Kirsid taskus

Ükski „Monomaffia“ lavastus ei pakkunud muhedat lõkkeõhtujuttu, vaid kõigis väljendus ohutunne.

SVEN KARJA

Monolavastuste festivali „Monomaffia“ 18. – 20. VIII Pärnus. Osales kaheksa lavastust Eestist, Soomest, Slovakkiast, USAst ja Austriast.

Pärnus endale pesa teinud monolavastuste festivali „Monomaffia“ on nüüdseks korraldatud viis korda. Kogu ettevõtmisele lisab eksklusiivsust asjaolu, et siinses regioonis ollakse oma nišis unikaalsed üksiklased. Leedus Kaunases toimunud ühe-näitleja-teatri-foorum „Monobaltija“, kust ka Eesti esindus (eri aastatel on seal käinud Katariina Unt, Tõnu Oja, Indrek Taalmaa) pole kunagi lahkunud auhinnata, on küllaltki segastel asjaoludel leidnud oma otsa. Palju pole kuulda ka Läti monoteatrite festivalist. Põhjanaabritel on seda sorti festival küll olemas, ent sellel puudub rahvusvaheline mõõde. Nii ongi lähiümbrusest nimetada vaid Peterburis korraldatav „Monokkel“.

Tänavune „Monomaffia“ on läbinud uuenduskuuri: kunstilise juhi ametikoht on festivali idee autorilt Indrek Taalmaalt liikunud Ingomar Vihmari kätte. Nagu aru saan, juhtus see üsna enne festivali algust, mis tähendab, et kunstiline juht pole seekord võrdsustatav festivali kunstilise kuraatoriga, kes võiks panna käe alla festivali programmile, põhjendada oma valikut sõnavõttudes või kaastekstides. Niisiis oli tänavune programm suuresti isetekkeline, esineda soovijate, soovitajate ja tegelike võimaluste summa summarum.

Kokku andis see siiski üllatavalt kompaktse ja seejuures kaleidoskoopiliselt kireva kaheksast lavastusest koosneva teatri(mini)maratoni. Seega pole ka mul mingit põhjust süüa lõpuõhtul välja öeldud sõnu: mingi kandi pealt olid kõik lavastused festivalil osalemist väärt, sest igaühel oli oma konks (lavastus, tekst, esitaja või teema), mis haakis ennast tähele panema. Muidugi ei saa eitada ka suvitajate hordidest toibuva suvelõpu Pärnu sobivust just sellise taskuformaadis teatripeo toimumiskohana. Kui üritada „Monomaffiat“ paigutada Eesti festivalide kaardile, siis võiks see olla ehk Kukemuru ambient’i-festivali ja Laimjala Lühikeste Ööde filmifestivali vaste teatri vallas. Seejuures ei istunud saalides sugugi ainult omad joped, vaid publikut oli täpselt parasjagu. Algusest peale tegevjuhina festivali vedanud Viivika Orula korraldustöö väärib seegi kord kiidusõnu.

Kui žanriliselt oli üldpilt meeldivalt vaheldusrikas (stand-up’i sugemetega füüsiline huumor, postdramaatiline ilustamata elulõik, klassikaline monodraama), siis sisulises plaanis kujunes välja üks keskne märksõna – identiteet. Tänavust programmi iseloomustas eelmistest aastatest suurem (sisemine) konfliktsusaste, lihtsalt oma loo maharääkimise asemel kannustas laval liikuvat tegelast raevukam-ründavam soov saada selgust oma rahvuslikus, sotsiaalses või ka seksuaalses kuuluvuses, sõlmida rahu iseendaga „nüüd ja maa peal“. Või teisiti öeldes: ükski „Monomaffia“ lavastus ei pakkunud muhedat lõkkeõhtujuttu, vaid kõigis väljendus ohutunne või maailma ebakindluse, määramatuse ja entroopia terav tajumus.

Nüüd siis väike ülevaatering pakutud paladest. „Monomaffia“ tunnusobjekt on algusest peale olnud kirss, mistõttu jagatakse sellel festivalil vimplite-karikate asemel kirsse: peaauhind ehk Suur Kirss pluss kaks Väikest Kirssi (lisaks eripreemiad ja publikpreemia). Peaauhinna osas žüriil (Riina Oruaas, Karl Edgar Tammi, Ott Kilusk, soome lavastaja Lasse Lindeman ja mina) pikka vaidlust polnud. Soome noorema põlve teatri- ja filmilootuse Johannes Holopaineni füüsiline ja psüühiline plastika, intelligentne emotsionaalsus ja sisemine musikaalsus lavastuses „Sõdurpoiss“ oli muust nähtust peajagu üle, ent samavõrd tuleb tunnustada noore naislavastaja Essi Räisäneni režiid. Aluseks võetud Dalton Trumbo selgesti oma kirjutamisaega (1938) jäänud romaan „Johnny haaras püssi“ (lugu mõtlematult sõjaväljale tormanud noorukist, kes kaotab seal käed, jalad, kuulmise ja nägemise ning unustatakse igaveseks hospidali vegeteerima) oli leidnud laval tänapäevase, lööva ja leidliku lahenduse. Järgides väliselt vormistuselt Euroopa moodsa teatri käekirja, julgeti selles lavastuses vähemalt ühes punktis selle nõuetega ka otsustavalt konfronteeruda. Pean silmas lavastuse sõnumiselgust, peaaegu plakatlikult esitatud patsifistlikku maailmavaadet, mida täielikult õigustas lavastuse tohutu intensiivsus ja näitlejavahendite totaalsus.

Väikese Kirsi üks laureaate, ameerika näitleja ja miim Bill Bowers rääkis oma (autobiograafilises?) lavastuses „Sõnadetagi selge“ mitmekordse autsaideri loo. Homoseksuaalse miimnäitleja (kes seega kahekordses mõttes ühiskondlikult vähe aktsepteeritud vahealal) tekstirohke, lugematutesse pisiasjadesse takerduv elulugu ei osutunud kuigi paeluvaks. Ent esineja erakordne soojus, isiklikkus, tähelepanelikkus ja vanema põlve näitlejatega ikka lavale imbuv majesteetlikkus võtsid esialgsel skeptikul finaaliks relvad käest.

Eestis vähe nähtud ja rohkem saksakeelses kultuuriruumis tegutsev eesti näitleja Toomas Täht tõi Pärnusse lavastuse „Juudas“.

Eestis vähe nähtud ja rohkem saksakeelses kultuuriruumis tegutsev eesti näitleja Toomas Täht tõi Pärnusse lavastuse „Juudas“.

Anja Köhler

Teine Väikese Kirsi värske omanik, Eestis vähe nähtud ja rohkem saksakeelses kultuuriruumis tegutsev eesti näitleja Toomas Täht tõi näha „Juudase“, saksa lavastaja tehtud hollandlase (mono)näidendi Euroopa ühest tuntumast kultuurimüüdist. Selle lavastuse suurim väärtus oli näitleja tähelepanuväärne teksti mõtestamise ja selle edasiandmise oskus. Selge, puhas ja lõpetatud näitlejatöö. Näidendi tekst ja eriti lavastuslik pool tekitasid aga ketserlikke mõtteid. Justkui usaldamata näitleja loomupärast kandevõimet, oli lavastaja lisanud ridamisi tegemisi, valdavalt lauakatmisega seotut (püha õhtusöömaaeg?), mis mõjusid pigem mürana ega leidnud mingit loogilist väljundit. Väidan, et sellist tüüpi nn teesdraama toimib täiesti edukalt pigem minimalistlikus laadis (näitleja pluss tekst võimalikult askeetlikus ruumis), vabastatuna igasugustest teatraalsetest kulissidest.

Esimene eripreemia läks Lauri Saatpalule, VAT-teatri lavastuse „Kuidas ma koera sõin“ ainuosalisele. Siingi võib esituse ja muu tõmmata kahte lehte ning korrata sama: esitus veenis igati, muu natuke vähem. Saatpalu mittenäitlejalik orgaanika, lõtvuse ja intensiivsuse hoolikalt läbi lavastatud kombinatsioon kandis loo uhkelt välja. Tekstiline materjal, vene kultusfiguuri Jevgeni Griškovetsi läbimurdenäidend teenistusaastatest Nõukogude mereväes, on kirjutatud loomulikult vene nooruki vaatevinklist. Nüüd aga oli see välja pakutud Saatpalu loona (slaidid noorest Saatpalust sõjaväevormis), kus tekivad kohe sisulised käärid. Ei ole mõeldav, et Nõukogude armeesse sattunud eestlane ei puutuks kordagi kokku rahvuslikul pinnal kon­fliktidega – nii nagu eestlane ei tähista piirivalvurite päeva ning Vladivostoki lähedal elava koera nimi ei saa olla Polla. Tekkinud lavatinglikkus jäi seega justkui pidetult ja kontekstiväliselt õhku rippuma.

Teise eripreemia viis koju Musta Kasti noor näitleja Silver Kaljula lavastusega „5 grammi sisemist rahu“. Selle plussideks olid ühelt poolt varjamatult siiras maailmaparandamissoov, teiselt poolt näitlejatöö tehniline teostus, mis tõusis kõrgemale mööda koole ja noortekeskusi rändava noortele mõeldud nn hoiatusteatri (mida tekstipool näib sugereerivat) formaadist.

Kahe naisnäitleja töödes – „Mu süda uitab Lvovis“ Sandy Simonalt (USA) ning „Lahkudes Zilleri orust“ Julia Rosa Stöcklilt (Austria) – tegeldi mõlemas migratsiooni, juurtetuse ja unifitseerumise temaatikaga, mõlemal juhul on kasutatud pisut stand-up’likku arsenali: mõrkjas huumor, väikesed sketšid, laul, tants ja publiku kaasamine. Austerlanna esitus oli rohkem külmalt võõritav, ameeriklanna rõhus enam emotsionaalsusele. Stand-up’ist inspireeritud oli ka publikupreemia laureaadi Pavol Seroši (Slovakkia) „Kas jäite roaga rahule?“, kus pakuti lihtsakoelist, kuid tehniliselt virtuoosset huumorit maailma kohutavaima restorani köögipoolelt.

Milline on selle festivali arenguruum? Kindlasti võiksid alles jääda nn taskufestivali pisiformaat, rahvusvaheline mõõde, orienteeritus klassikalise monolavastuste vormile (s.t mitte muutuda stand-up-esitajate lavaks) ja suvelõpuline Pärnu. Küll aga vajab festival kunstilist kuraatorit, kes suudab programmi tervikuks kokku mängida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar