Kehade kahekõne

Praegusel vastuolulisel ajal vajatakse üha rohkem lavastusi, kus inimene vaatab inimesele silma, kus võõras kohtub võõraga, omamata eelteadmisi, võttes inimest lihtsalt inimesena.

IIRIS VIIRPALU

Vaba Lava ja Gripi „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“, kontseptsiooni autor Jan Martens, lavastajad Jan Martens ja Lukas Dhont, kunstilisse meeskonda kuuluvad Yanna Soentjens, Maarten Dekort, Steven Michel, Kimmy Ligtvoet, Laura Vanborm jt. Esietendus 18. III Vabal Laval.

„Tavalised inimesed“ on füüsiliste kohtumiste jada, kus heidetakse pilk nii inimese avatusele ja suletusele  kui ka kontaktile võõraste vahel

„Tavalised inimesed“ on füüsiliste kohtumiste jada, kus heidetakse pilk nii inimese avatusele ja suletusele kui ka kontaktile võõraste vahel

Siim Vahur

Jan Martensi ja Lukas Dhonti tehtud ning kohalikke inimesi kaasav lavastus „Tavalised inimesed“ on füüsiliste kohtumiste jada, kus heidetakse pilk nii inimese avatusele ja suletusele kui ka kontaktile võõraste vahel. Lavastus lähtub igapäevasest sotsiaalsest ruumist, kuid ärgitab mõtestama ka virtuaalsuse ja ühismeedias kujundatud identiteedi rolli meie käitumises ja hoiakutes.

Edward T. Halli 1966. aastal välja pakutud prokseemilised vööndid* tähistavad inimeste ruumisuhteid, märkides seda, kui lähedal mingis tüüpsituatsioonis teisele inimesele ollakse. Prokseemiline vöönd sõltub nii indiviidi omapärast kui ka kultuurist: on kultuure, kus ruumilised suhted ja mitteverbaalne kommunikatsioon on sotsiaalse suhtluse koodidega üsna kindlaks määratud ning nendest üleastumist peetakse ebaviisakaks. Võõra inimese ootamatu liginemine või aktiivne tungimine isiklikku ruumivööndisse võib häirida. Sageli täheldatakse seda alles võõras kultuuriruumis reisides või elades. On üsna tavapärane, et intiimvööndisse lubatakse lähedased, teatud olukordades või elukutsete puhul võib see sobida ka võõraste puhul, kuid enamasti ei ole võõra sinna lubamine loomulik.

Mis juhtub aga siis, kui kaks võõrast hakkavad üksteist kompima, puudutama, toetama, tõukama lavasituatsioonis? Olukord on sellevõrra hapram ja haavatavam, et etendajateks on inimesed tänavalt, kusjuures stsenaariumi saavad nad kätte tund aega enne lavaleminekut. Nende vastas on tundmatu inimene, keda nähakse esimest korda alles laval, kui juba ollakse 130 inimese pilgu all prožektorivalguses. Inimene, kellel puudub etenduskunstide taust, on sellises olukorras kaitsekihita, eriti võrreldes näitlejaga, kes saab ikkagi rolli asetuda ning kes ongi õppinud seda, kuidas laval olla, käituda, tegutseda ja liikuda. Füüsilised stseenid võtavad fookusesse inimese kohanemisvõime – nii teise inimese kui ka uudse olukorraga.

Kaks nädalat prooviperioodi jätab kõik kergelt tooreks: mitte miski kohtumise stseenis ei ole selle partneriga läbi harjutatud, nurki pole lihvitud. Kaasa aitab ka lavakujunduse puudumine, see lükkab esiplaanile üksnes kohtumise: ruum mõjub pigem kõledalt, intiimsus luuakse kontaktis. Teatav konarlikkus, mis sellest tekib, on seda laadi kompamise võrdkuju – alles õpitakse ju teist tundma – ning tõstab esile kontaktiloomise poeetika. Kompamine, aeglane lähenemine teisele, võõra hingeõhk nahal, puudutus – kõik need on inimeste suhtluse alguse peegeldamiseks sobivad kujundid. Minimalistliku liikumiskeelega koreograafias on olemas kõik suhtluse tahud, alates arglikust kontaktist ning lõpetades jõulise surumise või teise toetamisega.

Enamjaolt sõnadeta dialoog mõjub kui kehade kahekõne, publik näeb puhast füüsilisust. Rõhk on kompimismeelel, eriti stseenides, kus silmad on kinni ja visuaalne tajukanal blokeeritud. Nii seatakse kompamine ja puudutus tunnetusvahendina esikohale: inimest ja maailma võib tundma õppida ka puudutuse kaudu, kehaliselt. Mõne paari puhul võis kohata aga suuremat leidlikkust hoopis sõnalise osa väljamängimises.

Lavastuses demonstreeritakse inimest kui sotsiaalset olendit, tema vajadust kontakti järele, pöördumist teise poole, valmidust lasta kellelgi kaitsekihtide taha näha. Kommunikatsioonisituatsioonid täidavad meie argipäeva, põgusaid anonüümsete inimestega kohtumisi on päevas kümneid. „Tavalistes inimestes“ joonitakse alla see, kui vähe tegelikult kaaskondsetest või kaaslinlastest teame.

Lavastuses näikse pöördutavat ka küsimuse poole, millisel hetkel saab võõrast oma. Millal ja tänu millele saab keegi tõeliselt tuttavaks? Sellise kontseptsiooni puhul panustatakse kohanemisvõimele, mis paneb meid sekundiga olukorda hindama, järeldusi tegema ja vastavalt tegutsema, samuti inimese võimele ületada piir enda ja Teise vahel, saada kontakt võõraga.

Kuna kohtumiste lavastuslik struktuur ja stsenaarium kohati kattub, väsitas kolmetunnine maraton kordumiste tõttu mõned publiku hulgas ära ja lõpuks oli saali jäänud alla poole inimestest. Asja leevendab see, et iga kohtuv paar lahendab stsenaariumi oma nüanssidega, küsimused on uued, osa on julgemad, osa liigub aeglasemalt, osa jõulisemalt. Neid improviseeritud nüansse ongi vahest põnevaim vaadelda, kuna nii avaldub kehaline loomingulisus. Kontseptsiooni ja vormikeele edasiandmiseks ning suhtluse detailide esiplaanile toomiseks oleks aga piisanud ka kahetunnisest tööst.

Lavastusele lisas veel ühe kihi asjaolu, et pauside ajal võis minna tutvuma osalejate virtuaalse identiteediga nende telefonis. See võte ärgitab mõtlema, millised eelarvamused on meil kellegagi esmakordselt kohtudes, mille alusel inimesi hindame, kui pole taustinfot või kogemust, millest kinni hakata. Kui suhtlus kolib virtuaalruumi, asendab vahetu suhtluse meediumide vahendatud suhtlus ning on võimalik, et hoiakud teise kohta tekivad just tolle virtuaalse eksistentsi pinnalt.

Lavastuse tutvustuses juhitakse tähelepanu reaalse, silmast silma kontakti olulisusele, eriti seoses virtuaalruumi üha suurema domineerimisega suhtluses ning ühismeedia osakaaluga. Seda veidram oli näha, kuidas stseenide-kohtumiste vahepeal, pauside ajal, hakkasid mitmed publiku hulgast kohe nutitelefonides asjatama. Eks seegi ole märk üha kasvavast kommunikatsiooni virtualiseerumisest – seda intiimsemana ja ehtsamana mõjuvad lavastused, kus saab võõraste kohtumist jälgida. Vajadus reaalse suhtluse, inimliku läheduse järele ei kao kuhugi. Seejuures tuleb jälgida, mida teeb suhtluse kvaliteediga pidev ajaveetmine ühismeedia ja virtuaalruumi kütkes. Sellisel ajal tekibki ehk suurem vajadus päris läheduse järele ning olukorras, kus kohvikuski istutakse sama laua taga, pilk telefonis, on silmside elava inimesega defitsiit.

Viimasel ajal on Eestis etendunud veel samalaadse kontseptsiooniga lavastusi, kuhu on kaasatud kohalikud elanikud, kellele lavalolek on pigem tundmatu olukord. Vaba Lava selle hooaja kuraatoriprogrammgi on keskendunud Tallinnale kui keskkonnale ja siinsetele inimestele. Nii Doris Uhlichi „alastusest enam“, 2014. aasta Augusti tantsufestivalil etendunud „Serge’i mõju“ kui ka viimasel „Baltoscandalil“ etendunud „Atlas Rakvere“ tõid laval kokku inimesed, kes on ehk tänavail liigeldes üksteisest möödunud, kuid kohtusid lõpuks endale pigem ebamugavas uudses olukorras.

Ühiskond, kus üha enam tõstab pead sallimatus, sildistamine, võõrandumine ja rusikaviibutamise mentaliteet, vajab lavastusi, kus inimene vaatab inimesele silma, kus võõras kohtub võõraga, omamata eelteadmisi, võttes inimest lihtsalt inimesena. Nii, nagu ta on. Lavastusi, kus küsitakse: võib-olla on meil päris elus inimlikust kontaktist puudu?

*Vööndid jagunevad järgmiselt: avalik (3,6 m – …), sotsiaalne (1,2 – 2,5 m), personaalne (45 – 120 cm) ja intiimne vöönd (kuni 45 cm).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar