Katsed rääkida sellest, millest hingab ühiskond

Jaak Allik: „Mulle tundub, et teatrijuhid rahulduvad liiga kergelt sellega, et tohutu hulk kodumaiseid katsetajaid on ukse taga sabas ega otsi ise lavastajaid, kes tõesti rikastaks Eesti teatripilti.“

TAMBET KAUGEMA

2017. aastale tagasi vaadates hakkab silma, et üldiselt domineerib autoriteater, palju on lavastusi, mille alusmaterjali kirjutab lavastaja ise või teeb seda koos trupiga, alustatakse proove kas päris tühjalt lehelt või on lavastajal siiski ka mingi tekst kaasas, väidab teatrikriitik ja lavastaja Jaak Allik.

Kalendriaasta ei ole teatri hindamiseks optimaalseim ajaühik, ent siiski, kuidas lõppev sõnateatriaasta oma tasemelt tundub?

Olen sellel aastal teatri aastaauhindade draamažürii esimees ja tegin seetõttu pisut statistikat. Draamažürii vaatevälja kuulub tänavu 123 sõnalavastust, millest praeguseks olen mina ära vaadanud 93. Uuslavastuste suur hulk oli ennegi teada, küll aga hämmastab tõdemus, et need 123 lavastust on 90 inimese lavastatud. Üks lavastaja, Helen Rekkor, on teinud tänavu neli lavastust, kuus lavastajat kolm lavastust ning 17 lavastajat kaks. Seega, tohutu hulk inimesi on saanud maha ühe lavastusega.

Mõtlemapanev on seegi fakt, et eestikeelsetes sõnateatrites lavastas sellel aastal kokku kõigest kuus välismaist teatritegijat ja nende töödest kujunes sündmuseks vaid R.A.A.A.Mi kutsutud udmurdi lavastaja Damir Salimsjanovi „Praegu pole aeg armastamiseks“, mida mängiti suvel Kolga mõisas. Miks pole tulnud väljastpoolt meistreid, kellega meie näitlejatel oleks põnev töötada ja kelle töid on publikul huvitav vaadata? Venemaast rääkimata, ka Euroopast tuldaks heal meelel lavastama, sest teatakse, siin on väga palju häid näitlejaid. Mulle tundub, et teatrijuhid rahulduvad liiga kergelt sellega, et tohutu hulk kodumaiseid katsetajaid on ukse taga sabas ega otsi ise lavastajaid, kes tõesti rikastaks Eesti teatripilti.

Meil on kindlasti palju häid näitlejaid, ent kas 123 lavastuse tarvis jagub ka väärt lavastajaid? Hämmastavalt palju on inimesi, kes julgevad võtta endale vastutuse juhtida õige mitme kuu vältel näitlejate elu ja loomingut ning pärast küsida selle tulemuse vaatamise eest publikult nende aega ja raha. Kvantiteet, nii uuslavastuste kui ka lavastajate rohkus, teeb mõnevõrra ärevaks. Nimekatest lavastajatest ei teinud Andres Noormets tänavu ühtegi lavastust, Elmo Nüganen piirdus äsja Tallinna Linnateatris esietendunud „Kirsiaiaga“. Tõsi, Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ja Pärnu Endla loominguline juht Ingomar Vihmar tõid välja kumbki kolm lavastust.

Üldiselt domineerib autoriteater, palju on lavastusi, mille alusmaterjali kirjutab lavastaja ise või teeb seda koos trupiga, alustatakse proove kas päris tühjalt lehelt või on lavastajal siiski ka mingi tekst kaasas.

Jaak Allik: „Ma ei ütleks, et mõni teater tõusis eriti esile ning oli sellel aastal selgelt huvitavam ja parem kui teised.“

Marko Saarm / Sakala / Scanpix

Milline on selles üldpildis eesti algupärandite osakaal ja tase?

Traditsioonilises mõttes algupärandeid – näitekirjanik on kirjutanud näidendi ja teine inimene lavastab selle – sain kokku 11, pluss kaks korduslavastust: Jaan Tätte „Latern“ (MTÜ Liigub ja Loob) ning Vaino Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (Tallinna Kammerteater). Muidugi saab siia lisada tekste, mille autor on ise ka lavastaja – näiteks Urmas Lennukilt või Urmas Vadilt.

Kui silmitseda seda uute näidendite rida ja ennustada, millised tekstid neist võiksid jääda eesti näitekirjanduse varasalve, milliseid neist võtab aastate pärast keegi teine lavastada või mida võib-olla lavastatakse väljaspool Eestit, siis ega midagi väga rõõmustavat olegi. Aasta lõpus Pärnu Endlas ja Kuressaare Linnateatris esietendunud Andrus Kiviräha „Kaarnakivi perenaine“ võib mõjuda paljudele noortele vaatajatele hämmastavalt moodsa lavastusena, sest selle aluseks on näidend, mille pealegi on kirjutanud dramaturg, selle on toonud teatrilavale lavastaja (Peeter Tammearu), näitlejad kehastavad kindlaid rolle ja neljas sein on alles. Ning tõeline ime, hiljuti teatrikooli lõpetanud Lauli Otsar ja Markus Habakukk räägivad laval nii, et kogu tekst on kuulda ja arusaadav. Praegus­aja teatris näeb seda harva ja kuivõrd lavastus on ka hästi tehtud, siis võib see kõik mõjuda üpris uudsena.

Lõppevasse teatriaastasse mahtus palju klassikalavastusi. Kas klassikute kvantitatiivne ja kohati ka kvalitatiivne esiletõus annab millestki märku?

Klassikat sai tõepoolest päris palju. Kolm lavastust Bergmani tekstidele: Eesti Draamateatri „Saraband“, Theatrumi „Talvevalgus“ ja Pika Mari „Pärast proovi“. Ka Tšehhovi lavastusi oli kolm: Kukruse polaarmõisa „Provintsitraagikud“, Eesti Draamateatri „Ivanov“ ning Tallinna Linnateatri „Kirsiaed“. Tegelikult loen ma Tšehhovi töötluseks ka Aaron Posneri Ugala teatris esietendunud näidendi „Krdi loll lind“, sest ei näe selles peale „Kajaka“ ümberkirjutamise küll mingit olulist originaalsust. Samuti jõudis lavale kolm Shakespeare’i lavastust: „Macbeth“ Tallinna Linnateatris, ja seda suisa kahes versioonis, kui peaosalisi silmas pidada, VAT-teatri „Leedi Macbeth“ ning Lendteatri „Hamlet“. Vene teatris lavastati Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Eks neid oli veel.

Klassikalavastused jagunevad kaheks. On selliseid, kus lavastaja on lähtunud autori tekstist ja seda interpreteerinud – interpreteerimise piirid on alati laiad, just see teebki klassika huvitavaks. Või on lavastaja seadnud endale eesmärgi klassika ümber kirjutada, võtnud algteose motiivi või skeemi ning loonud selle põhjal uue näidendi, mille tegevus toimub hoopis teises ajastus. Viimase näideteks sobivad hästi Tallinna Linnateatri „Macbeth“ ja Vene teatri „Häda mõistuse pärast“, aga ka Ugala „Krdi loll lind“. Ei olnud üllatav, vaid pigem seaduspärane, et huvitavad lavastused ja terve rida häid näitlejatöid sündis just klassikateoste n-ö klassikalisel tõlgendamisel: Elmo Nüganeni „Kirsiaed“, Uku Uusbergi „Ivanov“, ka Nero Urke Hamletina Jaan Toominga lavastatud „Hamletis“.

Kas see klassikarohkus annab millestki märku? Vist mitte, sest klassikat on ikka lavastatud, sellest pole kunagi ära pöördutud. Varem või hiljem jõuab iga lavastaja klassikani. Eriti tore tõdeda, et hinnatud autoriteatri lavastaja Uku Uusberg jõudis nüüd „Ivanoviga“ selleni ning meil on üks väärt klassikategija juures. Jääb üle loota, et klassikat hakkavad lavastama ka Lauri Lagle, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper.

Kas mõni teater-trupp tõusis oma tegemistega esile? Kuivõrd käsitletakse ühiskonna valusaid teemasid? Või hulbitakse pigem omas mullis?

Ma ei ütleks, et mõni teater tõusis eriti esile ning oli sellel aastal selgelt huvitavam ja parem kui teised. NO99 sai küll Euroopa teatriauhinna, ent seda pigem varasema tegevuse eest.

Teatrit vaadates rõõmustab, kui saan aru, et mind on vaatajana võetud tõsiselt ja minuga tahetakse rääkida samadest probleemidest, pingetest ja suhetest, mis meid ümbritsevad. Selles mõttes on olnud see aasta, aga oli ka juba eelmine, ühelt suundumuselt rõõmustav. Mitte ainult NO99, kellel see on olnud kogu aeg läbiv teema, vaid ka teised teatrid ja sealsed lavastajad on hakanud võtma selget seisukohta ühiskonnas toimuva suhtes. Kõik ei pruugi alati õnnestuda, ent tehakse tõsiseid katseid rääkida sellest, millest hingab ühiskond.

Mõned näited: R.A.A.A.Mi „Praegu pole aeg armastamiseks“, Endla „Väljast väiksem kui seest“, Musta Kasti „Peks mõisatallis“ ja „Kangelased“, NO99 „Päev pärast vaikust“, Eesti Draamateatri „Kolm talve“, Kinoteatri „Murru 422/2“ ja „Ei tao“, Ugala „Emadepäev“, mingist otsast ka Tallinna Linnateatri „Macbeth“.

Kuidas käis tänavu kehvast ilmast hoolimata suveteatri käsi?

Ootamatult tekkis rõõmustavaid teatrisündmusi seal, kust poleks osanud neid oodatagi. Pean silmas Helen Rekkori ja teatriühenduse Misanzen Urvastes mängitud lavastust „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“, mis polnud kaugeltki ühtlane, ent milles Liis Väljaotsa kirjutatud huvitav näidend põimus võimsa video- ja valgusmänguga.

Teine rõõmustav üllatus oli Kaili Viidase Kurgjal lavastatud „Midagi on viltu“, kus kaks tuntud koomikut, Indrek Taalmaa ja Lauri Kink mängisid kummaliselt nihestatud loo. Valdur Mikita tekstide põhjal kirjutas selle näidendi Ott Kilusk, kes tegi ka „Säärase mulgi“ töötluse Kaili Viidase Endla suvelavastuse tarvis, ning kui arvestada, et Kilusk võitis tänavuse näidendivõistluse, siis oleme kindlasti saanud juurde huvitava dramaturgi.

Inimesed ei tahagi suvel vabas õhus palju mõelda ja läbi elada, mistõttu väärivad esiletõstmist kaks hästi tehtud janti: Pärnu Endla „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ja Emajõe Suveteatri „Tagahoovish“, lavastajaks Ain Mäeots. Mis muud, kui heal tasemel ja tugevate näitlejatöödega meelelahutus oli ka Üllar Saaremäe „Viimane võllamees“ Rakvere teatrilt. Nii et suvel oli vaadata küll, ehkki nii tugevaid dramaturgilisi vapustusi nagu eelmise aasta suve „Aadama õunad“ (Kinoteater ja Nargeni festival) ning „Becket ehk Jumala au“ (Eesti Draamateater) seekord peale R.A.A.A.Mi lavastuse „Praegu pole aeg armastamiseks“ polnud.

Kevadel taasavati Ugala värskelt remonditud teatrimaja. On see toonud seal kaasa tõusu?

Tõustud on eelkõige publiku hulga osas. Kuuldavasti küündib Ugala külastajate arv tänavu 84 000 kanti, kui viimasel kümnendil on olnud tavapärane 40 000–50 000. Aga eks see ole uue maja fenomen, inimesed tulevad seda vaatama. Ugala praegune repertuaar ja üldpilt eriti kiita pole, seega, kui maja vaatamise huvi raugeb, võib neil minna publiku osas raskeks. Repertuaarile tuleks tõsiselt otsa vaadata.

Kui õnnestunuks saab seni pidada augustis käivitunud ja järgmise aasta juulis lõppevat teatrisarja „Sajandi lugu“, millega tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva?

Kui selle sarja esimesed lavastused pakkusid peamiselt pettumust – need ei kujunenud ühel või teisel põhjusel kunstisündmuseks –, siis aasta lõpp oli palju rõõmustavam. Von Krahli teatri ja Tartu Uue teatri „BB ilmub öösel“ ning Pärnu Endla ja Kuressaare Linnateatri ühine lavastus „Kaarnakivi perenaine“ on küll väga erilaadsed – üks traditsiooniline teater laval, teine hullumeelne ettevõtmine Tapa raudteejaamas –, ent need kätkevad endas täpselt seda, mida sarja käivitamisel taotleti. Kahe teatri koostöö tõesti toimib, sünnib värske looming ja mõtestatakse vaatlusalust aastakümmet. Kui selle sarja ühislavastustest õnnestub ka pool, siis ikkagi on tegemist vajaliku ettevõtmisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming