõnad suvalisse järjekorda – lihtsalt et tal oleks huvitav vaadata, mida ma siis peale hakkan. Hm, ilmselt hakkan teda kirvega taga ajama.   

Aga miks üldse selline mõte etenduse ajal  tuleb? Kuskil kuklas tundsin kogu etenduse aja, kuidas näitlejad on oma rollidest üle. See pole kiitus ega laitus, vaid paratamatus. Õhus hõljus mingi üleolevus. Peale selle, et näitleja on rollist üle, on NO99 Baskini teatrist üle. „Võtame uuesti!” on „Lavalistest segadustest” üle. Publik on etendusest üle. Ometi on nauding näitlejate mängust suur ja see üleolevus päriselt ei häiri. On hea vahelduseks teatris naermas käia, imetledes nappidel  puhkehetkedel näitlejate filigraanset mängu. Aga ikkagi on imelik, kui pärast ei oska isegi ühtegi näitlejatööd esile tuua, sest kõik oli nii paigas. Ma ei oskaks taldrikul lebavatest sardiinidest ka ühtegi esile tuua. Maha kukkudes võdisesid nad kõik omamoodi, aga ei ütleks, et ühe võdin oli nüüd teisest parem. Kõik tegid täpselt seda, mida sardiinidelt oodatakse. NO99 näitlejad tegid täpselt seda, mida headelt näitlejatelt oodatakse. Vabandust,  kui see kedagi riivama peaks, et ma näitlejaid sardiinidega võrdlen, aga tegelikult on see kompliment, sest puhas sihtotstarbelisus on ka väärtus. Ning see, et nii võimekad ja mitmepalgelised näitlejad suudavad mängida nii ühepalgelisi karaktereid, on tase. Kui tuua jälle muusikast paralleel, siis olen kindel, et äsja muusikakooli lõpetanud hakkaja trompetist ei oleks võimeline „Rongisõitu” niimoodi esitama, et laps temaga ilusasti  kaasa saaks laulda. Aga Miles Davis tuleks ja mängiks selle loo ette selgelt ja arusaadavalt, lisamata ühtegi ülearust nooti. 

Aga ikkagi jäi midagi puudu. Võib-olla siis jahisaak. NO99 läks kirvega sardiine püüdma. Natukene suur oli see püügiriist väikeste kalade jaoks. Frayn on muidugi väga osav näitekirjanik, aga žanr ise jääb NO99 trupile kuidagi väikeseks. Siiski oli see mõnus vaheldus. Aga kui Miles Davis on oma „Rongisõiduga” ühele poole saanud, ootaks järgmisena vähemalt „Nature Boy’d”, mitte „Põdra maja”. Eks näis. 

Kokkuvõtteks sobib hästi lavastuse lõputõdemus: 

Kui ümberringi on segadus ja möll, siis pole midagi paremat kui üks hea vanamoodne taldrikutäis sardiine! Siit meenub veel üks asi lapsepõlve teatrikogemusest: kogu etenduse aja oli õudne sardiiniisu. Nendega ju veheldi seal vahetpidamata, teatripuhvetis olid aga ainult mingid koogid! NO99 „Võtame uuesti!” sardiinid nägid õnneks nii jälgid välja, et sai keskenduda muule kui oma isudele.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming