Kergus Oleva kontuuride vahel

Salurand ja Kaljujärv paistavad loovat seda, mida nad näevad, muret tundmata selle pärast, et mis küll saab, kui Olematu ei avane, Teine ei tule.

KAIRI PRINTS

Sõltumatu Tantsu Lava „All tomorrow’s parties“, autor ja esitaja Inga Salurand, autor ja muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, lava- ja valguskujundaja Oliver Kulpsoo, videokunstnik Emer Värk. Esietendus 11. V Sõltumatu Tantsu Laval.

Laval on Inga Salurand, kes on umbes sama ilus nagu vesiroos ega esita pretensioone.

Laval on Inga Salurand, kes on umbes sama ilus nagu vesiroos ega esita pretensioone.

Laura Arum-Lääts

Kergus Oleva kontuuride vahel. Vahel on nii, et oled väsinud ja tahad lihtsalt kuhugi rahulikult maha istuda. Pargipingile või kohvikusse või teatrisse. Seekord istusin teatrisse ega oodanud muud, kui et oleks hea rahulik ja keegi ei hakkaks midagi nõudma. Tundus, et nii võib seekord minna. Ja läks ka. Oli kerge ja täiuslik subjektikogemus.

Kuidas saab üldse kerge olla täiuslik? Kas mitte ei peaks olema sügav ja raske? Kas ei peaks kunst (või vähemalt kunsti kogemine) olema katkematu metafüüsiline karje Suure Teise poole? Aga miks peaks? Kunst võikski üha enam liikuda Oleva kontuuride vahele, sest milleks jätta kasutamata kättesaadav potentsiaal. Kergus Oleva kontuuride vahel on üleüldse täiesti alakasutatud elamise viis, isegi lausa koomiliselt ebaproportsionaalne on inimeste huvi Teise vastu. Selge see, et Teine on sellise ebameeldiva tähelepanu peale juba ammu ka ise Oleva kontuuride vahele peitu tõmbunud.

Ükskord Londonis Tate Moderni muuseumis oli mul selline kerge ja täiuslik subjektikogemus. Selles muuseumis on ruum, kus on seinal hiiglaslik maal, Claude Monet’ „Vesiroosid“. Ruumis on pink, kuhu saab istuda seda vaatama. Mäletan tunnet, mis mind valdas, kui ma olin seal juba mõnda aega, silmad pildil puhkamas, rahumeeli oma väsinud koibi sirutanud. Tundsin järsku, et siia võiksin jääda eluks ajaks. Või siis vähemalt tunniks. Sest hea kerge oli. Keegi ei sundinud midagi järeldama. Lihtsalt avanes maailm, mida vastu võttev subjekt sain sellel hetkel olla.

Inga Saluranna ja Hendrik Kaljujärve „All tomorrow’s parties“ kestab ka tund aega ja on nii kerge, et võib tunniks ajaks istuma jääda küll. Laval on Inga Salurand, kes on umbes sama ilus nagu vesiroos ega esita pretensioone. Pretensioone ei esita ka ükski muu asi, mis laval on. Muusika (Hendrik Kaljujärv), valgus (Oliver Kulpsoo) ja video (Emer Värk) mõjuvad ühelt poolt impressioonidena ajahetkes ning teiselt poolt ettemääratutena nagu vesirooside õide puhkemine suvisel järvel.

Selline pretensioonitu seisunditeater ei tule ennast õigustama. Vesiroosil tuleb vahepeal meelde, et teda vaadatakse ja siis jääb ta ka ise publikut silmitsema, et mõne hetke pärast taas oma tegevuse juurde tagasi minna. Publik on nagu loodusvaatleja, kes jälgib mingi teise liigi esindaja tegevust, ning kui ta laseb endal subjektiks muutuda, saab ka veidi ringi jalutada teise liigi omailmas. See vist ongi see kogu Oleva kontuurides kerguse võti, et saad „välja“ sisse. Omailmad on Olevailmad, lihtsalt nad on liigiomased ja seega võivad olla teise liigi omailmas tajumatud. Seejuures tavaliselt me siiski valime selle tajumatuse ise, sest ego ei lase tajuda. Ilmselt võiks tegelikult suur osa sellest, mis on väljas, olla sees.

Ma ei tea, võib-olla ongi vaja veidi väsinud olla, et saaks tajuda, mitte ego pidi Teise küljes rippuda. Tegelikult „väsinud“ pole vist päris õige sõna. Ehk hoopis parem või targem. Või lihtsalt vastuvõtlikum.

Delikaatne mulin. Vahel on nii, et oled väsinud ja tahad lihtsalt kuhugi rahulikult maha istuda ja kohvi juua. Noh, istud siis tooli peale ja paned vee keema. Selleks on vaja vastandid välja võtta. Tuli ja vesi teevad koostööd. Pinge muudkui kasvab ja kasvab, tuli hõõgub, vesi hakkab aurama. Ja siis, kui tekib tunne, et kohe-kohe kogu see kupatus plahvatab, siis … läheb vastupidi, vesi rahuneb hoopis maha ja hakkab mullitama, vaikselt ja rahulikult, nagu oleks see kõige loomulikum asi, mida teha. Pinget ei ole, on vaid stabiilne elevus ja intensiivne, kuid delikaatne mulin. Kerge on olla. Kohvi ei taha. Vaat mida sa tahtsid. Arvasid, et tahad kohvi, tegelikult tahtsid vastandid välja võtta. Nendest sümbolitest mul vist kohe pea plahvatab hoopis, aga ma ei saa enam taganeda, sest mul oli selle delikaatse mulinani ju ometi tarvis jõuda. Etendusel peab Salurand samamoodi vaeva nägema ja muudkui ootama, kas tuleb. Kes tuleb?

Etenduse lõpus heidab Salurand mulla peale pikali. Mingid asjad ta paneb põlema ja vee paneb ka endale suhu jooksma ja kui ma nüüd kellelegi haiget ei tee, ütleksin isegi, et see on selline väga sümpaatne sümbolite väärkohtlemine. Vee hääl seguneb sõnadega mikrofonis. Välja tuleb delikaatne mulin. Kellegi pikad koivad paistavad kardina tagant.

Kas kerge ongi siis, kui vastandid kokku saavad? Nad saavad kokku paradoksis, aga nad ei põrku teineteisest eemale, vaid hoiavad kinni. Ei ürita teist ära rääkida, vaid kuulavad. Ja siis tulebki välja, et vastandid ainult tunduvad vastandid. Neil on nii palju asju, mida nad jagavad, ja ka asju, mida pole neil kummalgi. Olev avaneb ja võib-olla võib isegi Suur Teine lõpuks üleni peidust välja tulla ja oma väsinud koibi sirutada.

Sirutab siis ja saabki aru: Monet’ vesirooside ümber ja taga on nii palju saladusi, nii palju tundmatut … Ainult et Monet maalis vesiroose, mitte vastandeid, mitte paradoksi. Ainult iseennast ja vesiroose. Mitte midagi sellist, mis oleks tingimata teisiti. Samamoodi Salurand ja Kaljujärv paistavad loovat seda, mida nad näevad, muret tundmata selle pärast, et mis küll saab, kui Olematu ei avane, Teine ei tule. Tundub, et nad ei karda Oleva kontuure. Ma loodan vähemalt.

Tulemus ongi sisu. Delikaatselt mulisev Olev, mille soppides sirutab jalgu Olematu. Kui panna ritta kamp kunstnikke, et maalige nüüd see vaade võimalikult täpselt, siis kui sarnased need pildid tulevad? Sarnased ainult esmapilgul, eks ole? Sisult täiesti erisugused. Inimestele on loodud mingi ühine reaalsus, muidu me ei mõistaks ju üksteist üldse. Aga see ühine reaalsus ongi mingi sketš, kellegi poolt lõuendile sirgeldatud Oleva kontuurid. Ja Oleva sisu ei saa luua kontuure eirates. Kui kunstnik püüab kontuure eirata ja midagi uut luua, siis ta loobki ainult uusi kontuure, ikka ja jälle. Kogu aeg mõeldes, et midagi oleks nagu puudu. Aru saamata, et puudu on sisu. Sest kontuurid nõuavad kogu tähelepanu.

Lugesin just raamatut Pablo Picassost ja seal oli lugu sellest, kuidas ta oma sõbra Georges Braque’iga ühes Prantsuse külakeses maalis. Nad valisid välja vaate, mis avanes mäe otsast. See hõlmas kirsiaeda, külamajakeste värvilisi katuseid ning eemalt paistvat kirikut ja kõrtsi. Nad pidid maalima oma tööd samalt positsioonilt ja kubistlikus stiilis, et neid pärast võrrelda. Jah, ka nemad ei kartnud Oleva kontuure. Need ei ähvardanud nende jooni ja kuubikuid mitte mingil moel.

Nii ei olnud ka Monet’l mingit vajadust maalida näiteks „roosvesikuid“, sest vesiroosid olid juba loodud. Oleva kontuuride vahele, vesiroosidest kihavasse Oleva lainetesse sukeldudes avaneb paradoks ning Olev ja Olematus ühinevad oma kirglikus kerguses. Võib-olla kõlab liiga romantiliselt, aga nii palju kui mina tean, on see tõsi.

„All tomorrow’s parties“ ongi täpselt selline jalutuskäik kellegi omailmas, kus tajub delikaatse mulina ja Oleva kontuuride vahel mõnusat kergust. Kas polegi see mitte maailma kergeim asi – kuulata ja vaadata seda, mis on loodud? Kuulata just seda, mida miski just sulle räägib. Vaadata seda, mida sulle näidatakse. Muutuda subjektiks. Ainuke ja mitte just väike takistus sellel teel on oma ego. Selle tähelepanuta jätmine võib raske olla. Ja see on üks järjekordne asi, milles kunst võib meid aidata. Võib-olla tasub veidi väsinud olla. Või parem ja targem. Või vastuvõtlikum. Ja kergus Oleva kontuuride vahel ongi võimalik.

Epiloog. Jube raske oli seda lugu kirjutada. Ma arvan, et jube raske oli ka seda lavastust teha. Ei saa ju olla, et ainult minu pea plahvatas. Võimalik on sinna kergusesse Oleva kontuuride vahele jõuda küll, aga jube raske. Hakkad suure hurraaga pihta ja siis komistad iseenda ego või kellegi pikkade koibade otsa. Tahaksin lihtsalt kuhugi rahulikult maha istuda. Võib-olla lähen uuesti seda lavastust vaatama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar