Kena kummardus klassikule

Rein Paku „Keisri hull“ on eelkõige kammerlik kostüümidraama, kus miski otseselt esile ei tõuse – kõik on korrektne ja maitsekas.

RIINA ORUAAS

ERMi teatri „Keisri hull“, autor Jaan Kross, lavastaja Rein Pakk, kunstnik Annika Pakk, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Tanel Jonas, Elina Purde, Helgur Rosenthal, Jekaterina Novosjolova, Andres Mähar, Kaia Skoblov, Mart Toome ja Raivo E. Tamm. Esietendus 5. X ERMi teatrisaalis.

Jaan Krossi kui eesti kultuuri ühe tüvi­autori teose lavaletoomine on juba iseenesest tähendusrikas sündmus ka veel XXI sajandil, kuigi „Keisri hullu“ ilmumist (1978) ja esimest lavastust (1984) saatnud nõukogude kord on ammu hääbunud. Üksikisik võimu- ja vaimusuhete sasipuntras oma ajas heitlemas ei ole praeguses suhtelisuse ja mitmeplaanilisuse olukorras ehk enam niivõrd selgete piirjoontega kui Krossi teostes (kuigi ka seal peavad tegelased kohanema ja leppima olukorra ambivalentsuse ja piirjoonte teisenemisega).

Krossi „Keisri hull“ on tekst, mis tekitab vaatajas paratamatult eelootuse kas värske lavastajatõlgenduse või teose resonantsi osas nüüdse vastuvõtu­kontekstiga. Timotheus von Bockist on tema keiser Aleksander I-le saadetud konstitutsioonikirja tõttu saanud türanniale vastuastuja võrdkuju, tema tollel ajal ekstsentrilisest abielust eesti talutüdrukuga aga tärkava demokratiseerumise sümbol.

Meie killustunud ja hübriidsel teatri- ja kultuuriväljal oodatakse klassikute tõlgendajatelt alati mingit suhestumist, uut vaatenurka ja struktuuri. Rein Pakk on lavastajana valinud mingis mõttes kindla, seejuures aga küsitava tee. ERMi teatris mängitava lavastuse alusmaterjal on Krossi autoridramatiseering, iseseisev teatritekst, mis seisab romaani kõrval küllaltki suveräänsena. Niisiis on olemas täiesti aktsepteeritav võimalus tuua „Keisri hull“ tervikliku loona lavale, olla autoritruu, säilitada klassiku sõna – kui ainult seda konteksti ees ei oleks.

Praeguses teatripildis, kui ideid ja võimalusi on sageli rohkem kui dramaturgilist käsitööoskust (seda on tunda sageli logisevast lavastajadramaturgiast ja eriti proosa dramatiseeringute puhul), hakkab silma ja kõrva Krossi näidendi terviklikkus, mis pole lavastaja muudatustele vaatamata oma selguses kaotanud. Mõõdukate muudatustega ja tervikstruktuuri järgides on Pakk „Keisri hullu“ toonud ka ERMi stiliseeritult kujundatud musta kasti. Lavakujunduses (Annika Pakk) on selged locus’ed. Lihtsamal ja lakoonilisemal paremal poolel leiavad aset sündmused, mis on seotud vanade Mättikute ja Anna vanematega, samuti Timotheus Bocki sunnitud viibimisega Kivijalas. Külluslikum vasak lavaserv on Võisiku mõisa peahoone ja muu peenema keskkonna ja tegevuse teenistuses. Lava keskosa on mõeldud sisekõne ning Timo vangistust kujutavate ja muude piiripealsemate sündmuste tarvis. Seal on leidnud koha ka Timo loos mitmes mõttes märgiline klaver. Diskreetselt ja konkreetsete piiridega valguslaikude abil juhib vaataja tähelepanu valguskujundus (Priidu Adlas), lastes esile tulla loo eri vaatepunktide mustril.

Tanel Jonase roll Timotheus von Bockina täidab lava parajalt nappide vahenditega. Sujuvalt kehastab ka Elina Purde Eevat.

Andres Keil

Kõrvalise, kuid osalt istekohtadelt tähelepanu püüdva detailina hakkab oma lugu rääkima veel toatüdrukuna ilmuva Eeva Timo kirjutuslauale ununenud tolmuhari, mis seisab seal kogu esimese vaatuse. Seisusevahe ja päritoluprobleemi on Paku lavastuses näidendiga võrreldes üksjagu võimendatud, seda eelkõige Jakobi päevaraamatu märkimisväärselt suuremas mahus esitamise tõttu. Lisaks Eeva ja Timo armastusloo tärkamisele on sisse toodud ka kosimise stseen ning hulganisti sisekõnelisi kommentaare. Jakobi osa laiendamise ja tausta avamisega on lugu tänapäeva vaataja silmis kindlasti võitnud, kuigi krossilikult raskepärane jutustus aeglustab tublisti etenduse tempot ja dramaatilisust (lausmonoloogilisus on viimasel ajal üldse eesti dramaturgiale liigagi omane – jutustatakse, selle asemel et tegutseda).

Ühtlasi on Jakobile kui eestlasele ja eestlaste olukorrale XIX sajandi algupoolel antud suurem osakaal, Timosse ambivalentselt või soosivalt suhtuvate kõrvaltegelastest sakslaste (La Trobe, krahv Pahlen, noored Manteuffelid) osa aga kärbitud, nii et rahvaste ja võimude suhted on esitatud kontrastsemalt, kui need näidendis ja romaanis ilmuvad. Timotheus von Bocki laiem ajalooline tähendus sotsiaalsete kihtide vahel liikujana on seetõttu paradoksaalselt aga huvitavam ning mitmeplaanilisem. Lavastuse raamiks on aga tõstetud Jüri ja Jakobi võimalik kohtumine päevaraamatu autori ja selle lugejana, nimelt just Jüri (Jakobi nägemuses tuleviku inimene, aga ka keisrivõimule lähedal seisev isik) alustab ja lõpetab etenduse.

Lavastuse üks peamisi tugevusi ongi tegelaste vaatepunktide tasakaal ja harmooniline ansamblimäng peamiselt tõsises, kohati kergelt koomilises võtmes. Etendust veavad kordamööda Helgur Rosenthal (Jakob), Tanel Jonas (Timo) ja Elina Purde (Jakobile Eeva, Timole Kitty).

Krossi Jakob on vahendaja-tegelane, romaanides sageli esinev eestlane, kes ei kuulu õieti ei ühele, teisele ega kolmandale poole. Romaani Jakobiga üsna sirgjooneliselt suhestuv mitmepaikne on ka Helgur Rosenthali lava-Jakob, kes annab tegevusega kord passiivselt liitudes, kord sealt välja astudes loole oma asjalik-kuiva vaatepunkti. Sujuvalt kehastab ka Elina Purde Eevat, kes on kohanemisvõimelise ja pehme jõu esindajana loos Jakobi kõrval teine, emotsionaalne tugipunkt.

Tanel Jonase roll Timotheus von Bockina täidab lava parajalt nappide vahenditega. Keisri hull on mängitud kaasahaaravalt ja kontsentreeritult – ja ometi ei ole hullu selles Timos kübetki, vahel ainult pisut lollimängimist. Küsimus von Bocki vaimuhaigusest, mille ees on tal romaanis vägagi põhjendatud hirm, on seega ette ära vastatud.

Kolme peategelase ümber kehastab kogu laia tegelasgaleriid küllaltki väike trupp, kes kõik esinevad mitmes rollis. Noore Jüri idealism kandub Mart Toome ühelt rollilt teisele. Imelikul kombel saab sellest osa isegi keiser Aleksander ning äratab seega tsaari vastu rohkem kaastunnet, kui ehk alusmaterjal võimaldaks. Raivo E. Tamme Laming, Paulucci ja Lieven, võimukandjad ja -esindajad, omandavad mingid sarnased jooned, tõmmates Timo ümber oma libedat võrku koomale.

Kaia Skoblovi ja Jekaterina Novo­sjolova kõrvaltegelased esinevad kord tõsisemate, kord malbemate või koomilisemate naistena ning toovad loosse mängulisust. Viimast saab öelda ka Andres Mähari rollide kohta, eriti Timo õemehe ja ametliku valitsuse esindaja Peter von Manteuffelina. Värskendav on näha, et ansamblimängus pole ülepaisutusi, iga hinna eest nüüdisajastamist ega naljarebimist (mida, paraku, näeb liigagi tihti, eriti „tänapäevaga paralleelide toomise“ sildi all).

Nii ongi Paku lavastus eelkõige kammerlik kostüümidraama, kus miski otseselt esile ei tõuse – kõik on korrektne ja maitsekas. Seda selgemalt aga tõstatub teose resonantsi küsimus, mis esitati juba 2006. aasta Ugala „Keisri hullu“ puhul – miks see tekst uuesti ja just nüüd?* Rein Paku lavaversioonis on astutud samm lähemale tänapäevasele ajalookäsitusele, kus tunnistatakse meelsamini sotsiaalsete gruppide kõrvuti toimimist ja kultuurilist hübriidsust, mitte ei rõhuta niivõrd vastandusele. Ent sellestki ei tõuse uut lähenemisnurka ega üldistust.

Lavastuses ongi kõige enam ehk puudu hullusest, sellest piire murdvast aususest, mis ajendas tegutsema Krossi Timotheus von Bocki, ning Jakobi pidevast kahtlemisest tulenevast ambivalentsustajust. On ka võimalik, et saabunud on aeg lülitada „Keisri hull“ isemängivaks kultuurimälu osaks, suhtuda sellesse kui heas mõttes museaali, mis osutub ehk mõnes teises ajaloolises olukorras teatrilaval taas värskeks.

* Andris Feldmanis ja Livia Ulman, Krossi „Keisri hull“ küsib Ugala laval liiga vähe. – Eesti Päevaleht 2. X 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht