„Kavatsen jääda kunstnikuks”

Maimu Berg

Augustis saab Soome Rahvusteatri kunstiliseks juhiks Mika Myllyaho.Mika Myllyaho (sündinud 1966) on praegu üks tuntumaid soome lavastajaid, samuti näitleja, näitekirjanik ja teatrijuht. Lavastajadiplomi sai Myllyaho 1999. aastal Helsingi Teatriülikoolist (Teatterikorkeakoulu) ning oli samas koolis mõnda aega ka õppejõud. Alates 1998. aastast töötab Myllyaho koos kirjaniku ja lavastaja Esa Leskisega Helsingi Rühmateatri (Ryhmäteatteri) kunstilise  juhina. Tänavu augustist asub ta Soome Rahvusteatri (Suomen Kansallisteatteri) kunstiline juhi ametikohale. Myllyaho on lavastanud nii Rühmateatris kui ka Soome Rahvusteatris, viimase laval jõudis tema lavastatuna maailma esietenduseni Sofi Oksase „Puhastus” („Puhdistus”, 2007).

Näitlejana on Myllyaho mänginud teatris ja filmides. Näitekirjanikuna on Myllyaho saanud nii Soomes kui ka väljaspool seda  tuntuks näidenditriloogiaga „Paanika” („Paniikki”, 2005), „Kaos” („Kaaos”, 2008) ja „Harmoonia” („Harmonia”, 2009). Näidendid, kus juttu meestest ja naistest ning nende sotsiaalsetest probleemidest ja ängidest, on kirjutatud valdavalt tragikoomilises laadis ning neid on nii Soomes kui ka mujal saatnud edu. „Paanika” on lavastatud Kopenhaagenis, Peterburis, Budapestis, Riias, Madridis ja Moskvas.  Tänavu märtsis esietendus Myllyaho esiknäidend „Paanika” Taago Tubina lavastatuna Tartu Sadamateatris, lähiaastatel plaanib Vanemuine võtta oma mängukavva ka „Harmoonia”.   

Alustagem eestlastele olulisest, sest kes oleks meile meist endist olulisem. Lavastasid Sofi Oksase Eesti-teemalise näidendi „Puhastus”. Mitmed soomlased on tunnistanud, et nad said alles selle näidendi kaudu Eesti ajaloost selgema pildi. Kui palju sina Eesti ajaloost teadsid? Miks valisid lavastamiseks just selle näidendi?

Ega minagi tundnud kuigi hästi Eesti ajalugu.  Käisin koolis 1970. aastatel, siis polnud see teema päevakorral. „Puhastus” oli mulle algusest peale väga põnev. Aliide kuju on väga dostojevskilik: ta teeb nii head kui ka halba. Selles mõttes on tegemist moodsa tegelase ja moodsa näidendiga. Mind huvitas teemana selle näidendi puhul vägivald, mida olen käsitlenud mitmes oma varasemaski lavastuses.   

Sa ei olnud lavastamise ajal ilmselt veel lugenud samanimelist romaani, see ilmus hiljem. Tampere teatris „Puhastuse” lavastanud Mikko Viherjuuri töös oli tugevalt tunda romaani mõju. Kas oleksid romaani lugenuna midagi teisiti teinud?

Lugesin romaanivarianti samal ajal, raske on nüüd, paar aastat hiljem öelda, kas oleksin  midagi teisiti teinud.   

Räägi lähemalt endast kui lavastajast. Oled ju muu hulgas lavastanud ka klassikuid, näiteks Shakespeare’i „Hamleti”, Shafferi „Amadeuse”. Sinu lavastatud „Tundmatu  sõdur” Rühmateatris sai kiitva kriitika osaliseks. Mis tüüpi lavastajaks sa ennast pead?

Mulle on oluline teema. Otsin näidendit teema järgi. Teema on esimene asi, millele mõtlen, pärast seda tuleb tekst. Olen väga dialoogialdis lavastaja ja mulle meeldivad näitlejad, kellel on oma ideid. Mulle on tähtis hea ansamblitöö.     

Õppisid teatriülikoolis ajal, kui Jouko Turkka tormilised uuendused olid juba möödanik. Mida see kool 1990. aastatel üliõpilastele andis?

Minu õpetajad olid Raila Leppäskoski ja Kaisa Korhonen. Mõlemad on ka praegu väga olulised  lavastajad. Mind õpetati täpselt ja põhjalikult teksti lugema, aga tähtis oli ka oma hääle leidmine. Ise olen samas koolis õpetanud aastatel 2000–2005, siis tõime õppekavva tagasi Brechti teatriteooria. See oli aegade voolus kuhugi ära kadunud.     

2005. aastal alustasid näitekirjanikuna,  su esimene näidend „Paanika” võeti hästi vastu. Miks kirjutasid selle näidendi? Kas keskealise (soome) mehe probleemid puudutavad nii teravalt?

„Paanikat” hakkasin kirjutama seetõttu, et ei leidnud kuskilt sobivat valmis teksti, mida oleksin tahtnud lavastada. Sellist, mis räägiks meie elust, minuealiste inimeste lihtsatest ja igapäevastest probleemidest. „Paanika” on tundelisusest ja sõprusest. Ja sellest, kui tähtis  on rääkimine, kommunikatsioon. „Paanika” on mulle ka praegu väga südamelähedane näidend.     

Teine näidend „Kaos” on pigem naiste lugu. Mul oli õnn näha seda Turu teatri esituses, meeldisid nii tekst, näitlejad kui ka lavastus. Ometi – „Paanika” puudutas rohkem.

„Kaost” on Soomes väga palju mängitud, rohkem  kui kümne linna teatrites. Soome naisnäitlejad on selle omaks võtnud ja praegu tehakse sellest filmi. Mulle endale meeldib „Kaose” otsekohesus. Selle lavaloo teemaks on agressioon. Näidendiga ei üritata liigselt mõista, see on pöörane ja lõbus ning annab naistele võimaluse meeste macho’tsemise üle naerda. Tihti mängivad teatrites mehed naisi ja sellega ollakse harjunud ning see justkui oleks lõbus. Ma tahtsin panna naised mängima  mehi ja anda naistele sõna.     

Rääkigem pisut ka „Harmooniast”, mis tõenäoliselt jõuab lähiaastatel Vanemuises  lavale.

„Harmoonia” on näidend armastusest, pealkiri oleks võinud olla ka „Armastus”. Armastus töö, teise inimese, teatri jm vastu. Näidend on täis foobiaid. Kirjutasin selle päris valmis alles mõne päeva eest. Näidend on küll juba aasta otsa laval olnud, aga ma olen seda kogu aeg ümber kirjutanud. Nüüd lõpuks olen sellega rahul.       

Praeguse aja soome näitekirjandus on mitmekesine ja rikkalik, aastaid on soome näidendid olnud ka Eesti teatrite repertuaaris. Kas soome algupärane näitekirjandus elab oma kuldajas?

Meie olukord on praegu tõesti hea. Kogu aeg tuleb uusi näidendeid ja palju on häid kirjutajaid.  Inimesed tahavad vaadata uut soome draamat. Mina ei igatse suure dramaatika järele. Siin, Soomes, osatakse kirjutada just praegusest elust, ja paistab, et see pakub huvi igal pool. Näitekirjanduse probleem on selles, et kirjutatakse kergekäeliselt pateetiliselt ja suurelt. Miski pole tõsi. See ei huvita kedagi.       

Sügisel saab sinust Soome Rahvusteatri juht. Kas see on dramaturgi, lavastaja ja näitekirjaniku surm või hoopis uus algus? Mida tahad selles teatris teisiti teha?

Kavatsen ka tulevikus jääda kunstnikuks.  Püüan leida sinna Soome parimad kirjutajad ja lavastajad. Samal ajal tahan arendada oma lavastajaoskusi ja jätkata näidendite kirjutamist. Minu eesmärk on teha Rahvusteatrist paik, kuhu kõik tööle kipuvad.

Küsinud Maimu Berg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht