Kes see laulab köögis?

TAMBET KAUGEMA

Konkurentsi on kiidetud palju ja kõlavate sõnadega: see torgib laiska tagant, viib edasi ja vahel annab koguni tiivad. Kui uskuda konkurentsi imet­tegevasse jõusse, siis peaks eesti sõnateatris olema tiivulisi rohkem kui Tallinna loomaaia linnutiigi kallastel. Võimalik, et ka on, sest läinud aasta ligikaudu kahesajast uuslavastusest olid laia laastuga lüües kolm neljandikku sõnalavastused. Konkurents on kõva: kui ooperi- või balletivaldkonnas piisab silmatorkavast lavastajatööst või korralikust rollisooritusest, et pääseda enam-vähem kindlalt auhinnakandidaatide sekka, siis sõnalavastuste hulgas (ja hoolimata sellest, et auhinna­kategooriaid on seal viis-kuus korda rohkem) võib väärt lavastus või tüse roll jääda kergesti üldse tähelepanuta. Nii ajalehtedes kui ka ühismeedias on natuke juba nurisetud (kõrvale jäänud lavastustest on nimetatud „Sünnisõnu“ ja „Aadama passiooni“ ning rollidest Mari Lille vanaema R.A.A.A.Mi „Libahundis“), aga eks väike virin teatri­kuu alguses on vist paratamatu.

Ei hakka kokku lugema, kui palju on üht või teist teatrit esile tõstetud (teatrid, kellel hästi läks, annavad sellest juba niikuinii ise valjul häälel teada), küll aga olgu ära toodud mõni fragment, mis tähelepanu äratas. Viimastel aastatel on õige tihti hõõrutud suurtele repertuaariteatritele nina alla, et vaatamata kümme korda väiksemale riiklikule toetusele napsavad väiketeatrid juba ligi 40% nominatsioonidest ja auhindadest endale. Möödunud aastal nihkus proportsioon suurte teatrite poole pisut tagasi ja sealjuures on tähtis, et mitu nauditavat lavastust valmis niisuguses koostöös, et suur teater kutsus oma turvaliste müüride vahele külaliseks väiketeatri lavastaja. Pean muidugi silmas Lembit Petersoni „Tartuffe’i“ ning Juhan Ulfsaki „Kaarti ja territooriumi“ – mõlemad Eesti Draamateatris, kellele läinud teatriaasta oli üle pika aja taas edukas.

2015. aastal oli naine teatrilaval eredamas rambivalguses kui tavaliselt: nii temaatiliselt kui ka võimsate naisrollide kaudu. Ootuspäraselt on tõusnud taas jõuliselt esile teater NO99 oma viie lavastusega, ehkki „Savisaar“ või „Kõnts“ varjutavad ehk pisut teenimatult Jaak Printsi mõjuvalt mängitud „Kodumaa karjed“. Seekordse saagi suurim ja seda rõõmustavam üllatus on Artjom Garejevi Vene teatris tehtud lavastuse „Vaenlane“ kandideerimine lavastajaauhinnale – ehk aitab see tähelepanu tuua Vene teatrit Eesti teatripildis pisutki esile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar