Keisri garderoobi mitmekesisusest

Raido Bergstein, Eesti Tantsukunstnike Liidu juhatuse esimees

Heili Einasto kirjutis „Keisri uued rõivad” jõulueelses Sirbis tõstatas tantsukunstnike seas mitmeid küsimusi ja tekitas arutelusid, millest üks olulisemaid oli teemal, kui isiklikuks tohib kriitika kunstniku suhtes minna. See arutelu varjutas aga mõneti need küsimused, mis Einasto tegelikult õhku viskas. Eesti nüüdistantsumaastik on mitmest teisest kunstivaldkonnast noorem, seda alles ehitatakse üles. Tasemeni, kuhu on tantsumaastiku organisatoorsel korrastamisel jõudnud näiteks Põhjamaad, on meil veel pikk tee minna. Seejuures saame aga tõdeda, et meil on kaks riigilt toetust saavat tantsuagentuuri ning ka Eesti Tantsukunstnike Liit on oma elujõudu tõestamas. Einasto artiklis esitatud küsimused peegeldavad hästi praegust olukorda, kus valikuvõimalused panevad rohkem nõudma ka neilt, kellel on võimekust arengut mõjutada. Kanuti gildi saal oli aastaid Eesti ainsa tantsumajana surve all, esindades kõike seda, mida meil lavale tuuakse ja tantsulavastuse nime all näidatakse. Kanuti gildi saali profiil on siiski pidevalt nihkunud nn kontseptuaalse tantsu poole ning sellele vastukaaluks koondusid 2005. aastal tantsuteater Fine 5, tantsuteater Zick ja teisedki Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) juurde, mis lubas rohkem keskenduda liikumis- ja kehapõhise tantsukunsti viljelemisele. Nüüdseks on STÜ end tõestanud agentuur, mis toob aastas lavale mitu uuslavastust ning näitab Eestis ka välislavastusi. Samuti on STÜ lükanud käima Okasroosikese lossis toimuva ning saab vähem kui aasta pärast päris oma proovi- ja etendussaali Telliskivi loomelinnakusse loodava Vaba Lava juurde. Selle kõige üle tasub ainult rõõmu tunda.

Seega on Tallinnas aasta pärast kaks ainult tantsule kuuluvat saali, mis ootavad lavastusi ja residentuure. Kas meil on neid täita millegi uue ja huvitavaga või arutame kahe-kolme aasta pärast jälle teemal, et saalid küll on, ent neid eriilmeliste lavastustega täita on endiselt raske?

Nagu Einasto viitab, on kaks agentuuri – Kanuti gildi saali ja STÜ – läinud aastatega üha enam ühte nägu. Kanuti gildi saali ja STÜ sarnasus pole ehk tingitud mitte niivõrd nende profiilist, kuivõrd tegutsemismallist. Tundub, justkui näitaks Kanuti gildi saal vana olijana teed ning STÜ, mille esialgne ind ja entusiasm nüüdistantsu ilma rikastada on praeguseks pisut raugenud, sammuks vapralt Kanuti gildi saali kannul, ent ilma eriti originaalsete ideedeta. See on aga kergitanud taas küsimuse, kui palju kvaliteetset ja eriilmelist tantsu on Eestis üldse võimalik järjepidevalt viljeleda.

Kui Kanuti gildi saal on ennast juba ammu leidnud ning me teame, mida sealt rohkem või vähem oodata, siis kas STÜ ei peaks keskenduma veel täitmata nišile ning ennast selgemalt eristama, toetama näiteks rohkem liikumispõhist loomingut? Kui tantsumajade kunstiline profiil on väga ühesugune, tekib oht, et tants areneb endiselt vaid ühes väga kitsas suunas. Nii jäävad kasutamata muud võimalused ning piiratakse kunstnike eneseväljendusvõimalusi.

Agentuurijuhtide peamine argument selles asjas on peaaegu alati, et kõik sõltub tantsukunstnikest ja nende soovidest. Kui huvitavad ideed tulevad kujul, mis ei nõua täiuslikku kehavaldamist, siis on see kivi kunstnike endi kapsaaeda, sest agentuur ei loo kunsti, vaid üksnes vahendab seda. Ehkki agentuur tegutsebki vahendajana, on sellel siiski võimalus otsustada, milliseid lavastusi vahendada: üks võib vabalt eelistada kontseptuaalseid lavastusi, teine liikumispõhist loomingut.

Eesti on väike ning jääb väikeseks ka edaspidi. Riigilt saavad vähemalt lähiajal endiselt pikaajalist tuge vaid administreerivad agentuurid. Kunstitegemine sõltub suures osas vaid kultuurkapitali, Euroopa Liidu ja välismaiste fondide rahastusest, ent raha on sealt võimeline taotlema enamasti taas agentuur, mitte kunstnik. Agentuuridel on siinkohal võimalus, aga ka kohustus võtta vastutus kogu valdkonna arengu eest ning leida võimalusi toetada võimalikult eriilmelisi lavastusprotsesse ja arendada igasugust eesti nüüdistantsu.

On olemas ka võimalus, et riigi toetussüsteemi keskmes on tulevikus ühtlaselt nii agentuurid, kompaniid-trupid kui ka tantsukunstnikud üksikult, misläbi luuakse avatumad võimalused kogu tantsuvaldkonna sisuliseks arenguks. Sellise n-ö kolmetasandilise rahastuse korral saaksid agentuurid tõesti keskenduda vaid korraldamisele ja kunsti vahendamisele (ehkki oma identiteedi määratlemine ning selgema profiili kujundamine oleks siiski hea). Kompaniide-truppide toetus ja üksikkunstniku toetus kuluks sisulisele tegevusele ja kunstiloomele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming