Kes kelle üle trumpab?

Margot Visnap

Suveteatrikarussell pöörleb taas. Tundub, et hoogu näib jätkuvat veel mitmeks suveks. Teater, nautides suurt publikuhuvi, mis ületanud maagilise miljoni külastuse piiri, ihkab ka suvel rahvale elamusi pakkuda. Teatritegijate tarmukus ei rauge, mis ühest küljest ju rõõmustav: ka suvel tahetakse olla koos oma rahvaga…aga ka vaataja rahakotist krabisevat välja meelitada. Võib oletada, et viimaste aastate publikubuumi kiiluvees läheb selgi suvel teatritel hästi.  Ometigi, mõeldes ees ootavale säästueelarvele, teatrite eelarve vähendamise kavatsustele, mõjub tänavune suveteatrimelu pisut kui pidu katku ajal. Muidugi tuleb tänavuste suveprojektide raha veel 2008. aasta suhteliselt rõõmsast eelarvetest, lahke Kultuurkapitali toetustest ja vabariigi juubelipidustustele eraldatud summadest. Aga ikkagi kuidagi pillav (nii rahaliste kui ka inimressursside osas) tundub see suvi. Selmet juba säästa, üritatakse potentsiaalsetelt vaatajatelt ikka viimane vaba kroon kätte saada. Suveteater kinnistab teatrit pigem meelelahutustootena, mida iga hinna eest tarbima peaks. Ja seda näib publik väsimatult tahtvat – tarbida, midagi lõõgastavat.

Tänavusest suveteatrist leiabki rohkem meelelahutuslikku. On ka mõned tõsisemad autorid ja teemad: O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse”, B. Schaefferi „Loojang”, Tammsaare mammutprojekt Vargamäel, Shakespeare’i  „Romeo ja Julia” Tartus. Valdavalt pakutakse ikkagi magusapoolset romantikat, muusikalist ja muud meelelahutust. Vabas õhus tehtaval teatril on omad mängureeglid, mis seavad esiplaanile pigem vaatemängu, paksemad näitlejavärvid, sellega paratamatult kaasneva lihtsustava lähenemise. Sobib suvisesse aega küll, aga – kas pole seda juba liiga palju? 

Juba mitmendat aastat järjest on kõlanud hääled, et äkki võiks suveaega pisut rahulikumalt võtta: teha vähem, aga paremini. Mujal Euroopas suviti nii pööraselt ei rapsita, isegi enam mitte Soomes, kus on pikk suveteatritraditsioon, rääkimata naabritest Lätist ja Leedust. On oma traditsioonilised suvised teatrifestivalid: Tampere teatrisuvi, Avignon, Edinburgh jt. Nii meeletut kütmist nagu Eestis naljalt mujalt ei leia. Viimastele suvedele mõeldes olen nii mõneltki etenduselt lahkudes tundnud seda tarbimishulluse õõvastavat hõngu ja kahetsust keskpärasele kaubale raisatud energiast, ajast ja rahast. Nagu supermarketis käinud inimene koju jõudes nii mõnigi kord üllatub, kui palju tarbetut kaupa on ta poes ostukärusse sumanud. Ühe suveetenduse külastuse tegeliku piletihinna sisse tuleks ju arvestada ka bensiinile, õllele ja suupistele kulutatud kroonid.   

Tegelikult on ikka kahju, et näitlejad endale vaikset säästusuve lubada ei saa. Nii tore oleks, kui nad hoopis puhkaksid, loeksid huvitavaid ja tarku raamatuid. Vaatajadki võiks säästupuhkusele lasta. Ja keegi ei jääks millegi võrra vaesemaks (rahast rääkimata).

Aga tundub, et rongi peatada ei saa. Kui sügistalvist hooaega võtavad teatrid justkui rahulikumalt, siis suveprojekte vaadates tundub, nagu oleks tekkinud mingi eriline hasart: missugune teater, kes kellelt vaatajad üle lööb? Vahel ei teagi ju, millega üksteist üle trumbata püütakse – kas kunsti või rahategemisega?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming