Kellel melujanu, sellel jalad

„Melujanu“ annab vaatajale maitsenüansse ja varjundeid täis, ent teravusteta vaimse „lõunasöögi“.

ELE PAJULA

Tallinna Linnateatri „Melujanu“, algatajad Paavo Piik ja Maiken Schmidt, lõpetajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast, kunstnik Anneli Arusaar, helilooja Vaiko Eplik, valguskujundaja Emil Kallas, eriefektide autor Enar Tarmo ja helikujundaja Veiko Tubin. Mängivad Henrik Kalmet, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Priit Pius, Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Priit Võigemast ja Kristjan Üksküla. Esietendus 18. IV Taevalaval.

„Melujanu“ puhul võib olla kõige erakorralisem asjaolu, et otseselt mingit sõnumit edasi anda ei olegi.

Siim Vahur

Iseenesest ei midagi enneolematut: sõnaosavad avastavad endas liikumisjõu. Teisteski teatrites on katsetatud sõna ja liikumise erisugust vahekorda, needsamadki näitlejad on liikunud palju rohkem, kui üksnes lavakoolis. Miskipärast teeb selle lavastuse eriliseks aga ikkagi just sõna- ja tantsuteatri kontrast. Tallinna Linnateater rõhutab seda ise ja nõnda on võtnud ka teised muljetajad sellest rääkida-kirjutada. Kultuurisaade „OP!“ kutsus isegi tantsueksperdi (Kristiina Garancis) hindama, kas Tallinna Linnateatri tants on ikka piisavalt tants.

Ma ei ole sellist käsitlust märganud ühegi teise tantsulavastuse puhul. Ükski minu nähtud tantsulavastus ei ole pidanud oma identiteeti nii palju kinnitama. Tundub, et kõik on kinni kontekstualiseerimises ja enesekuvandi loomises. Praegune kontekst huvitaval moel ühelt poolt kinnistab Tallinna Linnateatri sõnateatrilikkust, teiselt poolt teeb palju ära, et selle teatri ampluaad laiendada. Räägin siin meelega teatrist ja mitte näitlejatest, sest kuvand luuakse just koos, teatri uuelt põlvkonnalt algimpulsi saanuna, kuid kogu agentsust neile siiski andmata. Muljele annab tõuke ka seik, et lavastusel pole ei üht ega kaht, vaid lausa neli loojat. Jagatud vastutus. Ühtsem tulemus. Anonüümsem mulje.

Sellest tantsulavastusest rääkima hakates ilmneb, et nähtust ei tahakski kõnelda. Ei ole esmane muljetada sisust, vaid sügavaima mulje jätabki (justkui) seesama fakt, et tegu on sõnateatri tantsulavastusega. Justkui olekski olulisim, mida tähendab see nähtus suuremas kontekstis. Ja kuna lavastus on välja käidud mainitud kontekstiga nõnda seotult, siis ei saagi seda hästi sellest elavast organismist välja opereerida. „Melujanu“ on kohe algusest peale Tallinna Linnateatri esimene ametlik tantsulavastus.

Ikkagi ei ole selles midagi nii üllatuslikku, et sõnaga töötajad kasutavad oma füüsist ka sõnumi edasiandmiseks. See nähtus on väga teretulnud. „Melujanu“ puhul võib olla kõige erakorralisem hoopis asjaolu, et otseselt mingit sõnumit edasi anda ei olegi. Ei ole selget lugu, narratiivi, seega ei ole lavastuses üht läbivat joont, mida sealt otsima minna. Aga ei ole ka kivikõva või nõelteravat kontseptsiooni. Ei ole tegelaskujusid, kellega hiljem oma CVs eputada. Mulle näib, et see võib olla tegijatele väga teraapiline ja tulla paljuski kasuks, vahest isegi rohkem, kui esmapilgul ehk tundub. See annab kõigile ühtse ja sama platvormi – mida keegi oma vabadusega peale hakkab, on tema enda teha. Kõrvalt vaadates jääbki silma, kuidas üks või teine selle situatsiooni lahendab.

Seega, kui end vabaks lasta ja tehtuga kaasa minna, on nähtu kena, mõnus ja huvitav. Tegelikult avaneb „Melujanu“ väga kenasti sellele otsesele vaatamisnaudingule, mille pärast me end üldse õhtuti teatritesse seamegi. Siinkohal tundub küll paslik kiirelt mainida pealkirja kulmukergitavat ebakõla sisuga: ei ole laval näha erilist pulbitsevat melu ega ka janunemise vahetut sunduslikkust. Kulgemisel on hoopis pehmem ja mahedam vorm. Aga pealkirja ebatäpsus on küll marginaalne seik, mida kommenteerida. Pigem vajab see ülestähendamist selleks, et potentsiaalne publik teaks pealkirja mitte südamesse võtta.

Südamesse tasub võtta ja lasta see fragmentaarne maailm, mille trupp koos loob. Lavakooli (ühel või teisel aastal) lõpetanud on võimsalt ilmekad, nad mängivad lõpuni välja ka liikumise, mis suurema kehakooli saanud esitajatel võib-olla meisterlikumalt välja kukuks. Lahke vaataja ei märka puudujääke, sest ta on juba mängu haaratud. Eriti mõnus on teistega koos ahhetades vaadata füüsiliselt nõudlike trikkide sooritusi – hulljulgus laval lähendab kuidagi hästi ürgselt kõrvalistujatega. Läbi katsetatakse kõik viljakad viisid lavakujunduse elemente ära kasutada: tunda on, et loomisprotsessis on tuntud lapselikku rikastavat rõõmu esemetele eluandmisest ja neid eri süsteemidesse klapitamisest. Kõikidest „püstolitest“, mis laval näha, kostub päris mitu pauku. Just selle „Melujanu“ pakutava ja omanäoliselt lahtirulluva nimetamatu tõttu tasubki lavastust vaatama minna. On, mida vaadata.

Jah, selles pole midagi põrutavat. Suures plaanis maailma ei muudeta. Ei puurita olemise alustalasid, ontoloogilisi protsesse, eetilisi tõekspidamisi enneolematu viha ja põlemisega. Poliitikuid ei kritiseerita ei nimeliselt ega üldiselt. Kui juba eitamiseks läks, siis tuleb mainida, et ka publik jääb puutumata. Selles mõttes säilitatakse ikkagi Tallinna Linnateatri tuttavlik käekiri – siin šokiteraapiat ei saa. „Melujanu“ annab vaatajale maitsenüansse ja varjundeid täis, ent teravusteta vaimse „lõunasöögi“. Lahkudes ei ole raske olla, seedimine ei vaeva. Aga varsti tahaks jälle midagi näksida.

„Melujanule“ ei tasu minna midagi otsima, küll aga avastama. Siis pääseb pakutav maitsebukett kõige paremini esile.