Kirsimahl ja kiletükid

„Ilus on noorelt ...“ lavastajat ja truppi on ka huvitanud, miks käsitletakse noorust nii erilise ja eraldiseisvana.

MADLI PESTI

Vanemuise „Ilus on noorelt …“, lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla, kaaslavastaja ja helikujundaja Kiwa, kunstnik Maarja Meeru. Mängivad Linda Kolde, Marian Heinat, Kärt Tamm­järv, Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen ja Jaanus Tepomees. Esietendus 16. IV Sadamateatris.

„Ilus on noorelt ...“ trupi puhul oli tunda suurt soovi murda läbi jäiga Vanemuise-nimelise lõbusõidulaeva, vähemalt katset toksida selle seina väike mõlk.

„Ilus on noorelt …“ trupi puhul oli tunda suurt soovi murda läbi jäiga Vanemuise-nimelise lõbusõidulaeva, vähemalt katset toksida selle seina väike mõlk.

Maris Savik

Vanemuise noored näitlejad, enamik neist Tiit Ojasoo õpilased, hiilivad tasahilju eri ustest pimedasse Sadamateatrisse. Kamp saab kokku. Pimedas veiklevad taskulambid. Seltskond uurib üksteist ja ümbrust. Vaatavad ruumi üle. Uurivad nad oma sisemust? Ruum vajaks justkui remonti. Laval on madal poodium, laest ripub tapeedipaanidena valge paber ning seina katab õhuke kile. Näha on külmkapp, juhtmeid, kastekann. Sisenenud kamp hakkab uurima ennast ja ruumi. Ruum kui sisemuse metafoor, remonti ja puhastust vajav.

Kohe on selge, et lineaarselt kulgevat narratiivset lugu me ei näe: lavastaja Mehis Pihla on koos näitlejate ja kaaslavastaja-helikunstniku Kiwaga loonud ühiselt performatiivse postdramaatilise kunstiteose.

Esmalt uurib kamp valge paberi paane. Paberile pritsitakse oma käe kujutis. Kaunis efektne. Tegevuskunst teatrilaval. Või võtame Markus Dvinjaninovi ja Linda Kolde suhtestseeni. Linda Markusele (näitlejad kutsuvad üksteist pärisnimedega): „Ma lähen su juurest ära. Võlu jää seest lill välja.“ Markus üritabki jää seest lille välja sulatada. Oma sooja kehaga. Sünnib intensiivne performatiivne akt. Linda pole aga rahul: kas ta sellist ohvrit tahtiski? See kõik on mõttetu? Markus viskab poolsulanud jäätüki maha kildudeks. Linda ei taha seda mõttetut lille. Ta leiab uueks kallimaks Jaanuse (Tepomees).

Jaanus seisab eeslaval ja Linda voolab ümber mehe, keerleb ja pöörleb ilma maha libisemata. Jaanuse armastusmonoloog toob meelde Sarah Kane’i näidendi „Crave“. Ta esitab tartlase versiooni sellest: „Soovin sinuga koos kõik Tartu tänavad läbi käia.” See stseen on lavastuse kulminatsioon. Kasutades performatiivseid füüsilise teatri võtteid, jõuab publikuni tunde intensiivsus. Soov päriselt kõike teise inimesega jagada. Jaanus ja Linda viivad end päriselt viimase piirini. Nad on tõesti väsinud.

Äng on noorelt. Temaatiliselt käsitletakse lavastuses hirme. Trupp on olnud huvitatud oma hetkeolukorrast. Kas ollakse noored või enam mitte? Mehis Pihla on sõnastanud kavalehel sellise vaheala, hirmutava olukorra: „Oli uljus maha lõhkuda kõik, mis varem toimis, aga seda, mis valmima peaks, veel ei ole, ei tea, millal tuleb ja ei tea, milline see olema peaks (aga jube uhke võiks tulla). Tööriistad on olemas, ole vaid hakkaja ja ehita valmis. Ei julge nagu ehitama hakatagi – äkki lõikad sõrme või teed midagi, mida enam hiljem parandada ei saa.“

Lavastajat ja truppi on ka huvitanud, miks käsitletakse noorust nii erilise ja eraldiseisvana. Trupp mõtisklebki, kuidas langetada õigeid otsuseid ning mida tähendab valmis saada. Muidugi, valmis ei saada kunagi ning küsimused ja hirmudki, kuidas mingis vanuses käituda, on varmad tekkima. Siit kumab hirm tuleviku ees. Trupp soovis tundma õppida oma hirme ja neist lahti lasta.

Laval kõneleb Kärt Tammjärv üksinduse hirmust. Jaanika Arum vananemise hirmust. Vilksatab ka surmahirm. Hirm tundmatu ees. Etenduse lõpuosas tuuakse kokku surm ja sünd. Keegi sureb kesk lavapoodiumi. Keegi toob rohelise kastekannu: vesi valgub põrandale. Ootamatult tulid veed ja keegi saab emaks. Kui midagi lõppeb, siis midagi algab? Kogu kamp poodiumil on mattunud kile ja paberi alla ja sekka. Voolab kirsimahl. Nagu veri ja soolikad. Läägest ja imalast lõhnast hakkab paha. Kollane valgus. Tehnitsistlik muusika. Heiastub itaalia kunstniku-lavastaja Romeo Castellucci ja tema õõvastav-maalilised lavapildid. Peagi peseb kõik puhtaks lunastav dušš. Maalilisel pildil lastakse kesta. Vaatamata lunastavale veevoole ei jäänud nähtust puhastatud või kerget tunnet.

Lavastus „Ilus on noorelt …“ pani hoopis mõtlema, miks küll kõigil on nii raske. Raske, ängistav, hirmutav. Nähtut aitab avada kavaleht, kus Mehis Pihla on tänuväärselt esitanud lavastuse loomise lähtekohad (lavastaja mõtisklusi võiksid teatrid kavalehtedele sagedaminigi usaldada). Pihla: „Kui on üks väärtus, mis noorust iseloomustab, siis see on elujanu. Jaatav ja mänguline suhtumine, mis ei võta ühtki asja liiga tõsiselt.“

Selline nooruse käsitlus vastab ehk üldjoontes tõele, kuid lavastusgrupp seda elujanu ja jaatust küll paista ei lase. Kõlama jääb tume äng ja olemise talumatu raskus. Lohutut meeleolu iseloomustab ka rida Paavo Piigi luuletusest kavalehel: „parem on varakult lõpetada tuuleveskitega võitlemine / suurest peast ei ole õnnelikkus võimalik.“

Mis mänge me mängime? Vaadates tekkisid seosed ühe teise tänavu kevadel esietendunud looga, Henrik Kalmeti lavastusega „A Festival Piece“. Mõlemas näeme nüüdisteatri klišeesid: isiklikkus, elektrooniline muusika, enda füüsilise piirini viimine, toiduga mängimine ja lögaga kokku määrimine. Kui Kinoteatri „A Festival Piece“ mõjus täiesti eba­originaalselt, siis sama võib väita „Ilus on noorelt …“ kohta. Ega ma lavastuse sihtgrupp olegi: olen kõike laval nähtut liiga palju kordi kogenud, kuid siin on põhjust tõsta esile kontekst. „Ilus on noorelt …“ trupi puhul oli tunda suurt soovi murda läbi jäiga Vanemuise-nimelise lõbusõidulaeva, vähemalt katset toksida selle seina väike mõlk. Kahtlemata tunnustan suure kombinaatteatri repertuaari elavdamist: ka noorel nõudlikul publikul on nüüd midagi vaadata. Plakatil kujutatud mäslev veri on siinses kontekstis igati tabav. Möllatagu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar