Keskööpäike paistab nii Irdile kui ka Tammsaarele

Ivika Sillar, sõnalavastuste žürii esinaine

Parimaks lavastuseks kuulutatud „Ühtse Eesti suurkogu” otse tassis rahva poliitika juurde, äratas ja ärgitas.       

Kui hinnata sõnalavastuste žürii tööd, mis kestis terve aasta, võin kinnitada, et me olime rahumeelsed. Keegi ei hüsteeritsenud, ei karatud üksteisele kõrri kinni, polnud solvumisi ega solvanguid. Me rääkisime, hääletasime, jälle rääkisime ja jälle hääletasime. Võib öelda, et  me olime väga igavad. Tänan kõiki žüriiliikmeid selle igavuse eest.       

Peaauhind kuulub seekord teatrile NO99 „Ühtse Eesti suurkogu” eest. Selle auhinna määrab Eesti Teatriliidu juhatus. Meie žüriile langeb nii paljukest au, et meie selle lavastuse auhinna kandidaadiks esitasime. Sealne mäng oli konkurentsitu. Midagi võrdväärset see hooaeg enesest välja pigistada ei suutnud ega ka üritanud. Kui viimane koosolek oli läbi ja me  jäime veel veidike koos istuma, et pärast pikka sebimist mitte kohe laiali minna, siis mainis keegi, et lavastus „Ühtse Eesti suurkogu” mõjutas mingil moel parlamendivalimiste tulemusi. Ja kohalolijate silmad säratasid. Selle hüüatuse paikapidavust kinnitada või kinnistada on võimatu, mõõdulinte pole. Aga et see lavastus otse tassis rahva poliitika juurde, äratas, ärgitas ja kergitas üksikisiku eneseteadvust, selles kahtlust olla ei saa.         

Daamidel on eesõigus. Naiskõrvalosa auhind läks Helene Vannarile ülesastumise eest Tallinna Linnateatri lavastuses „Keskööpäike”. See  lavastus on hõrk vormimäng, mis loodud sisu ja mõtte nimel. Helene Vannari monoloog on kui omamoodi iseseisev lavastus selle lavastuse sees. Siiruse, huumori, iroonia ja groteski meisterlik kokkupõimitus näitlejalt. Ilma publiku vaheaplausita pole vist antud ühtki etendust.       

Naisnäitleja auhind – Ita Ever. Ta on Eesti teatri primadonna, teist sellist ei ole ja niipea ka  ei tule. Sellised perekonnasaagad nagu „Augustikuu” sobivad Priit Pedajase lavastajanatuurile ja selles well-made-play’s on, mida mängida. Bravuuritsev valitsejaloomusega vanadaam, surmahaige sõltlane. Ita Ever otse loobib oma lavaenergiat üle rambi saali, tema näitlejajõud ja veenvus on järeletehtamatud. Ta on trupi eestvedaja, ühise tooni ja intensiivsuse vormija. Härrad. Meeskõrvalosa auhind – Guido Kangur. Talle andis Kuressaare Linnateater  võimaluse tõestada, kui mitmekülgne karakternäitleja ja milline psühholoogilise peentöö meister ta on. 89aastase mööblikaupmehe roll on detailideni läbi mõeldud. „Kanguri argiolustikust valla tantsisklev lavaelu annab erilise tähendusvälja sõnale „ülesostja”: ta tõepoolest ostab üles, kuna temaga suhtlemine muudab näiliselt triviaalse omakasupüüdliku äritehingu elu mõtestamiseks vertikaalmõõtmes.” See tsitaat on Pille-Riin Purjelt (Sirp 22. X 2010) ning  annab parimal viisil edasi Guido Kanguri rollisoorituse peasisu. 

Meesnäitleja auhind – Nero Urke. Žürii eriauhind Ivar Põllule ja Tartu Uuele teatrile. Need kolm nime käivad kokku. Eriti sobiv on neid koos käsitleda lavastuse „Ird, K.” puhul. See on tartulik lavastus tartlastele, autoriteatri jätkuv pealetung. Nero Urke, kes viimaks ometi on selle teatri kaudu pääsenud orbiidile, on suutnud tõestada oma võimekust ja professionaalsust, võttes enda kanda juhtrollid. Ja lavastuse  põhjus ise – Kaarel Ird, kelle isik istus üsna pikka aega lihtsalt pausis. Sellest lavastusest jääb kõlama Kaarel Ird kui ühiskondlik nähtus, tema sõjajärgse elu ülesehitamise vaimustus, sihikindlus, kavalus, nahaalsus, hüsteerilisus ja elamise julgus. See lavastus on punktiir, reaalsuse fragmendid. Üks peategelasi on ajaloo peksumasin. Kes oleks olnud Ird siis, kui ta oleks olnud mõne teise aastakäigu poiss? Ta oli oma aja produkt, ta kohandus ajaloo kulgemisega.  Ivar Põllu on koondanud enda ümber entusiastliku asjast huvitatud proffide grupi, kellele ükski idee ei tundu käivat üle jõu. Selles lavastuses on määravaks jõuks Nero Urke, nad on Ivar Põlluga kui vastastikused kingitused. Sellesse rolli poleks keegi paremini sobinud. Kirg mängida – mitte kõigil proffidele pole seda kirge. Olla lavastuse juht ja siduv aines, vedada tervet õhtut, läbi elada Irdi kui iseennast, heas ja halvas, ning selge mõtte ja tõsiuskliku heldimusega  esitada surnult oma lõpumonoloog tulevikku. Tartu publik oligi ära teeninud uue näo tekkimise oma teatripilti. Samuti uue teatri tekitamise, mis sobib ja kuulub oma elukäsitluse, repertuaarivaliku, näitlejapotentsiaali ja lavastuslahenduste poolest noorusliku ülikoolilinna juurde.     

Kunstniku auhind Mihkel Ehalale ja Liisa Soolepale, lavastaja auhind Urmas Lennukile. Neid ühendab Tammsaare, Albu vald ja lavastus „Vargamäe varjus”. Ainult neli näitlejat oligi  selles lavastuses, aga millegipärast jäi mulje, et neid oli laval palju rohkem. See on hea märk. Teistmoodi Tammsaare, ikka täitsa teistmoodi. Ülipositiivne ja poeetiline Pearu. Intelligentne. Jõhravõitu naljadega ja kiiksuga küll, aga omamoodi peenetundeline, hell. Mingit pidi Pearu ning mingit pidi kommentaator ja sündmuste lükkaja ja fikseerija. Luuleline hing. Huumoritajuga, peen ja heatahtlik. Näitleja ei tarvitanud ühte ja sama tooni kogu aeg, intonatsioonides  oli vaheldusrikkust ja rabavaid ootamatusi. Andrese täielik vastand. Siiani on Pearu ikkagi olnud negatiivse märgiga kuju, põnev ja huvitav, aga ikkagi negatiivne. Seekord polnud riukad üleaedsega mäng elu ja surma peale. Polnud kivinenud viha. Rohkem nagu nii, et keerad õhtul telerinuppu, väikse naljaga õlle kõrval lahedam olla. Kui telerit pole, teed ise nalja. 

Seekord lesis negatiivsus Andrese küürul, ja väga tugevalt. No kohe, et paha. Omamoodi türann. Kohati juhmakas. Lootusetult kivinenud. Julm omastaja. Psüühikas puudus mitmeplaanilisus. Imelik öelda, aga vaatamata Pearu  justnagu kergatslikkusele oli Velvo Väli mängus tajutav maainimese mõtlemine. Seletamatul kombel jäi Andresel seda väheks. Ülle Lichtfeldt on kangelanna tüüpi näitleja. Neid ei ole eesti teatris just palju, kes sellele tüübile vastaksid. Tema Mari oli rikas roll. Kakssada aastat järjepanu on see Mari põrandat küürinud ja küürib ka praegu. Peenelt andis näitleja edasi vananemisprotsessi, mitte välise kaudu, aga sellega, kuidas väärtushinnangud muutuvad. Indrek  Saar mõjus laval intelligentselt. Teataval määral eesti mehe koondkuju. Mees, kes oskas armastada ja oskas ka surra. Eriti emotsionaalne näitleja pole Saar kunagi olnud ja praegu olnud teatrist eemal päris pika aja. Aga see roll oli emotsioonist kantud, tõepoolest meeldiv oli näitlejat üle hulga aja laval näha. Viimases stseenis oli ta Marile mees, poeg ja natuke seesama jumal, kes just äsja oli lakaluugist  naisele vihma kaela kallanud. Leebe oli see jumal. Indrek Saar kandis välja oma rolli kolmemõõtmelisuse. Kunstniku ja kostüümikunstniku originaalsed lahendused jäid meelde ja mängisid kaasa. Rehetare ruumiline lahendus andis võimalusi põnevateks misanstseenideks. Kogu lavastus oli kompaktne, mõõdutundega tehtud, maitsekas. Lavalise tõe ja lavalise tinglikkuse omavahelistes seostes polnud kuulda  kriginat, valitses harmoonia.   

Urmas Lennuk on nimetanud kirjutatut  tagasihoidlikult lavatekstiks, aga see annab siiski näidendi mõõdu välja. Juba teksti kaudu oli selge, mida lavastaja tahab öelda. Selle teatriõhtuga oli loodud terviklik, muljetavaldav, teistmoodi Tammsaare tõlgendus, mis ei mõjunud ei väljamõelduna ega külgepoogituna. Seejuures pole Tammsaare tekst olnud kivihunnik, kust Urmas Lennuk võib suvaliselt korjata oma vapustava loomingu jaoks telliseid. Vastupidi, suhtumine klassikusse on  olnud mõistev ja aupaklik. Kui ühest tekstist annab nii palju korjata, siis on see ikka tõesti väärt tekst. 

Tammsaare kodu on hoitud ja valvatud ning me ei väsi seal käimast. Peaaegu igal suvel toimub seal midagi. On tunne, et nüüd on kõik  juba nagu üle kirjutatud ja üle mängitud, et enam pole midagi võtta, aga ikka ja jälle on. Üks püha koht peab ühel rahval olema. Isegi kui mitte väga püha, siis natuke püha, eriti kui seda rahvast ennastki na vähevõitu. Ja lõpetuseks tahan rääkida ühest inimesest, kes sellel suvel käis seal Tammsaare mail, selsamal Vargamäe etendusel. Ega sinna rehe alla palju inimesi mahu. Ta tuli, keskealine naine, kiire sammuga ja istus, krõksti, minu  kõrvale. Arvan, et me kumbki ei ole suured jutupaunikud. Ma ei mäleta, kes meist juttu alustas, kaks võhivõõrast. Ta rääkis mulle, et selle suvepuhkuse ajaks on ta valinud omale vaatamiseks kolm suvelavastust: „Vargamäe varjus” Albul, „Iha jalakate all” Kurgjal ja „Pikk päevatee kaob öösse” Keila-Joal. Elab ta Tartu lähedal maal. Hakkas hommikul jalgrattaga tulema. Jõudis Tartusse. Tartust sõitis rongiga Jänedale. Jänedalt jalgrattaga Vargamäele. Kell  kolm oli ta kohal. Käis ringi, jalutas. Kui etendus läbi, pani üles telgi, mis tal kaasas, vallavanem oli lahkesti lubanud Vargamäel ööbida. Hommikul hakkas jälle pedaale sõtkuma, kodu poole, et õigeks ajaks rongile jõuda. Ma olin võrdlemisi vapustatud. Ma arvasin siis ja arvan ka praegu, sel külmtalvisel rõskel kevadekuul, et seni, kui meil jätkub sellist teatripublikut, on ülimalt mõttekas ja vaimustav teatrit teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming