Keemiapilved ja muud vandenõud

Hendrik Toompere „Surnud hinged“ jääb kontseptuaalselt harali, sisaldades huvitavaid lähtepunkte, kuid need on jäetud veenvaks tervikuks sidumata.

MADIS KOLK

Tallinna Linnateatri „Surnud hinged“, autor Nikolai Gogol, tõlkija Henrik Sepamaa, dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes. Mängivad Priit Võigemast, Andres Raag, Rain Simmul, Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Anne Reemann, Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Evelin Võigemast ja Elisabet Reinsalu. Esietendus 15. XI 2014 Taevalaval.

Esietendusele eelnenud intervjuus („Teatriluup“. – Klassikaraadio 11. XI 2014) kõrvutas „Surnud hingede“ lavastaja Hendrik Toompere Gogoli proosapoeemis kujutatud petuskeeme tänapäevaste virtuaalsete süsteemidega näiteks panganduses ja poliitikas, kus opereeritakse samuti suurustega, mida käegakatsutavas reaalsuses olemas pole. Paralleel on kohane ja põnev, kuid kui tahta selles näha režiikontseptsiooni, siis pole lavastuse Tšitšikov (Priit Võigemast) niivõrd manipulaator ja Süsteemi haldaja, kui selle ohver, täpsemalt oma tegude tagajärjel süümepiinade käes kannatav põgenik. Virtuaalse reaalsuse teema taandub pigem glamuurse „sotsiaalmeedia“ võimule, mille abil peategelane ühiskonnast pagendatakse. Illuminaatide panganduslõksu ning muude võimalike vandenõuteooriateni laval siiski ei jõuta, kuigi Tšitšikovi paranoilisus osutab tema hirmudele mingi suurema Süsteemi suhtes.

Tšitšikov (Priit Võigemast) pole niivõrd manipulaator ja Süsteemi haldaja, kui selle ohver, täpsemalt oma tegude tagajärjel süümepiinade käes kannatav põgenik.

Tšitšikov (Priit Võigemast) pole niivõrd manipulaator ja Süsteemi haldaja, kui selle ohver, täpsemalt oma tegude tagajärjel süümepiinade käes kannatav põgenik.

Siim Vahur

Toompere näitabki seda Süsteemi, seda manipulatsioonivõrgustikku pigem seestpoolt, väikese inimese vaatepunktist, olgu siis selle, kes püüab Süsteemi ära kasutades teisi tüssata, või selle, kes petta saab. Mõlemal juhul moodustub Süsteem inimestest endist ning saab võimalikuks inimloomuse nõrkuste tõttu, mille vastu pole toimivaid raviretsepte senistes vandenõulistes utoopiates veel loodud; see näib lennukate maailmaparandusprojektide taustal liiga tühine teema, mis peaks lahenema justkui kuidagi iseenesest. Ka Toompere ei paku retsepte, kuid lavastus lubab aimata või vähemalt ei välista kirjandusloolist spekulatsiooni Gogoli võimaliku triloogiakavandi kohta, mille teises osas märkab Tšitšikov juba ka inimloomuse helgemat poolust ning kolmandas jõuab oma Siberi-aastail lausa vaimse ärkamiseni. Rongirataste kolin Tšitšikovi avantüristliku rännaku eel ja järel võib viidata selle kaudsele eelaimdusele nii Gogoli kui ka peategelase puhul.

Niisiis jääb lavastus kontseptuaalselt pisut harali, sisaldades huvitavaid lähtepunkte, kuid need on jäetud lõpus veenvaks tervikuks sidumata. Näib, nagu olnuks lavastajale ette antud mingi etenduse kestuse ülemmäär, mis sai näitlejameisterliku sketšireaga juba täidetud ning mida ei raatsitud kärpida, nii et lõpuks tuli lavastuse kulminatsioon, Tšitšikovi pagendamine, läbi mängida kuidagi kiirkorras ja katkendlikult. Seejuures on see ikkagi hea, et nauditavaid näitlejatöid ei hakanud varjutama intellektuaalselt huvitav, kuid praktikas pisut abstraktne tõlgendusmudel, ning nõnda räägiti Tšitšikovi ja tema äripartnerite lugu lahti just inimlikult pinnalt, näidates, millised mõtted, emotsioonid ja järelmõjud võivad saata tegemisi, mida üldjuhul hindaksime vaid naeruvääristavalt distantsilt.

Lõpuosa lünklikku vormistust seletab ka see, et tegelikult algabki lavastus loo lõpust ning moodustub peategelase meenutustest ja painetest, lavafinaal vaid kinnitab selle kontseptuaalset aja-, koha-, tegevus- ja teatud mõttes ka tundetooniühtsust. Niisiis algab lavastus hetkel, kui Tšitšikov on jõudnud tagasi oma surnud hingede osturetkelt ning tulemuse juba realiseerinud, kuid tehtu näib teda painavat. Meenutades oma kohtumisi paheliste mõisnikega, ei mõju Võigemasti Tšitšikov neis dialoogides enam külmaverelise manipulaatorina, vaid nende painavate inimsuhete eest pagejana. Tšitšikov suudab neis situatsioonides võtta küll kirjasõna kohaselt kuju vastavalt vestluspartneri hirmudele, kiusatustele ja intellektile, kuid seejuures ei jää ta ise sisemise sideaineta deemonlikuks amööbiks. Ta ei ole Süsteemi autor ja haldaja, vaid kasutab lihtsalt selle turvaauke, hakates aga üha enam kahtlustama teistes tegelikku niiditõmbajat.

Enamik rännakuid võetakse ette seinale projitseeritud pilvede all. Need saavad alguse siis, kui kutsar Selifan (Andres Raag) annab Tšitšikovile lusikaga mingit tinktuuri, mis ta sõna otses mõttes „pilve“ sõidutab. Lavastuse alguses, kui Tšitšikov ärkab, voodist saab kaless ja ta sellelt maha hüpates porisse kinni jääb ning Selifani sõimab, meenutab ta pisut „Ratastel Las Vegasesse“ Raoul Duke’i (Johnny Depp), kuid mitte enam viimase elamustealti eufooriaga, vaid juba mängupõrgule järgnenud deliiriumiga. Kui otsida selles loos tõelisi mängujuhte ja niiditõmbajaid, siis Tšitšikovile on üks neist kindlasti Selifan, kes aitab oma peremehe aeg-ajalt reaalsusse tagasi, kuid doseerib täpselt selles viibimise määra. Küll salapärase surrogaadi, küll hüpnoosiga, sundides kergesti ägestuva peremehe linnulaulu abil rahulikuks. Ilmekas kujund mängu äraspidisusest on seegi, et avastseeni lõpus Selifanile lubatud keretäie saab kutsarilt hoopis Tšitšikov ise.

Kuid kui Selifan on siiski partner (Vergilius, kui lähtuda „Surnud hingedele“ väidetavalt kompositsiooniliseks eeskujuks olnud Dante „Jumaliku komöödia“ „Põrgu“ osast), siis Tšitšikovi hirme ja kahtlusi võimendab teda pidevalt jälitav Autor. Kavalehel Manilovite poja Themistoklusena märgitud Gogoli-näoline kummitus võtab Kristjan Üksküla kehastuses kuju veel näiteks Pljuškini teenri Proškana, mitme kreposteerimisametniku ja lõpuks kuberneri šveitserina, kes Tšitšikovi enam seltskonda ei lase. Kuid ka juba Nozdrjovi (Margus Tabor) mõisas külas olles ei häiri Tši­tšikovi niipalju selle kirgliku mänguri ja aferisti tüütud ettepanekud, kui just Nozdrjovi vaidlushimuline õemees, kelle Gogoli välimuse taga näib Tšitšikov aimavat justkui tõepoolest mingit reptiloidi.

Kuigi Tšitšikov võtab saatanlikul moel välisvormi vastavalt inimeste hirmudele ja nõrkustele, võimenduvad tema meenutuspiltides nende kohtumiste kaudu ennekõike tema enda hirmud. Esimeses kahes mõisas, Manilovite ja Korobotška juures on need seksuaalse alatooniga. Mõisnikega suheldes püüab Tšitšikov küll nende mõtlemismudelit ja käitumiskoodi ära aimata, kuid mitte enam üksnes selleks, et samale lainele lülitudes profiiti lõigata, vaid ka selleks, et tõrjuda paineid.

Manilovite (Rain Simmul ja Piret Kalda) ülevoolava külalislahkuse varjus kahtlustab Tšitšikov biseksuaalseid erotomaane, kelle mõlema puudutused, jutud „naudingutest“ ning ettepanek „elada ühise katuse all“ panevad ta pidevalt võpatama. Korobotška (Anne Reemann) lähenemiskatsetega läheb Tšitšikov teatud piirini kaasa, kuid samuti mitte selleks, et anda leskproua unistustele ja fantaasiatele lisatoitu. Ennemini moodustub sellest võitlusest pealetükkiva naise ja oma hirmudega leidlik etüüd slaavilikust mehestereotüübist, kes just karmuse abil võidabki naise südame („Oleksin ma varem teadnud, et sa nii kuri oled, ega ma ei oleks sulle siis vastu rääkinudki“).

Pärast neid kaht stseeni hakkavad Tšitšikovi hirmud seonduma peamiselt võimuteemaga: kui Sobakevitši (Allan Noormets) juures väljendub see rapsimisena lausa robustse mõisniku füüsilises haardes, siis võltsalandliku Pljuškini (Kalju Orro) juures näitab Tšitšikov lõpuks ka oma võidukalt üleolevat poolust. Ometi on eelmiste kohtumiste seksuaalsel varjundil sündmuste tegeliku võimumudeli seisukohast kaalukamgi osa: seda, et sisuliselt eimillestki saab luua reaalsust mõjutava pomm­uudise, kui seda vaid piisavalt glamuurses kontekstis esitada, näitlikustavad Anna Grigorjevna (Evelin Võigemast) ja Sofia Ivanovna (Elisabet Reinsalu), ainsad tegelased, kellega Tšitšikov küll laval vahetult ei suhtle, kuid kes määravad sündmuste edasise kulgemissuuna. Hetkest, kui Sofia Ivanovna toob lavale lillevaasi (mida hiljem, enne lõplike otsuste vormistamist silmitseb isegi ametliku võimu esindajaks kehastunud Gogoli fantoom) ning muusikaliseks juhtmotiiviks kuni lavastuse lõpustseenini saab Léo Delibes’i „Lilleduett“, ei oma Tšitšikov enam sündmuste ja Süsteemi üle reaalset võimu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming