Katkulood karnevali ajal

Maris Johannes

Absurdi vastu ei saa, see pistab teksti toel pea asfaldist välja nagu võilill.      Tallinna Linnateatri „Üsna maailma lõpus”, autor Jean-Luc Lagarce, tõlkija Anu Lamp,  lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater), kunstnik Iir Hermeliin. Mängivad Priit Võigemast, Indrek Ojari, Külli Teetamm, Sandra Uusberg ja Anu Lamp. Esietendus 18. IX Tallinna Linnateatri väikeses saalis.  Üsna maailma lõpus on ebamugav. Seal ei räägi keegi eksistentsist. Surija jäetakse omapäi, ta kuulub meditsiinile, paremal juhul kõiksusele – nii me, elavad, arvame! Igatahes kohmetute lähedaste argipäevaga ta kontaktis ei  ole. Sellest kohmetusest on Jean-Luc Lagarce’i näidend „Üsna maailma lõpus” („Juste la fin du monde”). Lugu on autobiograafiline, autor jutustab teadmisega, et sureb peatselt. Esimese ebamugavuse sünnitab näidendi tekst. Teksti kirjapilt meenutab luuletust, kus ümber- ja üleütlemisi on ridade kaupa kokku korjatud. Suulise argikõne moodi see küll ei ole. Prantslaste sõnaosavus on tuntud, vaata vaid nende avalikke esinemisi, loomuomane otseühendus mõtlemis- ja kõneorganite vahel teeb neist kuldsuised jutustajad. Nüüd on kasutanud Lagarce seda oskust suhtlemispeetuse näitamiseks.  

Esmapilgul arvad, et tegelastel on midagi väga tähtsat üksteisele öelda, et nad on täpsema sõnastuse jahil. Aga mida aeg edasi, seda rohkem näed, et neil pole üksteisele midagi öelda, jääb vaid rääkimise amokijooks. Või oleme sattunud tunnistajaks tõkkejooksule, kus jooksjad sirgete jalgadega tõkkeid murravad. 

Kuidas seda laval näidata? Lavastaja Uku Uusberg on lugenud näidendit väga realistlikult. Kõigepealt paneb ta Louis’ silmitsi publikuga: Louis kirjeldab meile oma perekonda, kellega läheb viimasele kokkusaamisele. Kõige järgi otsustades on see enesehävitusretk, mis paremal juhul lubab järeldada, et siit ilmast lahkudes pole tal midagi kaotada. Peategelasel on kõik eeldused esineda küünikuna, aga lavastajale see kontsept pole sobinud, seda ei  toeta ka Louis’d mängiva Priit Võigemasti näitlejaimago. Perekond istub koos ja räägib oma tavalist juttu, mida ikka on räägitud, kui midagi rääkida ei ole, kuni vanema venna ilmumine lööb kaardid segi. Suureks kasvanud väike õde Suzanne (Sandra Üksküla) on terane, kuid ei oska oma kogenematuses midagi peale hakata, noorem vend Antoine (Indrek Ojari) kannatab igavese teise kompleksi all – ikka pole ta olnud nii hea kui Louis. Kui Suzanna otsib, protestib ja loodab  veel välja rabeleda, siis on vend Antoine oma troostitu olukorraga leppinud, soetanud endale koleda maja koledasse kanti ja saab kurjaks, kui teda segama tullakse. Tema naine Catherine (Külli Teetamm) kaitseb ennast laste kilbiga. Ema (Anu Lamp) elus on mäletamisväärsed pühapäevased väljasõidud, mis lõppesid poiste kaklusega, ja must auto, mis isa arvates oli šikk! Ja Louis ise, kellele on antud oskus mõelda ja kirjutada, saadab oma sugulastele  ainult postkaarte! Mida tal olekski öelda oma kaugeks jäänud lähedastele, ainult viisakuslauseid, millega võõrastust leevendada. Louis’ ilmumine sellesse ringi on nii närvesööv, et ähvardab perekonna elumustri segi lüüa. Üksteisega kokku saamata peetakse monolooge ja tõrjutakse võõras endi keskelt välja.   

Nägin selle lavastuse kolmandat mängukorda: rollijooned olid näitlejatel käes, aga  mõnel puhul oli tunne, et tegelane ei pääse veel teksti seest välja. Samas leidsin näidendist märgilisi kohti, mida ma lavalt kuulnud polnudki. Kas olin vaatajana ise hajevil või polnud rõhuasetused veel paika loksunud? Kui küünilisuse küünalt vaka all hoida, siis väike huumor kuluks marjaks ära, oli esimene mõte pärast etendust. Külli Teetammel on oma vigurikohti, tema ja Louis’ argivestlustes vilksatas armsat absurditaju. Anu Lamp mõistis heita kriitilise  kõrvalpilgu ema rollile. Näidendi tõlkijana on tal teiste ees kindlasti edumaa. Nii Anu Lambile kui ka Külli Teetammele oli lubatud ka rõõmsaid tegutsemisveidrusi, mis teevad enesetunde laval ja saalis kohe kergemaks. Indrek Ojari võtab appi jõhkardi joone, Sandra Üksküla noore inimese hapruse, et laval ellu jääda. 

Priit Võigemasti Louis, selle loo võtmetegelane, on morn ja kurb, nagu ta ei olekski meie kaasaegne, vaid kuuluks oma vanaaegse tõsiduse ja musta sviitriga modernismi parematesse päevadesse. Kodustseenides on Võigemast hea kuulaja. Kõlab totralt, aga surma traagikat tahaks Louis’ rolli puhul kangesti mahendada näitleja eluterve kõrvalpilguga, et summutada melodraama alged ja toita elutervet absurdimeelt. See on Priit Võigemastile jõukohane, iseasi, kas lavastaja on seda soovinud. Raske ja halb on olla, tunnistab Louis. Seda on piinlik kuulata, pigem soovime jätta oma elust mulje kui muretust puhkusereisist. Kas kirjutamist saab kasutada selleks, et ummikust välja pääseda, oma annet kasutada selleks, et hakkaks parem? Kirjanikule oli selle loo kirjapanemine olnud teraapiline protsess, kavalehelt saan teada, et sama teemat on ta käsitlenud ka oma viimases näidendis. Eks samasugust  teraapiat soovi ka publik, sest tuleb tunnistada, olukord on ikka parajal määral sõge. Inimesed ootavad koju kadunud poega, teda peljates ja kartes, ei julgeta temaga kahekesi ühte tuppa jääda, kardetakse teda nagu katkuhaiget, seejuures tema haigusest midagi teadmata.       

Lavatuba on oma kinniste ustega nagu läbisõiduhoov: inimesed jooksevad nendest ustest välja igal võimalikul juhul, põgenevad oma sugulaste eest. See ei ole kodu, see on äärmisel juhul mingi eeskoda, kuhu on kaks vaipa maha pandud, lühtrid lakke riputatud, lisaks paar tobedat nipsasja ja laud inetute nõudega. Huvitav, mida kõike võivad sisaldada selle maja kolikambrid, milleks on muudetud toad, kus enam ei elata? Iir Hermeliin on teinud  tundliku kujunduse, mis oma koleduses teenib hästi lavastuse huve. Lavapilt meenutab 1980ndate lõpu Eestit, see omakorda viitab teksti sünniaastale 1990.     

Uku Uusbergi „Jõud” oli see, mis oma nooruse, vaimukuse, uljuse ja äikesega minusuguse rammestavast suvekuumast üles äratas. „Jõuga” võrreldes on Lagarce’i lavastamine palju hillitsetum tegu. Lagarce’i näidend ise  on nagu noorkirjaniku õpituba, usutavasti inspireerib see ka tekstide autorit Uusbergi tulevikus. Publik on veidi heitunud ja hirmul – kas loetakse lugu liiga eksistentsialistlikult? Aga kõik võib olla veel otsingu ja küpsemise faasis. Igatahes on Uusberg lavastuse korralikult ära teinud, kraapinud maha iroonia ja ohjes hoidnud huumorit. Aga absurdi vastu ei saa, see pistab teksti toel pea asfaldist välja nagu võilill. Surm on tõsine teema nooruses ja siis, kui  ta silme ees, vahepeal lausa pead tõsise asja üle nalja viskama, et ellu jääda. Nagu katku ajal jutustati „Dekameroni” lugusid, nii võime karnevali ajal jutustada katkulugusid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming