Kasulik teater kasutust tegevusest

Rait Avestik

VAT-teatri „Kirjaklambritest vöö” on asja- ja ajatundlik vaade tänaste teismeliste maailma(valusse).VAT -teatri „Kirjaklambritest vöö”, autorid Mare Sabolotny ja Rein Agur, lavastaja Rein Agur, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Luise Leesment, helilooja Rivo Laasi, koreograaf Olga Privis (Vene teater). Mängivad Katariina Kabel (EMTA lavakunstikool), Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo. Esietendus 8. IV rahvusraamatukogu teatrisaalis.  Lavastaja Rein Agur on kunagi öelnud, et kõige raskem on lavastada noortele, sellises eas inimestele, kes on eriti tundlikud ja kriitilised igasuguse kunstliku käitumise suhtes. Kui eeldada, et noor inimene võiks ja peaks teatris käima, kerkib kohe küsimus: kuidas sel juhul noori (vabatahtlikult) teatrisse tuua ja kas teater saab teismeeas inimesele üldse mingil viisil kasulik olla? Ja kui teater on oma olemuselt kasulik, siis ilmselt on seda kõige mõjusamalt  just noortele suunatud teater. Niisiis võiks teater olla paik, kus noor, kes järjest rohkem peab vastutama oma tegude eest ja saavutama enesedistsipliini, saaks mingitki toetust oma elus tehtavatele valikutele. Kui see toetus ei tule näpuga näidates, vaid kunstiliste printsiipide kaudu, on tegemist lausa „kaks ühes” juhtumiga.

Minu meelest Aguri-Sabolotny „Kirjaklambritest vöö” ongi just selline lugu. Noore kirjutaja Mare Sabolotny romaan, mis  sai lastekirjanduse teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel teise koha, on ilmselt asja- ja ajatundlik vaade tänaste teismeliste maailma(valusse). Kuigi raamatutegelastega samaealise Sabolotny ideestik ei hiilga originaalsuse ja avaramalt olemuslike probleemide käsitlemise poolest (kuna romaan lugemata, siis räägin ikkagi Aguri dramatiseeringust), on juttu just maailmast, milles teismelised elavad, millest  nad tahavad lugeda ja teatris kuulda. Niisiis ja ainult „teist ja teile”. Netifoorumites on noored ausalt tunnistanud: „raamatuid ma üldse ei loe, aga seda lugesin ja see oli parim, mida eales lugenud, ja nutsin raamatu lõpus üksi vannitoas kohe kõvasti” või „loen palju, aga no see oli ikka väga kõva raamat ja vaikselt hakkasin nutma juba raamatu alguses”. Kui nii, siis on teismeeas inimeste teatrisse meelitamiseks valitud ideaalne materjal. 

Sellisesse võimalusse, kui noor valib (eeldatavasti) iseseisvalt enda „mõjutamiseks” näiteks muusikaliteatri asemel väikeses teatris kaasamõtlemist eeldava lavastuse, on rentaabel sisse suruda ka publikut esteetiliselt ja „nähtamatult” arendavat-rikastavat tark- ja riistvara. Rein Aguri tegevus selles vallas on olnud permanentselt sihipärane ning nüüdki saab „Kirjaklambritest vööd” peale kõige muu võtta ka kui „sissejuhatust (nuku)teatrikunsti”  – see pakub väiksema teatrikogemusega inimesele avastamist parasjagu. Aguri kaval segu edastab üsnagi selgelt ja ühemõtteliselt, mida teose autor on öelda tahtnud, sest on tähtis, et vaataja saaks põhiliinist aru. Seda enam, et peategelase Kati (Katariina Kabel) kulgemine enesetapuni ei tundu kõrvalseisjale erilise müstikana. Müstika toimub aga Kati ja tema lähedaste sees, mida psühholoogilise teatri vahenditega on visualiseerida kergelt öeldes  keeruline. Agur on kasutanud mõõdutundega nukke ja maske, mis koos muusikalise kujundusega (Rivo Laasi) andis vahest vohamagi kippuvatele dialoogidele metafüüsilisema mõõtme. Lisaks kõigele muule pakub visuaalselt rikas lavapilt mõttetegevust ka sellele osale publikust, keda teatris huvitab eelkõige „kuidas” lavastati, mitte „mida” lavastati.

Teismeliste muredele keskendatud lavastused on liigagi tihti jäänud sihtgrupile võõraks.  Materjali banaalsus, näitlejate kogenematus (kui tegelasi esitavad nende eakaaslased, näiteks kooliteatris) või liiga suured kogemused (kui tegelasi mängivad juba vanemad näitlejad) vormuvad noortelavastuses tavaliselt ikka naeruväärsuseks. Lavastaja peab leidma kompromissi oma kunstitaotluste ja vaataja vastuvõtusuutlikkuse vahel. Aguri ja trupi koostöö on selles mõttes olnud viljakas: selgus nii sisus kui ka vormis ja samaaegne vormiline  tõlgendusvõimalus on tasakaalus. Sellistes lavastustes mängimine nõuab näitlejatelt ka suuremat kontsentratsiooni, teadmiste ja tahtmiste kompromissi, oma publiku tundmist. Kuigi mäng esemetega on noortel näitlejatel veel üsnagi kobav ning näitleja, nuku ja maski semiootilised süsteemid pisut segased, võib nende psühholoogilisi etteasteid kiita. Vanemate, kooli ja poistega mässavat Katit on ilmselt väga kerge n-ö „üle” mängida.

Kui  lavastus puudutab sihtgruppi ja peategelase käekäik on neile oluline, siis seda eriti just tänu lavakunstikooli tudengi Katariina Kabeli mängule. Õigemini – mängu nagu polnudki. Kabel suutis üsnagi puhtalt ühendada oskuse, et mitte hakata mängitsema, ja kogenematuse, et mitte hakata stampe ja klišeesid eksponeerima. Kuigi lavastus oli oma olemuselt rõhutatult mänguline, tõi Kabeli sisemine pinge ja samas ka vajalik lõtvus lavaruumi seda päris  elu ja päris teismelist oma päris muredega. Samalaadselt, kuid märksa intensiivsemalt esitasid oma tegelasi Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Margo Teder, kes just oma ekspressiivsusega võib-olla lõidki õige fooni Kabeli tegelase eksponeerimiseks. Tähtis on, et näitlejad ei esitanud oma tegelasi ainult headena ega ainult halbadena, nende käitumine oli motiveeritud. Ja on eriti oluline, et me näeme ka, et n-ö kuri tegelane (Sootsi tegelane, kelle käest Kati sai  tuntud surmahaiguse) on võimeline muutuma, tema motivatsioon muutub. Oluline on näidata kurjuse relatiivsust: pole olemas kanoonilist must-valget maailma. Ja kas tunda kaasa Katile või hoopis tema poisile (Põdersoo) või hoopis Sootsi tegelasele, kes muutus lausa positiivseks – sellele on lavastuses targu jäetud „õige” vastus andmata. Kahtlen isegi selle arvustuse pealkirjas, et kas enesetapp, kui nüüd ikka kõike arvestada, on ikka kasutu …  Kui etenduse mõju vaatajale on pikaajaline, siis muutub see etendus osaks noore inimese biograafiast. See pikaajaline mõju peakski olema lastele ja noortele tehtava teatri eesmärgiks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming