Kinnipüütud kohavaim

Lavastust „Inemise igä“ kannab pärimusteatri parim traditsioon, kus pärimust kasutatakse uue teose loomiseks, mitte mineviku konstrueerimiseks.

RIINA ORUAAS

Taarka pärimusteatri „Inemise igä“, autor Kristiina Jalasto, lavastaja Helena Kesonen, helikunstnik Kristjan Priks, lavastuskunstnik Mailiis Laur. Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XI ja XII lennu näitlejatudengid Eduard Tee, Getter Meresmaa, Jekaterina Burdjugova, Karl Robert Saaremäe, Martin Tikk, Tanel Ting ja Elar Vahter. Esietendus 6. VIII Piusa karjääris.

Külatark Leevi (Jekaterina Burdjugova, esiplaanil) on seadnud ranged reeglid, millest üleastumisel ootab kogu küla häda.

Külatark Leevi (Jekaterina Burdjugova, esiplaanil) on seadnud ranged reeglid, millest üleastumisel ootab kogu küla häda.

Kärt Petser

Aastaid poolharrastusliku vabatrupina endale üsnagi mässumeelse maine loonud Taarka pärimusteater on sellel suvel tulnud välja Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega setukeelses lavastuses „Inemise igä“. Teatri üks juhte, nüüdne lavastajatudeng Helena Kesonen on ka koolitöödes jätkanud mälestuste ja pärimuse teemadega (nt „Kultuuridessandil“ nähtud perekonnalugu „Joonistatud“). „Inemise igä“ on stiilipuhas pärimusteater, kus on käsitletud arhailisemaid ja universaalsemaid teemasid kui Taarka trupi varasemates töödes. Kesonen on loonud lihtsate vahenditega mõõtmetelt avara töö.

„Inemise igä“ mängitakse Piusa karjääri liivaluidetel, kus genius loci on kindla peale tabatud: keskkonna loovad nii karjääri vahelduva ilmega kallas, taevas kui ka karjääri servalt paistev metsaviirg. Etendusel on olemas kõik dimensioonid: nii kõrgus, sügavus kui ka laius. Lugu ise on asetatud abstraktsesse minevikku, kus maailmast eraldunud kõrbekülas piinlevad inimesed janus värske vee ja igatsuses inimliku läheduse järele. Külatark Leevi (Jekaterina Burdjugova) on seadnud ranged reeglid, millest üleastumisel ootab kogu küla häda. Nagu edaspidi näha, osutub see isetäituvaks ennustuseks, kuigi põhjused on mõnevõrra psühholoogilisemad ja ratsionaalsemalt selgitatavad, kui seda on müstiline needus.

Loo kirjutamisel on lähtutud setukeelsest evangeeliumist (Seto Instituut, 2010), kuid pole järgitud piiblisündmusi üks ühele. Ka ei lange setukeelse piibliga kokku nimed, kuigi selge paralleel on puusepp Joosepi põlvnemise ja peategelase Jaaska loetletud esiisade vahel. Kõrbekülla, kus viimaste alles jäänud inimeste suhted on juba segaseks kiskunud, satub teadmata kust noor mees Jaaska (Eduard Tee), kelle kõnes ja olekus on selgeid viiteid Jeesus Kristusele. Üsna pea hakkab külas ringi liikuma ka saladuslik ja tume Võõras (Tanel Ting), kes hullutab ära külakaunitari Angelika (Getter Meresmaa). Jaaska teeb küll Kristuse imetegusid, muudab nägijaks pimeda Leevi ja toob kõrbesse vee, kuid „Inemise igä“ ei ole sellegipoolest jutustus Jeesuse elust. Nimede teisendamine on distantseerimise vahend, lavastuses põimuvad piibellik ja pärimuslik aines, nii et tulemuseks on arhetüüpsete, kuid täisvereliste tegelastega usutav lugu, mis on mõistetav ka inimesele, kes kohalikku pärimust ei tunne.

Jaaska armastuseõpetus on kahtlemata kristlikus vaimus. Tegelased tema ümber kehastavad erisuguseid maailma mõistmise viise: arhailine ja ebausklik Leevi, patriarhaalne isakuju Ordi (Elar Vahter), kes küll oma võimu on kaotamas, lihtsameelne hüljatud peigmees Juss (Martin Tikk) ning skeptiline mõistuseinimene Henno (Karl Robert Saaremäe). Kõigi nende vahel lendleb noor Angelika, kes on viimasel hetkel oma pulmad Jussiga tühistanud. Linnuga võrreldud Angelika on vahendaja-tegelane, kes trotsib nii oma isa, Leevit kui ka Jaaskat, et seejärel värvilise kera pärast nagu lihtsameelne pärismaalane Võõra (Tanel Ting) järel joosta.

Tegelastest jääb kõige ähmasemaks Võõras, kellele pole antud isegi nime. On aru saada, et tema ja Jaaska vahel valitseb vaen, tema ilmumisel kõlab ka alati pahaendeline muusika. Muuseas, need on ainsad korrad, kui salvestatud muusika ka kõlab, teiste tegelaste juurde kuulub ehe regilaul. Kuigi Võõra uitamine liivaluidetel ja selge eristumine teiste tegelaste sekeldustest on efektne, oleks selle tegelase täpsemalt väljajoonistamine andnud loole tihedust juurde ning teinud hea ja kurja konflikti sügavamaks. Sellisel kujul kehastab Võõras pigem abstraktset Kurja Vaimu, kelle deemonlikkus on ka märkimisväärse seksuaalse laenguga. Mängus pole siiski inimese keha, vaid eelkõige hing, mis on janus. Jaaska meelitab enda poole sõnade ja veega, Võõras vaid oma tumeda laengu ja väärtusetu kingitusega. Kuna kaalukeeleks hea ja kurja vahel on asetatud noor naine Angelika, on lugu keskendatud pigem romantilisele armastusele, mitte niivõrd Kristuse universaalsele armastuseõpetusele. Kuigi Jaaska just otseselt esimese armastaja rollis ei esine, suunab loo selles suunas just Angelika plehku pistnud pruudi positsioon kolme mehe vahel.

Näitlejatudengite trupp moodustab ühtse ansambli, kus iga osatäitja on oma tegelase üldises süsteemis teistest piisavalt hästi eristanud ja hoiab tegevuse pinget. Erilisemana tõuseb esile Jekaterina Burdjugova külatarga Leevi osas. Temas on tõepoolest vana kiusaka targa mitmekihilisust: näitleja häälekasutus ja liikumine on veidrad ja võõritatud, kuid ometi on see vana traktorikopa sees elav tegelane täiesti usutav.

Kuigi ümberjutustusena tundub lugu küllalt lihtsakoeline, on lavastus dramaturgiliselt puhas, tegevuskäigu pöörded ja teksti rütm on hästi pingestatud. Küllaltki lühikesse lavaaega on mahutatud päris palju mööda karjääriseinu üles-alla jooksmist, mis siiski ei tee tegevust hõredaks. Igati on õigustanud end professionaalse dramaturgi Kristiina Jalasto kaasamine tekstikirjutajaks ning näidendi setu keelde tõlkida laskmine (tõlkija Õie Sarv).

Iseenesest ei ole niivõrd traditsiooniline ja kompaktne draamavorm pärimusteatris kõige tavalisem, olulisemad pärimusteatriks nimetatud lavastused on olnud postdramaatilise teatri näited. Traditsioonilisema dramaturgia põhised pärimuslavastused on aga sageli kannatanud dramaturgilise lõtvuse all, kui sage soov lüroeepilist setu laulu ja rituaalseid toiminguid ehedal kujul lavale tuua on muutnud lavastused venivaks ja kergelt muuseumlikukski. Jalasto, Sarve ja Kesoneni koostöö tulemus on aga kompaktne, lisatud vähesed setu laulud on piisavad, et luua vaimne keskkond, arhailine, maailma ja eksistentsi piiril asuv küla, kus on ähmastunud ka hulluse ja arukuse vaheline piir.

Vaimse keskkonnaga resoneerub füüsiline. Liivakarjäär on ju inimese loodud keskkond, kus tegelikult on toimumas vastupidine protsess loos kujutatule: hoopis taimed on inimese tühjendatud maad tagasi võtmas. Lavastuse kujundus on nauditavalt keskkonnatundlik, tehisliku keskkonna jäägid (rauakola) jätavad tõesti mulje, nagu oleks loodus (liiv) kunagi õitsenud küla enda alla matnud. Elutu liivaväli, kus inimese elupaiku märgistavad vaid roostes rauatükid, on siin hingelise tühjuse kujund. Algelemendid ehk vesi, tuli ja õhk, samuti raud ning liiv harmoneeruvad loo arhetüüpsete tegelastega. Mitmes mõttes piirialal asetseva etenduspaiga valikuga on samuti pärimusteatrile omaselt kohavaimuga arvestatud: on Setumaa ju ise piiriala, seejuures on aga lavastuses liiva ja metsa, elutu ja elusa piir mängitud avaramaks, sest publikule paistvad kätte kidurad männid.

Lavastuse vahendid on õigupoolest nii napid, lugu lihtne ja tegelaskond väike, et seda võiks nimetada peaaegu kammerlikuks, kuid teose sisemine avarus ei lase seda kammitsevat sõna kasutada. Lavastuse loomiseks on osatud valida piisavad ja seejuures õiged vahendid. Kesoneni lavastus on traditsiooniteadlik, näitab aga ka noore lavastaja originaalset mõtlemist ja oskust toetuda kaasloojatele. Seda kannab pärimusteatri parim traditsioon, kus pärimusainest kasutatakse uue teose loomiseks, mitte muuseumliku mineviku konstrueerimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar