Kirikukell kuuseladvas ja äraõitsenud pärn

Pille-Riin Purje

   

“Koidula”: keskel nimiosatäitja Elina Reinold.PEETER PAASMÄE

 

“Vargamäe kuningriik”:  inglid ja Krõõda

tütar Maret – Ülle Lichtfeldt. VAHUR PUIK/RAKVERE TEATER

 

Kas raiume maha kuusiku ja vahetame rahatähtedeks, millelt varsti kadunud nii Koidula, Jakobson kui ka Tammsaare?

 

“Vargamäe kuningriik”, A. H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” V ja I osa järgi dramatiseerinud Urmas Lennuk, Endla ja Rakvere teatri ühislavastus. Lavastaja Jaanus Rohumaa (Tallinna Linnateater), kunstnik Aime Unt, muusikajuht Hirvo Surva. Osades Endla ja Rakvere teatri näitlejad, kaastegev 120-liikmeline ühendkoor.

Esietendus 16. VI Vargamäel.

 

Urmas Lennuk, “Koidula”, Emajõe Suveteater. Lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Iir Hermeliin, muusikalised kujundajad Indrek Kalda ja Toomas Lunge.

Osades Elina Reinold, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste jt.

Esietendus 29. VI Tartus Jaama tänava pargis.

 

Telesaates “Teatriaasta kaksteist kuud” pillas Sepo Seeman lause: “Kriitikud võiksid suvel puhkuse võtta.” Justkui ei peaks suveteatrit n-ö talvemaksimalismiga vaagima. Ei tihka nõustuda. Suviti sünnib nõnda kaalukaid lavastusi, et suveõhtu unenäod aitavad vastu pidada talveski. Suvest 2006 jäävad mu mällu ja hinge ennekõike Urmas Lennuki igavikuhaardega lavatekstid, neist tärganud teatrisündmused: mastaapne “Vargamäe kuningriik” (Rakvere Teater ja Pärnu Endla, lavastaja Jaanus Rohumaa) ning miniatuursem “Koidula” (Emajõe Suveteater, lavastaja Andres Dvinjaninov). Mõlemad sisulise sõnumiga, tugeva ja siira kohavaimuga lavastused. Vargamäel kajab mets tundlikult kaasa, leevendades Krõõda kurbust, et sood ja rabad temale vastu ei kaja. Tartus Jaama tänaval on Koidula teatri sünnipaik. Kus mujal saaksid ärkamisaja vaimud sama loomulikult ilmuda, põlispuudena hääletult isamaa rüpest taasvõrsuda?

 

Nii koer kui inglid on kohal

 

Lennuki kujutluspiltides “Tõe ja õiguse” V ja I osast köidab läbiv unenäostruktuur. Esmavaatamisel näis võõrastav, kuis tegelased ütlesid välja varjatud sisemõtteid, kujutelmi ja salasoove, mida algteoses sel kujul ei kohta. Kui “Tõe ja õiguse” ahnelt üle lugesin, avanes Lennuki Tammsaare-tunnetus. Lavateksti suveräänsus eeldab publikult Tammsaare tundmist, jäävad ju saatuslikud tegelased Mari ja Juss sootuks ilmumata. Komöödiamõõdet ja -võõritust hoiab kõnelev koer Pollo (Lennuki teema!) Ago Andersoni mõnusas kehastuses. Jaanus Rohumaa lavastuses loob jõulisi kujundeid ja uhkeid misanstseene tragöödia mõõtkavas inglikoor. Aga nii koer(ad) kui inglid on romaanis läbivalt kohal.

Rohumaa teel on “Vargamäe kuningriik” oluline lavastus, küllap mõjub kaasa ta osalus näitlejana Linnateatri “Tõe ja õiguse” II osas. Märt Avandi on Indreku keerulises rollis noorem kui V osa eeldaks, ent suve viimaseks etenduseks suutis Avandi mängida Indrekus aimatavaks nii II kui IV osa slepi.

Andrese ja Pearu rollid, vinged Vargamäe kuningad, on jagatud nooreks ja vanaks, aegade kohtumised lavastatud mõjusaks. Kui Peeter Jakobi vana Pearu end surema asutab, kangastub mälupilt suveöös nähtud Sepo Seemani noorest Pearust, keda nähes poisike Indrek (Oskar Seeman) nutta tihub. Pearu suust kuuleb siis tõde: kuninga ehk lihtsalt ligimese pärast tuleb nutta, kui ta on elus, mitte tagantjärele. See äratundmine jääb väikeste laste ja äraminejate päralt. (Muide, ainuke stiilist hälbiv kujund näis kentsakas kuningate põletamine.)

Madis Kalmeti vana Andres põlvitab, meenutades oma naisi. Ta mäluvalusse lõikub Üllar Saaremäe noore Andrese õigust nõudev palve Jumalale “Anna Krõõt tagasi!” Carmen Mikiveri Krõõt – ilus väsiva sisesaladusega roll! –laseb kaelkookudel langeda, võtab põlle eest, heidab surema vankrile asetatud lauale. Inglite toel kannab noor Andres Krõõda surnukeha üle vana Andrese, kes üha kumaras palvetab. Nähtavaks saab ka järjepidevus: Ülle Lichtfeldti Maret on Krõõda tütar, üksnes kangem ja vastupidavam.

 

Laval kaks erinevat Andrest

 

Jakobi ja Seemani Oru Pearu on ilmselgelt üks isik: krutskiline, sisimas hell, (k)aval roll. Seevastu Kalmeti ja Saaremäe Mäe Andres jäävad teineteisele hingevõõraks. Madis Kalmeti vanas Andreses aimub rohkem Tammsaare I osa kaja: jäikust ja kalkust, sekka imelikke rõõmutoone, vana mehe sõgenevat (selginevat?) meelt. Üllar Saaremäe noor Andres on jõuline, keskendunud väega roll. Näitleja ei varja Mäe peremehe südamesoojust. Andres heldib vargsi ka vastsündinud tütart süles hoides ja ostab Indrekule Paidest ratastega liblika (!); raske kujutella, et selline mees suudab peksta naisi, lapsi ja koeri.

Veel kahe tegelase suhtes on Lennuk hoidvalt osavõtlik, ehkki illusioonitu. Need on Eedi ja Tiina, hingesugulased. Velvo Väli mängib südamlikult Oru Eedit, kel “lind peas”, kes tahaks olla tavaline, aga saatuse vastu ei saa. Kui Karin Tammaru naljakas liigutav Tiina Indrekule oma armastuse üles tunnistab ja inglid Tiinat õhus kannavad, tõusevad pisarad kurku. Sest Tiina ütleb Indrekule: ma olen oma armastusest väga väsinud. Ei ole varem osanud Tiina saatust nii valusaks mõelda. Ühepoolne armastus kurnab hinge – kas selle väljaütlemine tapab tunded? Indreku süles on Tiina jälle kui jalutu laps või koguni elutu laps.

Lavastuse epiloogiks saab romaani algus, Andrese ja Krõõda tulek Vargamäele. Mees sihib kaugusi, mida silm ei seleta; naine loodab armastusele olevikus. Kui Andres Krõõda sülle kahmab, on surmatunnetus sama hirmligidal kui äsjases kaadris Tiinat hoidva Indrekuga. Andres Paasi elupõline lootus, et lastel saab kord kergem, ei ole määratud täituma.

Lavastuses näeb ka ajalikumat eesti elu “etendamist” satiirirütmis, aga see ei varjuta igavest. Aime Undi loodustundlikus kujunduses püüab pilku suur kirikukell kõrgel kuuselatvade vahel. Igavik looduses. See kell ei helise (enam?) – korraks vaid kõlksatab, kui elumängur Ott (Margus Stalte nõtke roll) sinna üles ülbe kivikese viskab. Ott ju ei tea saatusekivist, mille Indrek ema Marile külge viskas… Aga Vargamäe karistab tedagi.

Kui kuusik maha raiutakse, kuhu jäävad veart kellad? Vastust teavad vaid surematu Pollo ja Sauna-Madis, Toomas Suumani loodud igavikumees, kes ihub labidat ja sepitseb suveöös värsse.

 

Näidendi pealkiri võinuks olla ka “Jannsen”

 

Urmas Lennuki “Koidula” žanr “vaimude mäng” viitab Mati Undi “Vaimude tunnile Jannseni tänavas”. Vargamäe-unega võrreldes on “Koidula” kammerlik, nii-öelda ärkamisaegsete naivisminootidega, oma keelekasutuse ja nutikate kultuurilooliste vihjetega lavatekst. Ridade vahel aga südamemure isamaa, rahva ja vabaduse pärast. Andres Dvinjaninovi lavastusest õhkub sümpaatset distantsitunnetust, huumorit, kuhu sugeneb nukrust. Nukruse põhiheli loob siingi inimlik väsimus. Ning olemise tragikoomika, olgu siis vana Kreutzwaldi (Jüri Lumiste stiilipuhas roll) hilisarmastuse puhangus või Elina Reinoldi Lydia hingeelus. Koidulas näeme nii luuletaja eksalteeritud vaimujõudu kui oma isa tütre arukat elujulgust.

Näidendi pealkiri võinuks olla ka “Jannsen”, sedavõrd oluline on Lennukile Koidula isa roll eesti rahva kujunemisloos. Hannes Kaljujärve Jannsen on tark, läbinägelik maletaja, kelle jaoks “munade peal kõndimine” oskus elu malelaual vastase käike ette näha. Jakobsoni (Leino Rei) kujus ilmneb jantlikku tühiedevust, too Carl Robert mõõdab oma kohta ajaloos näoga rahatähel! Juurde annab mõelda vallatuid tsitaate: Jannseni duell Jakobsoniga meenutas äraspidi Turgenevi “Isasid ja poegi”; Jakobson kosis Lydiat nagu Kiir Teelet Lutsu “Suves” jms.

Ons saatuse või nüüdisaja kibe iroonia, et just papa Jannseni asutatud Postimees avaldas Katrin Ruusi kirjatüki “Koidulast”, mida ei tohi teatrikriitikaks nimetada, kuna leheloos puudub elementaarne ühisosa lavastusega, kirjutaja pole üldse lava suunas vaadanud.

 

Väsimust aitab ületada üksnes lootus

 

Siit kandub mõte taas inimliku väsimuseni, mis ärkamisaja inimvaimusid nende elutöös saatmas. Väsimust aitab ületada üksnes lootus: “homme saab ilusam”. Andres Paasi ja papa Jannseni lootus on sama – luhtuma määratud? Kuidas meie siin ja praegu vabadust hoida ja jätkata mõistame, on “Koidula” küsimus. Dvinjaninovi lavastus vastab sarkastilise vinjetiga: risti üle mängupaiga tuigerdab asotsiaal, kes ei kuule ega näe vaimude mängu, sest otsib tühje pudeleid.

Iir Hermeliini “Koidula” kujunduses on olulised elavad puud. Iseäranis lava keskel kasvav pärn. Urmas Lennuki lavatekste jälgides meenuvad Juhan Viidingu luuleread, mida Lennuk lausumas Rakvere teatri lavastuses “Johannese passioon”: “Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu. / Ma sumisesin vastu aknaruutu, / kui akna taga ära õitses pärn.”

Jah, kirjaniku pärisosa on jälgida pärna äraõitsemist läbi aknaklaasi. Ometi elustub Lennuki tekstides miski, mis paotab akna. Ja pärnaõied lõhnavad. Sestap ei jää nood unenäod “liikumatult suvisesse sooja”, vaid kanduvad talve kaasa, koos vaikse vastutuse, lootuse, helge nukrusega. Kas nopime pärnaõisi ja teeme hea tee – või raiume maha kuusiku ja vahetame rahatähtedeks, millelt varsti kadunud nii Koidula kui Jakobson?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming