Kes veel Godot’d ootab?

Maris Johannes

Ehitame valmis ilusad teatrimajad ja siis põgeneme neist, et teha teatrit võpsikus, õues, merel…  

“Kaev”: kaks meest kaevul. Robi – Andres Raag, Aksel – Allan Noormets. SIIM VAHUR

 

 

“Nagu poisid vihma käes”:

Villu – Tambet Seling,

Jan Arter – Erni Kask,

Teivi –  Helgur Rosental.ANTS LIIGUS

 

Jaan Tätte, “Kaev”, Tallinna Linnateater. Lavastaja Indrek Sammul, kunstnik Iir Hermeliin. Osades Ursula Ratasepp, Allan Noormets ja Andres Raag. Esietendus Linnateatri Lavaaugus 2. VI.

 

Jim Ashilevi, “Nagu poisid vihma käes”, Endla. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kunstnik Silver Vahtre. Osades Helgur Rosental, Erni Kask, Tambet Seling, Lauri Kink, Indrek Taalmaa, Janek Joost, Piret Laurimaa, Kaili Närep jt. Esietendus 21. VI Pärnu muuseumi aida pööningul.

 

Vorm on jumal ja moodsa kunsti Nokia. Aga vahel tahaks kõigevägevama hüljata ja asjast rääkida. Näiteks lavastuse väärtushinnangutest.

Piinarikkalt pikk lugu palaval ja umbsel pööningul; kohatult staatiline ja väheatraktiivne näidend suure vabaõhulava jaoks – need on kaks juhtmotiivi, mis ühe ja teise lavastuste kohta lendu lastud. Nii et kaks kahtlast. Naljaga pooleks võiks ju öelda, et mõlemad lavastused nõuavad vaatajalt head füüsilist vormi, sest publik on “vangis”. Ükskord ahmib õhku kuuma pööningu hullumajas, teinekord valutab selga askeetlikul puupingil kuiva kaevu kõrval. Ahistatud publik tajub oma nahal  näidendi ekstreemset ja isoleeritud tegevuspaika. Kas tuleb see lavastusele kasuks? Nii ja naa.

Mis neid kahte tükki veel ühendab? Kirjutatud täna ja kirjutatud Eestis. Eesti eduvalemi tagasilööke ei vaagita neis näidendites ajakirjandusliku sotsiaalporno võtmes, vaid tullakse ambitsioonikama sõnumiga. Miks ma Eestile rõhun, kui kummalgi autoril pole ühtegi sellekohast viidet? Mentaalsuse tunnen ära, siin-ja-praegu-tunne ei jäta mind maha. Meile jutustatakse täbaraid lugusid meestest, kes kuivale jäänud või räästa alla sattunud.

 

 

Ealistest iseärasustest

Jim Ashilevi sobiks mulle pojaks, Jaan Tätte ehk tädipojaks, nii et eri põlvkonna autorid. Kui Jim on veel süütu ja kirjutab teatrile oma esimest armastuskirja (nagu ta ise võluvalt tunnistanud), siis Tätte on mees, kes peaks teatri trikke-nippe une pealt teadma.

Jimi näidend on keerulisema struktuuriga: tegevusliine mitmeid ja näidend teeb ajas uperpalle, Tätte on tegelaste ja tegevusliinidega kokkuhoidlik ja aeg tema näitemängus kulgeb lineaarselt. Jimi tegelased on kohanemisraskustega neurootilised noorukid, kes millegipärast vabatahtlikult lasevad ennast laiatarbe tõekspidamiste rekke juhtida. Tätte tegelased on juba etableeruda jõudnud: nad on valmis musta valgeks rääkima ja uskuma seda, mis elu hõlpsamaks teeb. Ehk siis Tätte omad on edukalt läbinud Jimi näidendist pärit doktor Gepardi psühhiaatrilise ravikuuri ja kohanenud eluga kõrbetingimustes. Nii et mõttemänguliselt võiks “Poisse vihma käes” vaadata kui “Kaevu” esimest osa.

Kaugelt-kõrgelt Linnateatri lavaaugu servalt silman laval suurt Allan Noormetsa ja väikest Andres Raagi – teatraalselt vastandlik paar häälestab koomikalainele. Vahelduva eduga annab olukorra teatraalsusest märku ka tekst, kuhu on sisse kirjutatud otsepöördumisi publiku poole (et kas ikka viitsite veel vaadata). Oma väikesed vimkad on lavastaja Indrek Sammulil (ekskursandid etendusel, karastuskuuri tegev helimees). Suurim vimka on muidugi see vabaõhulavastus ise, näidend, mis lausa karjub väikese saali järele, tuuakse lavaauku tuhandetele näha. Avantüüri jätkuks loodan “Kaevu” ükskord vaadata ka väikeses saalis, mõnusas tugitoolis lösutades. 

 

 

Janu läind, Nokia leitud

“Kaevu” puhul on Godot’ ootamise kujund kibekiire tulema: kaks meest suurel laval tegevusetult lamamas – godot’lik misanstseen missugune! Olukord näitemängus on eksistentsialistlik, ikkagi küsimus ellujäämisest. Aga kas pärast kohanemiskursust – kui modernistlik maailmavalu on suubunud postmodernistlikku karnevaliöhe, (eheheeee, ajab naerma!) – tuleb Godot’ ootamine üldse kõne alla? Tätte tegelased jõuavad väga konkreetse vastuseni: et elada, on vaja vett ja naist. Pool auru läheb kaevulistel halva mängu juures hea näo tegemisele. Mehed esitavad elust enesest tuttavaid jõu- ja võimusuhteid: kuidas üksteisele meeldida, kuidas solvata, kuidas võllanalja teha, kinnisideid kujundada ja demagoogias kümmelda.

Võiks ju oma parema äratundmise järgi tõlgendada (tõlgendamine teeb teksti alati vaesemaks, ütleb trenditark) – see, mis laval kaev ja vesi, see elus pank ja raha: raha alati vähe, kaev ikka kuival, las partner koriseb janust, mul jälle rohkem. Tuttavad armsad küünilised teemad, meenutavad Tätte “Ristumist peateega” või “Meeletut”. Muinasjutuvestja ei tee oma tööd siidkinnastes, äigab täiega. Muidugi olen vulgaarne, aga suur tahtmine on õhkajaid jahutada. Kui veel endeid otsida, siis selle suve Põhja-Eesti põua ettekuulutajaks võiks ju ka Tätte “Kaevu” pidada, see lisaks näidendile prohvetlikku paatost.

Godot’ ootamise viimanegi illusioon hajub, kui kaevule tuleb naine. Naine vaatab veepeeglisse, pakub musi ja tahab meest ning mehele sellest piisab, et ellu ärgata. Jutumullid unuvad, vaenukirves maetakse maha, mõnu tahab tundmist ja elu jätkamist – nii lihtsalt võiks kõlada praktiline sõnum maailmale. Janu läind, Nokia leitud, kellele seda Godot’d veel vaja.

 

Nüüd on poiste kord – Godot’ või Nokia? 

 

Rohkem kui lavastus “Nagu poisid vihma käes” huvitas mind teadasaamine, millest mõtleb minu laste põlvkond. Loomulikult on selline teema nagu noorukist sirgub mees ühele emale südamelähedane ja ütlemata kena, et ma ei pea kedagi lukuaugust passima, vaid saan avalikult vaadata.

Jim Ashilevi loos on esil paralleelselt kolm juhtumit, teemaks seksuaalne identiteet ja madal enesehinnang, mis vallandab vägivalla. Eduvalem puudub. Vägivalla ja seksi teemat oskasin oodata, aga vaatepunkt üllatas. Noorukite omavaheline arveteklaarimine on olemas, aga kusagil tagaplaanil. Domineerib vaimne vägivald, mis lähtub täiskasvanute, s.o vanemate maailmast. Poisid on kui mängukannid Kurja käes. Ja see Kuri nõuab neilt kohanemist ja kehtestab jõuliselt oma nn normaalsuse nõude. Vaimne türannia kasvab laval lausa dedovštšina’ks, füüsiliseks vägivallaks, mille ohvriteks meie oma lapsed ja piinajateks meie ise. Ootamatu ja ehmatav, et põlvkond, keda ma arvasin evivat ülikõrget enesehinnangut, enesekindlust, kelle eduhimu peaks olema kasvanud koos varakapitalistlike hundiseadustega, osutub hapramast hapramaks.

Poiste karakterid on lavastuses kenasti välja joonistatud ja stiilipuhtalt mängitud. Kiita tahan Erni Kaske semuliku maapoisi rollis ja Tambet Selingut rafineeritud ülikooliesteedi eest, üks tegelane hädas tüdrukute, teine poistega. Kärnal, Helgur Rosentalil oli raskem ülesanne: olla normaalne, ilus ja hea kannataja. Kuna polnud varem näitlejat näinud, siis mängis uudsus ja värskus oma osa, nii et kordaminek temalgi. Episoodidest jäi meelde veel Lauri Kink oma vabadussamba kannatustes. Aga täiskasvanute – arstide, dresseerijate pundiga ei osanud midagi peale hakata. Nii nende tekstis kui rollides oli palju ebamäärast. Võib-olla pidid nad olema teatraalsemad ja seejuures ehk võltsimad, et pakkuda jõulist kontrasti poiste siirale maailmale, aga see valskuse-siiruse värk ei hakanud tööle. Indrek Taalma doktor Gepard küll pisut hirmutas oma sadomaso kostüümiga, aga õiget kurja ei saanud temastki välja pressida. Ju tekst ja mõtted, mis vanakeste suhu pandud, jäid ise hämaraks ega toetanud tegevust. Ashilevi loo mudelit on võrreldud ilmakuulsa näidendiga “Lendas üle Käopesa”. Hullud on olemas, aga kuri õde Ratched jääb tulemata.

Poisteväe ainus küsitav stseen oli unenägu, visioon, kuidas haigla teeb hädavarestest tublid toredad pintsaklipslased. Etteaste mõjus kui agitprop 50ndate laadis. Oli see nüüd iroonia, klounaad, hoiatus, estraad, miski märgiline sõnum – ei saanud aru sellest, kallis lavastaja. Aga lavastuse vello-orumetsalik muusikavalik andis jälle lisamündi. Aitäh, lavastaja! 

Lavastuse vägivaldset õhustikku oleksin oma nooruses käsitlenud kui protesti ühiskonna vastu. “Haigla võrdub vangla” oleks kindlasti märkinud seda totalitaarset Nõukogude Liitu, kus elasin. Mis tähendus on vangla ja vägivalla kujundil täna? Tähendab vangla isiklikku meeltesegadust või meelesegast ühiskonda, enda etableerumist või hoopis partneri tasalülitamist, tähendab vägivald oma valuläve kasvatamist või partneri omast teerulliga ülesõitmist? See on valiku ja väärtushinnangu küsimus. Tuleb tunnustada tublit noort autorit, kes on võimeline seda laadi küsimusi vallandama.

Tätte lugu on väga selgepiiriline ja lihtne, kohati isegi liiga lihtne, nii et õhus on banaalsuse oht, aga kirjaniku huumorimeel ja hea lavataju päästavad olukorra. Ashilevi jälle keerab vindi teisipidi üle: raamjutustajaid, unenägusid, kommenteerijaid ja ajanihkeid koguneb nii palju, et need konstruktsioonid ähmastavad näidendi sõnumi. Igasugune hämarus on teadagi suure kunsti tunnus ja kui oled esmakordselt selle töö kallal, siis tahad kõigist kümnest torust korraga tulistada. Lavastaja Andres Noormets ei ole enda peale võtnud tekstitoimetaja tööd, vaid kogu kupatuse lavale toonud. Selle eest on ta ajakirjanduses saanud piki päid ja jalgu. Aga ehk tõuseb sellest täismängust Ashilevile endale tulevikuks tulu: näha oma vigu laval, liigseid kordusi, väljaimetud konstruktsioone, tempo-rütmi lonkamisi, puänteerimise hägusust. Loomingulise ja mõtlemisalti autorina peaks talle sellest õppetunnist kasu tõusma. Isegi parem, kui Jim oma Nokiat liiga kärmelt üles ei leia.

Veel üks tähelepanek. Me ehitame valmis oma ilusad teatrimajad ja siis põgeneme neist majadest, et teha teatrit võpsikus, õues, merel, remontimata pööningul, angaaris. Nagu laps, kelle vanemad on koju kandnud kogu mänguasjapoe, heidab kallid lelud kõrvale, et mängida kõverate puupulkade ja hööveldamata klotsidega. On selles Godot’ ootamise aimu?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming